Pungil postkastid

Peol jagunesid poisid ja tüdrukud ükshaaval paaridesse, kes abiellusid. Mõni poiss läks enne peo lõppu juba tüdrukust lahku ja leidis järgmise. Minu juurde tuli üks tüdruk, kes ütles tere. Küsisin, kas ta käis meie koolis. Tüdruk vastas jah. Rohkem me ei rääkinud. Pärast nägin pilti, millel üks vana naine hoidis ühe käega minu käest kinni ja teise käega ühe vana mehe käest. Majast väljudes püüdsin mitte kurja koera lähedale minna. Õuel oli üks vanamees, kellel oli hea meel, et tema koer inimesi ründas. Läksin kodu poole kõhuli kihutades. Iga teelõigu alguses valisin, mis nurga all järgmine sirglõik läbida. Jõudsin oma trepikotta. Mõlemad postkastid olid üleni posti täis, sest isal oli ümmargune sünnipäev. Postiljon oli toonud posti täna juba teist korda, oodates, et me vahepeal kasti tühjaks teeks. Ütlesin, et meil on nii palju posti ainult kümne aasta tagant, aga peaministril vist iga päev. Ema arvas, et peaministril ka ei ole. Üks naabrinaine oli enne andnud mulle 20 eurot, aga nüüd võttis 15 tagasi. Sikutasin oma rahakotti tema käest enda kätte. Küsisin, et kui ta raha tagasi võtab, kas talle meeldib rahakott ka ära varastada. Jõudsin tuppa. Seal vaatasid Tõnis ja üks noor naine koos raamatuid. Tõnis ütles mulle, et ma ei tõlgiks ingliskeelseid raamatuid, et ma tõlgiks mõnest muust keelest. Vastasin, et tal on õigus, inglise keelest tõlkijaid on liiga palju.