Loenduri võimalused

Vaatasin blogi loendurit lähemalt. Seal pakuti statistikat selle kohta, mitu korda on sama külastaja varem blogi külastanud ja mitut võrgulehekülge ta on kokku külastanud. Mõtlesin, et kui küpsised ära kustutada, siis läheb vist külastuste arv jälle nulli. Toodud olid telefoninumbrid, millel sai külastajatele helistada. Arvutites jooksid reklaamid, milles pakuti blogi loenduri uuemaid versioone, aga ma ei tõmmanud neid endale, sest muidu oleks jälgimise peale veel rohkem aega kulunud. Räägiti, et ühe loendurifirma äriidee seisnes selles, et korteritesse sisse murda. Mõtlesin, et nii tehakse vist ainult Ameerikas, igale poole nad ei ulatu. Loendur esitas küsimusi, mida ma kirjutatuga mõelnud olen. Klaus vastas neile küsimustele. Sellega ma polnud rahul, sest ei tahtnud robotile arusaadavamaks muutuda. Ütlesin Klausile, et ise ta ei oska nii hästi kirjutada kui mina ja siis kasutab minu loendurit. Klaus lõpetas küsimustele vastamise ära, aga ütles, et tema kirjutab tuhat korda paremini kui mina, ainult inglise keeles. See tähendas, et kuna ta kirjutas inglise keeles, ei olnud ma tema kirjutisi näinud. Ütlesin, et lepime ära. Mõtlesin, et kui minule meeldivad enda kirjutised, siis Klausile meeldivad muidugi enda omad, isale meeldib jälle, mis tema kirjutab. Kui Klaus nii hästi kirjutas, siis ta oleks võinud ajalehtedele kirjutada. Tõnu tõmbas kardina kitsana akna keskkoha ette. Ütlesin, et nii ei ole ilus. Aknalaual kasvasid pottides erinevad taimed. Ütlesin ühe taime kohta, et mul pole viimasel ajal olnud meeles selle mulda katsuda. Ema küsis, mis siis sellest. Vastasin, et varem ma katsusin iga päev. Toa teises otsas suurel arvutiekraanil oli avanenud loenduri uus lehekülg. Kasutasin kätt juhtimispuldina, et ekraanil midagi muuta. Mõtlesin, et millelegi ma ikka pihta saan. Arvuti ütles, et ma saan oma blogi külastatavust tõsta viiele miljonile ja lubas õpetada, kuidas seda teha. Mõtlesin, et minu blogi puhul pole see võimalik, sest eesti keele oskajaid ei ole nii palju. Arvuti lubas mulle näidata populaarsemaid pilte minu blogist. Esimesena näitas ta videot rektor Kalmust. Mina olin avaldanud ainult foto, aga arvuti oli selle liikuma pannud. Edasi näidati muusikavideot. Arvasin esimese rea järgi ära tundvat, et see on laul, mis mulle meeldib, aga edasi läks ta teist moodi. Näidati videot, kuidas ma kohtusin tänaval hundiga. Kõndisin edasi ja vaatasin selja taha, et hunt oli ikka seal. Veel edasi kõndides ja uuesti selja taha vaadates oli hunt kaugemale jäänud. Mõtlesin, et võibolla hundi puhul aitab sama, mis koera puhul, et teha, nagu võtaks maast kivi. Aga seda ei tasu katsetada, võibolla hunt reageerib koerale vastupidi. Kui kolmandat korda selja taha vaatasin, siis hunt enam ei paistnud.