Kohtumine Inglismaal

Olin koos emaga Inglismaal. Kõndisime Tähtvere pargi moodi pargis. Nägin, et eespool kõnnivad Carlyle ja üks teine mees. Carlyle jalutas kahte koera. Üks koer oli keti otsas tema kõrval, selle koera küljest läks kett teiselt poolt edasi ja selle otsas oli veel üks väiksem koer. Kõndisin Carlyle'ile järele ja küsisin, kas kahe koera kett oli tema leiutatud. Ta küsis vastu, kust ma tean. Vastasin, et lugesin seda listist ühest 19. sajandi ajalehest. Carlyle kiitis, et teised ei loe üldse ajalehti, aga mina loen 19. sajandi omi. Rääkisin, et ükskord ma nägin unes, et olin New Yorgis ja vastu tuli teine eestlane. Siis öeldi, et välismaal teist eestlast kohata on tavaline asi, sest eestlasi on kogu maailm täis. Jõudsime praegu meie kooli lähedale. Rääkisime, kes kus koolis käinud on. Selgus, et Carlyle oli käinud ühes teises lähedal asuvas koolis. Mina ja ema pidime minema rongi peale, et sõita Inglismaale. Rongijaam oli teisel pool Sõpruse silda. Ema läks sillale paremalt küljelt, mina, Carlyle ja tema saatja vasakult küljelt. Kuna ma polnud ema vaateväljas, siis ta võis mõelda, et ma ei tule jälle Inglismaale, nagu juba varem juhtunud oli, ja sellepärast kurb olla. Rääkisin, et imelik, et välismaal teist eestlast kohates kohtab alati tuttavat. Võibolla ma võõraid ei näe sellepärast, et mul on halb nägemine, ma ei vaata inimestele väga palju otsa ja mul jäävad näod halvasti meelde. Mööda kõnniteed keris tee laiune lint minu luuletuste ja luuletuste tõlgetega. Carlyle'i saatja ütles, et Dolosa on ka minu tehtud. Tegelikult see ei olnud minu luuletus, vaid ma olin seda tõlkinud.