Meri ja kool

Läksime ümber nurga külmemast merest soojemasse merre. Öeldi, et kui vee temperatuur on 40-45 kraadi, siis hakkab juba väga kuumaks minema. Mõtlesin, et see on veel kehatemperatuurist madalam. Läksin tundi. Raske oli kohta leida, sest igas pingis vähemalt üks inimene juba istus. Ühe tühja pingi siiski leidsin. Mõtlesin, et tahangi üksi istuda. Üks klassivend kutsus, et ma tema kõrvale istuks. Kui ma ei reageerinud, siis tuli ta ise minu pinki. Tegin matemaatikavihiku lahti. Eelmises tunnis olin kirjutanud üles ülesande teksti, aga polnud lisanud kodus lahendust. Ütlesin oih. Õpetaja ütles, et kodune töö tegemata. Vastasin, et mul läheb alati meelest. Õpetaja vaatas vihikusse ja ütles, et eelmine kodune töö ka tegemata. Ta võttis vihiku enda kätte ja keeras lehti. Ta võis näha, et vihikus on suurem osa asju valesti. Püüdlikumalt õppima olin hakanud alles viimastes tundides.

Etteasted videos

Ühele poisile kutsuti kiirabi, sest ta nägi nii ilusaid asju, et silmad hakkasid sügelema ja ta kartis nende lõhkemist.

*
Ajalehes kirjutati, et rahvas nõuab presidendiks Savisaart, Kallast või Tulvistet. Tulviste oli hiljuti ajalehes öelnud, et tema elutöö on tehtud, aga nüüd teatati, et ta on jälle kaks tähtsat ametit vastu võtnud.

*
Vaatasime vanaema ja vanaisa pool tehtud vana videot. Seal hakkas vist isa, mitte vanaisa vihaselt karjuma. Järgmisena näitles Priit. Kolmandast inimesest arvasin algul, et ta on Tõnu, aga tegelikult oli ta Jürgen. Jürgen näitas, kui sirgelt ta seista oskab. Talle öeldi, et sirgelt seismine pole mingi etteaste. Jürgen vaidles vastu, et sirgelt seismine on väga tähtis, talle ükskord öeldi, et teda ei saa sõjaväkke võtta, sest ta ei oska sirgelt seista. Mõtlesin, et sõjas peab niikaua sirgelt seisma, kuni saab haavata. Haavatul lubatakse rindelt lahkuda ja haiglasse minna. Videos esimese etteaste teinud inimene ei olnud isa, vaid üks Priidu ja Jürgeni nendega sama noor sõber.

*
Vaatasin fotot, mis oli tehtud minust maleklubis. Olin just võitnud, seetõttu olin pildistamise ajal endale märkamatult laialt naeratanud. Mul olid pikad juuksed silmade ees. Fotoalbumi kõrvalleheküljel oli pilt Liisast, kellel olid samuti juuksed silmade ees. Liisa palus, et ma valmistaks talle vibu. Vastasin, et ma ei oska väga hästi vibu valmistada, aga oskan oksa ära koorida. Samal ajal koorisin. Liisa ütles, et koorida oskab ta ise ka. Vastasin, et me kõik oskame. Avaldasin arvamust, et vibuga on parem mitte lasta, sest ükskord üks vend lasi teist vibuga nii, et see sai raskelt haavata, nool põrkas tagasi ja laskja sai ise samuti.

Tuvi läbi kardina

Heateod ja kuriteod

Täna kasutasin raamatukogus esimest korda laenutusautomaati. Muidu ma poleks selle juurde läinud, aga ühtegi töötajat polnud parajasti näha. See ei selgunud, kas oleksin oma peaga välja mõelnud, kuidas kasutamine käib, sest parajasti üks töötaja ikkagi tuli ja õpetas. Kokku rääkisin kolme raamatukogu töötajaga ja mitte ühegi muu inimesega. Või kui lugemist ka rääkimiseks pidada, siis lugesin lugemissaalis ajakirja. Artikkel oli Esimese maailmasõja teemaline. Kirjutati, et tavaliselt süüdistatakse Esimese maailmasõja puhul sõjakuritegudes Saksamaad, aga tegelikult sooritas neid vallutatud aladel ka Vene sõjavägi. Vallutatud Austria-Ungari maadel käidi juutidega karmimalt ringi kui ukrainlastega. Aga ukrainlasi püüti assimileerida. Nüüd viimane Venemaa sõda suunati juba ukrainlaste vastu.

Falkbeeri vastugambiit

Reedeses raadiosaates soovitati, et kes tahavad, et nende lapsed hakkaks analüütiliselt mõtlema, õpetagu nad kindlasti malet mängima. Saade ei olnud maleteemaline, vaid muud tööd tegev inimene tundis, et talle on põhitöös maleõpingutest kasu olnud.

*
1. e4 e5 2. f4 d5 3. ed e4 4. Rc3 Rf6 5. Oc4 Ob4 6. Rge2 Og4 7. 0-0 0-0 8. h3 Oe2 9. Le2 Ve8 10. f5 Oc3 11. dc Rd5 12. Od5 Ld5 13. f6 g6 14. Oh6 Rd7 15. Vad1 Le6 16. Og5 Vad8 17. Kh1 h6 18. Oh6 Rf6 19. Vd8 Vd8 20. Og5 +-

"Ajalooline Ajakiri" 150

"Ajalooline Ajakiri" 2014, 4 (150).

Ivar Leimus kirjutab keskaegse Liivimaa kaaluühikutest. Sama nimega kaaluühik oli erinevates linnades ja erinevatel aastatel erineva väärtusega. Lisaks ei näidanud kõik kaalud nii, nagu kaaluviht seda eeldanuks. Eelmine koht, kust mõõtühikutest lugesin, oli 1899. a. "Olevik". Seal kiideti, et uued kümnendsüsteemil põhinevad mõõtühikud on palju paremad kui vanad süsteemitud. Uutele mõõtühikutele hakati minema Prantsuse revolutsiooni ajal meetri kasutuselevõtuga. Seega kui tavaliselt peetakse valgustusaega romantismiajast ratsionaalsemaks, siis romantismiajal oli olemas juba ratsionaalsem mõõtühik.

Margo Roasto kirjutab Pätsi vaadetest maaküsimusele 1905. a. revolutsiooni paiku. Revolutsiooni on nimetatud Vene revolutsiooniks. Raamatus "Läti rahva elurada" kirjutati lätlastele sobivast võimalusest nimetada seda Läti revolutsiooniks, sest Lätis olevat revolutsioon olnud kõige teravam. Ka Eestis nimetati karmimate abinõude tarvituselevõtmist "läti keeles kõnelemiseks".

Peale Pätsi vaadete on ülevaade antud ka teiste eesti parteide omadest. Tõnisson pooldas mõisamaade minekut talupoegade eraomandiks, tema vastased talupoegade kätte põlisele rendile. Pätsi seisukoht oli vahepealne, et osa maad läheks eraomandiks, lisaks loodaks riiklik maatagavara, kust maatud saaks maad põlisele rendile.

Avaldasin ükskord ajakirjas "Tuna" arvustuse, kus panin kirja pooleteistveeruse lause selle kohta, mis oli Pätsi arvates Eestis halvemini kui teistel maadel. Lause selle kohta, mis oli Eestis paremini kui mujal, tuli tunduvalt lühem. Ka Roasto artiklist paistab välja, nagu peaks Päts väljaspool Eestit toimuvat õigemaks kui Eesti elu. Pätsi meelest oli Tõnissoni Eduerakond põhimõteteta, et pooldas Vene kadettide parteid, aga ei võtnud omaks kadettide vaateid põlise rendi küsimuses. Ka ei olnud Pätsi meelest Eesti sotsiaaldemokraadid õiged sotsiaaldemokraadid. Kuigi nii Tõnissoni kui ka Pätsi on peetud rahvuslasteks, tundub Tõnisson olevat Eesti-kesksem. Tõnisson lootis poliitilises võitluses eestlaste omale jõule ja ütles ka kunstnikule, et eesti kunstnik peab kujutama kohalikke teemasid.

Artiklis viidatakse, et Päts nimetas ennast käremeelseks, andes selle võõrsõnaliseks vasteks radikaal. Radikaalsuse teema kohta lugesin hiljuti sissekannet Infopartisani blogist, kes arvas, et radikaali sõna kasutatakse valesti, Prantsusmaal ei tuleks radikaalseks nimetada Rahvusrinnet, vaid parteid, mille enda nimetuses on sõna Radikaalne. Artikli kokkuvõttes ei nimeta Roasto Pätsi radikaaliks, vaid liberaaliks, mis politoloogide jaoks oleks jälle teise tähendusega mõiste.

Aro Velmet on kirjutanud historiograafilise ülevaate Nõukogude teaduse uurimisest. Sellest olevat rohkem kirjutama hakatud pärast Nõukogude Liidu lõppu. Ühelt poolt tundub see loogiline, kui arhiivid ja piirid on rohkem avanenud, teiselt poolt oleks ka võinud oletada, et kui Kaido Jaansoni 12. klassi õpiku järgi oli Külma sõja ajal maailm kahepooluseline ja hiljem ühepooluseline, siis oleks võidud Nõukogude Liidule rohkem tähelepanu pöörata ajal, kui ta oli üks maailma poolustest.

On vastandatud ideoloogiliste dogmade kammitsais olnud Nõukogude teadust ja vabalt arenenud Lääne oma. Jüri Allik on aga kirjutanud, et ka Ameerika psühholoogia ei ole nii vaba kui praeguse Eesti oma, sest Ameerikas on poliitiline korrektsus tähtsam kui teaduslik tõde.

Ülevaates tuuakse välja, et vahe Nõukogude ja Lääne teaduse vahel ei olnud olemuslik, viited marksismile-leninismile hakanud tähistama ainult teadlase kuuluvust, mitte midagi sisulist, tegelikult arenenud eri maade teadus enam-vähem ühtemoodi. Võibolla oli see raamat "Gorbatšovism", kust lugesin vastaste sarnastumise seadusest, selle järgi vastased pididki sarnastuma. Aga kas ei ole olemas ka sõprade sarnastumise seadust? Itaalia fašistid võtsid omaks antisemitismi, kuna neist said Saksa natside sõbrad. Peremees ja koer minevat ühte nägu. Sarnastumist ei toimu võibolla seal, kus kontakt puudub, aga globaliseeruvas maailmas tekivad kontaktid kergesti. Jüri Allik on siiski kirjutanud uuringutest, mille järgi mida vabam on ühiskond, seda erinevamad on inimesed. Ilmselt vabas maailmas on kergem ka kontakti loomist vältida, kõik ei vaata enam ühte ja sama telekanalit.

Tulekuma

Kirjutasin endale ingliskeelse näidendi teksti kaustikusse ümber ja siis hakkasin sama etendust satelliittelevisioonilt vaatama. Vaatamise ajal lugesin teksti ka kaustikust, et hääldust ja kirjalikku teksti korraga jälgides hääldusest arusaamist harjutada. Näitlejad võisid teha näidendi tekstiga võrreldes muudatusi, aga ei teinud ühtegi. Teleteater kestis mitu tundi. Ema vaatas ka seda etendust. Ta ütles, et Henn tahab Piilupart Donaldit vaadata. Algul mõtlesin, kas seda etendust nimetatakse Piilupart Donaldiks, siis sain aru, et Piilupart Donald tuleb teiselt kanalilt. Mul läks sõrm kogemata vastu juhtimispuldi mingit nuppu, mistõttu televiisori pilt läks uduseks. Ma ei osanud pilti korda tagasi panna. Ema natukese mõtlemise järel oskas, aga pilt ei tundunud siiski olevat enam nii hea kui enne.

*
Nägin Fortuuna ja Pika tänava vahelisest majast tulekuma ja kuulsin leekide kohinat. Vaatasin, et see on vist mahajäetud maja, aga kõrvalmajas inimesed elavad. Laenasin ühelt poisilt mobiiltelefoni ja helistasin tuletõrjesse. Ütlesin, et see tulekahju tuleb kindlasti kustutada, sest see võib levida naabermajadele, siin puutuvad majade seinad kokku. Telefoniomanik oli eemaldunud ja ma ei teadnud, millal ma saan talle telefoni tagasi anda. Üks väike poiss ronis mööda majaseina kõrgemale ja lükkas seinas oleva vineeriga suletud luugi lahti. Nüüd oli näha, et majas ei põlegi lahtine tuli, vaid hele põrandalamp. Tuletõrjeauto jõudis kohale. Üks tuletõrjuja hüppas majja, aga liiga kaugele, nii et läks vastu vastasseina ja sai võibolla surma. Surma ta siiski ei saanud, sest hakkas varsti jälle liigutama. Tuletõrjuja ütles mulle, et ma pean valeväljakutse eest kohalesõidu kinni maksma. Vastasin, et seda ma ei tee. Tuletõrjuja ütles, et siis maksavad minu vanemad. Vaidlesin vastu, et ma olen täisealine, vanemad ei pea minu eest maksma, aga ise ma ka ei maksa. Kohale jõudis veel kaks tuletõrjeautot. Mõtlesin, et võibolla oleksin võinud maksta ka, sest hind ei sarnane vist tuletõrjeauto ostmise hinnale, vaid taksorahale.

Raamatute sisust

Ütlesin isale, et tema raamatus on ühe luuletuse juurde märgitud, millise teise luuletuse eeskujul see on kirjutatud, aga mitte selle juurde, mis on kirjutatud minu eeskujul. Isa vastas, et toimetaja pani neid märkusi. Mõtlesin, et siis toimetajal jäävad minu luuletused halvemini meelde. Või kirjutasin ma ise isa eeskujul? Tahtsin panna koduleheküljele esivanemate perekonnanimed teisiti kui seni. Panin nad koos lõigatud varbaküüntega ühte topsi, aga suur osa kukkus nõust välja. Korjasin väljakukkunu uuesti kokku ja läksin tühjendasin topsi sisu juuksuri juures asuvasse prügikasti. Tagasiteel kuulsin, kuidas üks väike tüdruk ütles suuremale tüdrukule ühe poisi kohta: "Ta on kõigi Kristiinade armuke." Mõtlesin, et kui raamatus Teele Tootsiga abiellus, siis see oli autori nali, aga nad ei läinud hiljem ka lahku.

Magamisnõuded

Vaatasin maleklubis raamatust partiid. Valge arendas viguri teisele, mitte kolmandale reale, must seitsmendale, mitte kuuendale. Must taganes ratsuga h7 ja valmistus panema f6 teist, mitte seda ratsut. Teisel laual mängis Harujõe ühe poisiga. Harujõe ütles, et selle poisiga mängimine pole õnnemäng. Läksin teise tuppa ja hakkasin mängima Pillega. Ütlesin Pillele, et kas ta kuuleb, nõrgema vastasega mängimine polevat õnnemäng. Pille küsis, mis siis on õnnemäng. Vastasin, et võibolla tugevama või võrdse vastasega mängimine. Pille oli tulnud vaatama, milline maleklubi on. Nüüd oli tema ka siin käinud, kõik vennad olid juba varem. Kodus hakkas köögiaknast putukaid sisse lendama, sealhulgas kimalasi. Seetõttu läksin köögist välja ja panin ukse enda järelt kinni. Aga kõrv ütles, nagu üks kimalane oleks jäänud pea kohale tiirutama. See võis olla ka hallutsinatsioon. Läksin vannitoa peeglist vaatama, kas on kimalane peakohal. Isa oli riputanud vannitoa uksele nädala tegevuskava, et tal asjad meelest ei läheks.

*
Ühes majas oli tuba magajaid täis. Lamasin voodis ja lugesin meditsiinilist kirjandust. Kirjutati, et magajal peab olema kael padjal, padja peal rattad ja jalas meditsiiniline kets. Mõtlesin, et keegi ei jõua kõiki neid nõudmisi täita. Kirjutati, et arvatakse, et on magus, kui magamises on 60-minutilised pausid, aga sel juhul mõistus ei arene. Mõtlesin, et ma ei ärka öösiti 60 minutiks, vaid sekundiks. Ma olen valinud elu, et pean unenägusid üles kirjutama, seetõttu ei saa ma öiseid ärkamisi välja ravida. Mul on mõistus arenenum kui mõistuse eest hoolitsemise soovitajatel. Vahing õpetas mind, et ma pean õppima öösiti ärkama. Mõtlesin, mis tunne oleks, kui ma ärkaks alati alles hommikul. Magasin edasi ilma tekita. Tegin seda voodi teisel korrusel. Ähvardati, et sellele linnavalitsuse liikmele, kes rahulepingule alla kirjutab, pannakse pomm. Sel juhul oleks mina ka kannatada saanud, sest mul oli nägu linnavalitsuse kohal. Mõtlesin, et peaks asukohta vahetama. Linnavalitsuse kõrval elav mees küsis, miks ma talle otsa vaatan. Vastasin, et mul on silmad kinni. Ühe linnavalitsuse liikme klassivend tegi juttu plahvatuse tagajärgedest. Linnavalitsuse liige vaatas teda imeliku näoga, et klassivend eeldab, et vaataja saab surma. Pomm pandi plahvatama ajal, kui linnavalistsust polnud majas, et inimesed kannatada ei saaks. Otsustati, et edaspidi linnavalitsuse koosseisu ei avalikustata. Jälitasin tänaval koos oma ihukaitsjaga ühte sõidukit. Käskisin ihukaitsjal kihutada.

Vaikne list

Meil oli plaanis minna Tartust lõunasse. Mõtlesin minna jala. Tartust lõunapool oli kaardil teine asula kaks korda kaugemal kui esimene. Põhjapool oli esimene asula kaks korda kaugemal kui lõunapool esimene, seetõttu polnud ma põhjapoole jala läinud. Jõudsime maamajja, kus oli hambaarst. Küsisin, kas võib vett juua. Hambaarst vastas, et otse kraanist võetut ei või, seda tuleb enne puhastada. Tartus jõime küll otse kraanist. Klaus ütles, et ta jõi siinset vett ka puhastamata, midagi vast ei juhtu.

*
Õppehoone loenguruumis olid seina küljes nagid, kuhu riputati riideid. Sander oma riideid siia ei riputanud, mida ta seletas sellega, et sisenes tagauksest ja jättis riided selle juurde. Tema ema töötas siin majas. Mõtlesin, et viin oma jopi ka nagist tagaukse juurde. Panin selle tagaukse kõrvale mähkimislauale. Kui olin sellest eemaldunud, mõtlesin, et sinna ei tohtinud vist riideid panna, sest imikud ei tohi välisriiete küljest pisikuid saada.

*
Olin vastanud listi tulnud kirjale, et mulle filmid ei meeldi, mõnel eluperioodil on küll rohkem meeldinud. Magasin oma voodis ja vastasvoodis lamas naine, kelle kirjale olin vastanud. Ta küsis, millisel eluperioodil siis filmid rohkem meeldivad. Selle peale ärkasin üles ja vastasin, et kõige rohkem meeldivad lastele. Kui ma tulin ükskord koos vanaema ja vanaisaga maalt, ütlesin, et õudselt tahaks televiisorit vaadata, kasvõi Vremjat. Hakkasin siis vaatama ükskõik millist saadet. Mõnele hakkavad küll hiljem meeldima. Multifilmid meeldivad kõige rohkem lastele. Listi tuli uus pikk kiri ühelt noorelt mehelt. Mõtlesin, et ta kirjutab arvatavasti, et ma kirjutasin listi teemast mööda. Kirja esimene punkt oli, et listi asutamine oli mehine tegu. Ta võrdles listi asutamist riigi asutamisega. Mõtlesin vastata, et ma olen palju liste käima pannud. Mõtlesin, et selle kirja peale sobiks vaikida, aga ma ei suuda sellele ka vastamata jätta. Võiks vastata, et minu kirju on ka hinnatud, tänu listi kirjutamisele valiti mind klassivanemaks. Mõtlesin vastata, et siin listis ei kirjutata võibolla sellepärast, et ma olin ESM-i vastu. Kiri oli trükitud kilekoti peale. Lugesin seda vannitoas. Sisenes üks inimene, kes püüdis kotti enda kätte võtta. Kiskusin selle tagasi, öeldes, et mul on lugemine veel pooleli. See inimene lahkus, aga varsti tuli järgmine, kes tahtis jälle kilekotti enda kätte. Talle ei mõjunud ütlemine ka. Seetõttu lõin talle küüned kätte.

Tšetšeenid ja politruk

Teatati, et tšetšeenid lõpetasid vastupanu. Ma polnud kindel, kas sellega asi lõppeb, sest vahel oli võitlus uuesti puhkenud. Aga ajakirjanikud paistsid täiesti kindlad olevat. Tšetšeenidele ei meeldinud, et ühel eesti noormehel oli viinapudel, nad küsisid, kas ta läheb sellega Tšetšeeniasse ka. Ta läkski Tšetšeenia tuppa. Ütlesin talle, et islamiriigis ei tohi viinapudeliga olla. Selle peale tuli ta sealt sellega ära. Üks poiss küsis hiidmalelauda, et mängima hakata. Talle anti. Politruk püüdis minu tegevusele igasuguseid piiranguid seada. Vaidlesin talle vastu. Ta ei hakanud abi kutsuma.

India ajalugu

Alain Daniélou. "India ajalugu". Inglise keelest tõlkinud ja kommenteerinud Martti Kalda. Kirjastus Valgus 2011. 384 lehekülge. Inglise keeles 2003, prantsuse keeles 1971.

Seda raamatut lugedes mõtlesin kohati, et tegemist on kõige igavama ajalooraamatuga, mis mulle kätte on sattunud. Oli ka huvitavamaid osi, eriti alguses ja lõpus, aga need kutsuvad jälle vaidlema.

Igavad lõigud ei olnud igavad mitte sellepärast, et India ajalugu mind ei huvitaks. Šapošnikova raamat "Madrase minevik ja tänapäev" oli ühtlasemalt huvitav, sest seal esitati India elu kohta konkreetseid pilte, kohati küll ilukirjandusse kalduvalt. Daniélou raamatul on sarnasusi telefoniraamatuga, sest suures osas raamatus ta loetleb tohutul hulgal nimesid, ilma nimedele midagi iseloomulikku lisamata. Lapsena oli küll telefoniraamatut ka huvitav lehitseda, kui ma vaatasin, millist perekonnanime esineb rohkem ja millist vähem. Nii võivad ka India ajaloo võõrkeelsed nimed keelehuvilisele huvitavad olla, et milliseid nimesid maailmas on pandud ja millist häälikukombinatsiooni esineb rohkem. Üldiselt on pikemad nimed Indias ja Jaapanis, vahepealsetel maadel Hiinas ja Koreas lühemad. Aga Indias on erinevaid keelkondi ja kõik nimed ei ole samuti ühe pikkusega ega üksteise sarnased.

Telefoniraamatu päheõppimist on peetud kõige mõttetumaks tegevuseks. Ma olen õppinud pähe autonumbreid ja ei pea seda mõttetuks, sest kõigepealt mõtlen numbri meeldejätmiseks välja huvitava valemi, mis tekitab emotsioone, teiseks pakub rõõmu, kui juba tuttava numbriga auto uuesti vastu tuleb. Aga "India ajalugu" tahtsin lugeda tavalise kiirusega, mitte nimesid pähe õppides.

Raamatusse mahub ka huvitavaid mõtteid. Autori kohta võib öelda, et ta on paavstlikum kui paavst, sest ta on ise Euroopa päritolu, aga kaitseb indiapärast ja kritiseerib euroopapärast. Ta ei ole rahul taasiseseisvunud India juhtidega, et need ei ole euroopalikust lahti öelnud. Mul on samuti natuke kurb, et India üks riigikeel on endiselt inglise keel, selles näen ohtu ka eesti keele tulevikule. Sama moodi nagu mulle meeldiks, kui raamat oleks tõlgitud otse originaalkeelest, mitte inglise keele vahendusel. Kui keegi veel kavatseb tõlkijaks hakata, siis ma soovitan spetsialiseeruda mõnele keelele, mida kõik ei oska.

Autori mõtted on üsna kibestunud. Ta kritiseerib verevalamist, mis on õige suhtumine, aga kui keskenduda liigselt verevalamise hukkamõistmisele, siis see tekitab mulje veritasust. Vastukaaluks võiks rohkem välja tuua positiivset. Seda teeb autor India kunsti kiites, aga siis võiks suurem olla piltide arv, sest lihtsalt kiitust lugedes ei tea veel, kas sellega saab ka nõustuda.

Autori kriitika algab sellest, et miks India ajalugu tahetakse lühemaks teha. Olevat teaduslik maitse näidata aastaarve võimalikult hilistena. Siinkohal tuletan meelde, et Euroopas on just teadus nihutanud maailma loomise aja palju varasemaks kui varem Piibli põhjal välja arvutati.

Lõuna-Indias räägitakse draviidi ja Põhja-Indias indoeuroopa keeli. Enne indoeurooplaste ehk aarialaste (raamatus enamasti aarjalaste) sissetungi olid ka põhjapoolsetel aladel draviidid. Autori jaoks paistavad olevat draviidid sümpaatsemad, ta ütleb, et nad on India kultuurile rohkem andnud ja lõunas on olnud suurem stabiilsus. Stabiilsust seal on kerge seletada sellega, et ümber on meri ja pole naabreid. Kui aga 20. sajandil võitlesid just draviidid selle eest, et inglise keel jääks riigikeeleks, siis autor neid sellega ei seosta, küll aga mõistab hukka, et kirjaoskajateks loetakse ainult inglise keele oskajad, mitte sanskriti keeles lugejad.

Islami sissetungist alates muutub autori arvates India ajalugu igavaks, sest monoteism olevat sallimatu ja see toonud Indiasse mõrvad. Kui ühe jumalaga monoteism on sallimatu, kas siis ei ole veel sallimatum ilma ühegi jumalata ateism? Indias tekkinud religioonidest budismi ja džainismi on nimetatud ateistlikeks religioonideks, aga nende puhul toob autor välja just sallivust, nagu ka polüteistliku hinduismi. Kommunistlik ateism on teatavasti olnud sallimatu. Budismi ja kommunismi erinevus on ilmselt see, et budist usub end ümber sündivat ja peab seetõttu oma tegude eest vastutama, aga kommunisti ootab lõplik surm või mausoleum.

Kuigi autor kiidab polüteismi, on tema suhtumine inimestesse justkui monoteistlik. Ta arvab ühelt poolt, et inglaste võimust vabanenud India viis Gandhi kui karismaatiline juht üksi hukatusse, mis seisnenud India ja Pakistani üksteisest lahutamises ja verevalamises, kuigi Gandhi püüdis inimesi lepitada. Teiselt poolt arvab Daniélou, et üks teine India poliitik oli ainus, kes oleks saanud Indiat päästa. Kui Eestis suudavad valitsusi moodustada erinevad inimesed, miks ei peaks Indias võimekate isikute arv olema veel suurem?

Autori mõtted ei ole järjekindlad. Kuigi ta arvab, et India ja Pakistan peaksid olema üks riik, siis leiab ta teiselt poolt, et algul samaks riigiks liidetud Pakistanil ja Bangladeshil ei olnud midagi ühist. Riigid loodi usulisel põhimõttel, aga Bangladeshis olevat islamiusulisi vaid veidi rohkem kui hindusid.

Kolm maailmasõda

Mõtlesin, et Oudekki luuletused võivad olla minu kohta kirjutatud. Ja isegi kui ta kirjutas need kellegi teise kohta, näitavad need, et ta võib minu kohta sama moodi mõelda.

*
Esimeses maailmasõjas jäeti veel ööseks lamp põlema, et vaenlasel ka valgem oleks, Teises said majad purustusi, aga jäid suuremalt jaolt terveks, Kolmandas pidi terve linn maatasa tehtama.

Kuuenda klassi luuletustest

Kuuendas klassis toimus luulekonkurss teemal "Eestimaa, mu isamaa". Igaüks pidi kodus luuletuse kirjutama. Minu luuletuse avarida oli "Voolab, voolab ajajõgi", Kristeril sarnane "Võrtsjärvest algab üks jõgi". Mõlemas on sõna jõgi, aga minu reast võiks välja lugeda ajaloohuvi ja Kristeri omast geograafiahuvi. Kui hilisemaid elulugusid vaadata, siis mina olengi liikunud ajas - õppinud ajalugu ja kirjutanud mälestusi, viimast teen ka praeguses blogisissekandes. Krister on minust rohkem liikunud ruumis - kolinud Tartust Prahasse, Moskvasse ja Tallinnasse. Tänavu tegi ta ettepaneku korraldada klassikokkutulek Lätis või saartel ehk võimalikult kaugel. Minu korraldatud klassikokkutulek toimus meie vanas koolis ehk mälestustega seotud hoones.

Hiljuti räägiti mulle teooriat, et tüdrukud joonistavad nimisõnu ja poisid tegusõnu. Mõtlesin, kas see kehtib ka luuletuste puhul, ja meelde tulnud näidetest leidsin sellele kinnitust. Viivi Luige ühes luuletuses olid osad sõnad läbiva suurtähega, need olid kõik nimisõnad. Mina alustasin luuletuse väljamõtlemist reast "Voolab, voolab ajajõgi", kus kaks esimest sõna on tegusõnad ja sõnad aeg ja jõgi on küll nimisõnad, aga samuti liikumisega seotud. Luuletuse pealkirja mõtlesin välja viimasena, selleks oli "Paat, jõgi ja tont", mis on küll nimisõnad, aga samuti liikumisega seotud. Sõna "tont" vist kasutavad küll tüdrukud vähem.

Kuuendas klassis kirjutasin enda tarbeks ka muid luuletusi, ühe neist olen hiljem avaldanud raamatus "Uneriik". Selle avarida on jälle sarnane: "Siin voolab naftajõgi".

Realiseerimata võit

Olin lugenud ühte raamatut, aga jätnud kokkuvõtte kirjutamata. Sain seda veel teha, sest midagi mul ikka meeles oli.

*
Paide aias lõppes malepartii. Mul oli olnud võiduseis, aga ma polnud võitnud. Nüüd vaadati neid käike uuesti, kuidas ma võidu maha mängisin. Vahetasin g4 lipud välja, selle hinnaga, et andsin ühe etturi ära. Mul oli materjali endiselt rohkem, aga kaks etturit f ja üks h-liinil, need lippu ei läinud. Räägiti, et kuidas ma sellise seisu maha mängisin. Ise nad ka ei näidanud, kuidas oleks olnud õigem mängida. Neil oli hea kritiseerida, aga mina olin pidanud mingeid käike tegema, sest kell tiksus. Öeldi, et vastane oli täiesti küps. Selliseid lugusid oli varem ka juhtunud.

Kiri kaustikusse

Läksin kooli saalis enne aktuse algust lavale ja lava kõrval asuvasse varjatud ruumi. Seal oli makk, mille panin mängima. Muusika oli liiga vali, panin ta vaiksemaks. Läksin saali tagasi. Täna oli 1. september ja toimus kooliaasta alguse aktus. See ei olnud kohustuslik, seetõttu tuli kohale vähe rahvast. Aktus ei olnud kohustuslik sellepärast, et muidu oleks kooliaasta alanud kohe kohustusliku asjaga. Oudekki kasutas palju sõna fašism. Ütlesin, et sellist sõna ei tohi kunagi ilma defineerimata kasutada. Oudekki ütles, et Isamaaliidus on palju fašiste. Mina ütlesin, et mind hakkab see jutt ära tüütama.

*
Vaatasin Eesti kaarte. Ühel kaardil olid Eesti-aegsed maakonnad, teisel hilisemad rajoonid. Ütlesin, et mulle meeldib maakondadega kaart rohkem. Võibolla rajoonid kehtestatigi selleks, et Eesti kaart koledam välja näeks. Vanade maakondade vastu oli argument, et Valgamaa oli liiga väike. Vanal kaardil oli Eesti osa ka Petserimaa, mis läks hiljem kaduma. Nüüd taheti kolmandat haldusjaotust kehtestada. Arvati, et kõike saab alati reformida, aga ei arvestatud sellega, et inimestel on maakonnaga seotud identiteet. Kohtusime ühes majas mehega, kes oli nõus bussi juhtima. Läksime koos temaga bussiga sõitma. Sõitsime Meelvast kaugemale, et leida sobivamat kohta, kus maha minna. Aga maastik oli Meelva sarnane, seetõttu ütlesin, et minu jaoks see on Meelva. Buss möödus ühest veoautost. Bussijuht kutsuti korrale, et ta aknast välja ka vaataks, kui teine auto on ees. Mõtlesin, kuidas välja saada, kui buss peaks sõitma vee alla. Ma ei leidnudki lahendust, siis vee all tõenäoliselt poleks samuti leidnud. Buss peatus siiski järve kaldal. Mõtlesin minna ujuma. Mul polnud ujumispükse kaasas, seetõttu pidin minema ilma nendeta. Aga mõtlesin ümber, et sellesse vette ma ei lähe, sest see pole läbipaistev ja vedel, vaid valge ja paks.

*
Kirjutasin kaustikusse teise asja alla Helina jaoks kirja. Kirjutasin, et ma ei mäleta, millised kirjad ma olen Helinale ainult kirjutanud ja millised olen ka teele saatnud. Et seda kirja teele saata, tuli ta kaustikust välja lõigata. Aga see siiski ei sobinud, sest lehe teisele küljele oli teine asi kirjutatud. Seega tuli kiri teisele paberile ümber kirjutada. Kui ema läks mööda, siis püüdsin varjata paberilt Helina nime. Mõtlesin, et ümbrikut ja marki lähen ostma kesklinna postkontorist, sest väiksemas postkontoris peetakse minu nägu meeles. Kõndisin palli põrgatades läbi kesklinna bussijaama buss nr. 5 peatuse. Pingil istus kaks poissi, kellest üks mind teretas. Ma ei saanud palli põrgatamise tõttu vastata, aga varsti kõndisin tagasi ja vastasin. Teine poiss ütles, milline paralleelklassi õpilane ta on. Vastasin, et ma ei mäleta, kas ta on. Poisid mängisid pingpongi. Tuletasin meelde, miks siin pingpongilaud on. Algul olime vendadega loopinud lumekuulidega bussi ja isa oli öelnud, et me võiks selle asemel palli visata. Siis olime hakanud mängima korvpallipalliga ja seejärel oli siia toodud pingpongilaud. Läksin turuhoone suunas. Istusin ühe maja trepile ja kirjutasin kirja edasi. Selja tagant tuli üks vana naine, kelle eest püüdsin samuti Helina nime varjata. Istusin ühes toas arvuti taga. Ma olin koguaeg hoidnud vestluskasti väljalülitatuna, aga täna lülitus see iseeneslikult sisse. Kati L. polnud muidu feisbukis palju kirjutanud, aga nüüd nägin, et ta kirjutab palju jututoas. Ta kirjutas "Summertime" ja muid selliseid fraase. Tõnu tuli minu arvuti juurde vaatama, kas mul lülitus ka vestluskast sisse nagu temal. Ta näitas, et arvutis on uus programm, et kui midagi arvuti lähedal öelda, kirjutab masin selle natuke vigases keeles üles ja saadab jututuppa. See tähendas, et nüüd ei saanud enam palju rääkida. Läksin kodutrepist alla. Ema oli pannud meie trepikoja postkasti vanapaberit täis. Ta oli enne käinud postkontorist küsimas, ega täna rohkem posti ei tooda. Alles nüüd nägin, et ema on pannud vanapaberit täis ka naabrite postkastid. Klaus ütles, et vanapaber tuleb prügikasti viia. Ta jagas ära, et tema hakkab tegema ühte ja mina teist tööd. Endale võttis ta kergema.

*
Kirjutasin doktoritööd. See oli samal teemal, mis bakalaureusetöö ja magistritöö. Võtsin aluseks magistritöö teksti ja tegin sellesse muudatusi. Joone all olin kasutanud viitenumbreid, aga ühes kohas number puudus, selle asemel oli lühend, mis tähendas tõlkija märkust. Järgmisel märkusel oli numbri asemel üks teine lühend. Need lühendid olin võtnud kasutusele vist sellepärast, et juhendaja oli öelnud, et võiks eristada viiteid ja märkusi. Aga ma polnud rakendanud seda põhimõtet läbivalt, vaid ainult ühes peatükis. Kaitsmisel võidi doktoritöö tagasi lükata, põhjendusega, et ma olen sel teemal juba kirjutanud. Komisjonil võis olla meelest läinud, kui erinev oli töö esialgne variant.

Päästmatu sidumine

O-R-L-R-V-O-K-V
1. e4 e5 2. b3 Rc6 3. Oc4 Oc5 4. 0-0 0-0 5. Re3 d6 6. Rc3 Re6 7. Ob2 b6 8. Oa3 Oa3 9. La3 a5 10. Ob5 Vd8 11. Rd5 Vfe8 12. c3 Rf4 13. Rf5 Rg6 14. La4 Lb7 15. d4 ed 16. Rd4 Rd4 17. Oe8 c6 18. cd Ve8 19. Rc3 Le7 20. f4 c5 21. dc dc 22. Lb5 Ld6 23. Vd1 (sai Le8 nagu ka järgmisel käigul) Lf6 24. e5 Le6 25. Vd6 Le7 26. Lb6 Vc8 27. Vfd1 Rf8 28. La5 Lb7 29. Vdd2 h6 30. Lb6 Le7 31. Rd5 Lh4 32. g3 Lh3 33. Re7+ Kh8 34. Rc8 Lf5 35. Vh6+ gh 36. Lh6+ Lh7 37. Lf8+ Lg8 38. Lh6+ Lh7 39. Vd8++

"Olevik" 1899

"Olevik" 5. oktoober – 9. november 1899

AJALEHT
Sel perioodil toimetasid "Olevikku" Grenzstein ja Tilk. Leht ilmus kord nädalas. Lehekülgi oli palju, aga need olid väiksed. Seetõttu jäädes põhimõtte juurde lugeda igalt leheküljelt üks kirjutis, lugesin igast numbrist läbi suurema protsendi kui suuremas formaadis ajalehtedest. Reklaamilehekülgi ma ei uurinud, seetõttu tuli loetud kirjutiste arvuks täpselt 100.

Grenzstein tundub olevat intelligentsem ajakirjanik kui 1913 samanimelist lehte toimetanud Rässa. Üks meetod, mida inimese intelligentsuse mõõtmisel on kasutatud, on vaadata tema sõnavara suurust. Grenzsteini kirjutised tunduvad olevat deitailirohkemad kui Rässal, statistikat ma küll ei teinud. Vähemalt keele ilu poolest ületab Grenzstein ka oma aja juhtiva ajalehe "Postimehe" toimetajat Tõnissoni. Grenzstein on sellest ise teadlik ja ka mulle on jäänud sama mulje nii "Postimehest" kui ka "Olevikust" kõrvuti Tõnissoni ja Grenzsteini lauseid lugedes. Häid mõtteid on mõlemal, Tõnissoni tugevamad küljed on julgus ja eetilisusepüüd.

VÄLISMAA
Aastal 1899 oli tähtsaim välispoliitiline sündmus Buuri ehk Transvaali sõda. Buurid rääkisid hollandi keelt, hollandi teemat hoidsid üleval ka Andres Saali pikad Jaava saarelt saadetud kaastööd, mis oli Hollandi koloonia. Oli ka nuppe Hollandi emamaalt, mis jäi küll Buuri sõjas formaalselt erapooletuks, aga elas buuride võitlusele kaasa. Buuri sõja puhkemist seletas Saal sealt leitud kulla ja teemantidega, sama moodi nagu on väidetud, et Iraagi vallutamise põhjus meie ajal ei olnud sealt otsitud massihävitusrelvad, vaid nafta. Olen varem arvanud, et "Olevik" võis buuride ja inglaste võitluses näha paralleeli eestlaste ja suurrahvaste vahekorra kohta, aga "Olevikust" võib lugeda, kuidas buuridele elati kaasa ka mujal, sealhulgas Venemaal.

Andres Saal Jaavast kirjutades tõmbab Eesti ja Jaava vahel otseseid paralleele, vahepeal kaldub jutt peamiselt Eestile. Ka Jaaval oli palju sakslasi, kuid seal olevat nad erinevalt Eestist eelistanud, et neid peetaks hollandlasteks. Saali arvates oli sakslaste käitumispõhimõte siiski nii ühel kui ka teisel maal sama, et saada võimalikult suurt kasu.

EESTI JA VENE RIIK
"Olevikku" on peetud venestamisega kaasa läinud leheks. Sellisele arvamusele leiab loetud numbritest nii kinnitust kui ka ümberlüket. Saal ajab vene keele õpetamise vastasuse sakslaste kaela, juhtides tähelepanu, et sakslased ise õpivad vene keelt hoolega, aga ei taha eestlastest endale konkurente. Venestamisega rahulolematust on võimalik välja lugeda ühest ajalehele saadetud initsiaalidega avaldatud kirjast, kus kaevati, et vene keel on kooli kõige raskem õppeaine. Venestamispoliitikat alustanud keiser Aleksander III oli juba surnud, aga arvatavasti Grenzsteini kirjutatud loos kiideti teda veel kui kasulike reformide algatajat.

Ühe laulupeo eel oli olnud "Postimehe" ja "Oleviku" vahel tüli. "Postimees" oli laulupeo korraldamist pooldanud, aga "Olevik" oli tahtnud ühe suure laulupeo asemel palju väikseid. Praegu loetud numbrites oli nupp Lätist, et sakslased tahavad korraldada Riia linna asutamise ümmarguse aastapäeva puhul laulupidu, aga lätlased on vastu, sest neile on Riia linna asutamine kannatusi põhjustanud. Selle suhtumise järelkaja peegeldus veel hiljuti loetud raamatus "Läti rahva elurada", mille autor arvas, et kroonikas on küll linna asutamise aastat mainitud, aga linnu ei asutatavat, vaid nad kujunevat.

KULTUUR
On tähelepanu juhitud, et kuigi "Olevikku" on peetud venestamismeelseks leheks, vahendas "Olevik" rohkem lääne-euroopa kui vene kultuuri. See peegeldub ka nüüd loetud ajalehenumbrites, kuigi tõlgitud oli ka üks Lermontovi luuletus. Prantsuse keelest on tõlgitud Emilie Zola juttu Preisi-Prantsuse sõja kohta, nagu ka 1910. aasta "Päevalehes" ja 1913. aasta "Olevikus" olid järjejutud viimase poolsajandi sõdade kohta. Jaan Tõnissoni ilukirjanduslikud jutud põhinesid moraalilugemisel, aga "Olevikust" leiab jutu, kus ühe tegelase meelest on varastatud õunad maitsvamad, teine tegelane halvast unenäost ärgates otsustab küll mitte varastada, aga esimene tegelane seisukohta ei muuda ja ei saa ka karistada.

Nagu Grenzstein oli ise suhteliselt neurootiline tegelane, nii on ta avaldanud ka teisi neurootilisi autoreid. Üks kirjanik arutleb enesetapu plusside ja miinuste üle, lisatud on joonealune märkus, et ta lõpetaski elu enesetapuga. Selle jutuga kõrvuti on kirjutis, mille autor ütleb, et kõik suured kirjanikud on pelglikud. Meenus raadiosaatest kuuldud Peeter Oleski arvamus, et luuletaja ei saa olla häbelik. Kummal on õigus? Kui luulelt oodatakse emotsionaalsust, siis tulevad kasuks ilmselt nii positiivsed kui ka negatiivsed emotsioonid. Luuletajaks ei saa nii häbelik inimene, kes midagi kirja ei pane või kirjapandut teistele ei edasta. Aga oma halvemate kirjutiste häbenemine võib tulla kasuks valiku tegemisel ja kokkuvõttes kvaliteeti tõsta. Valimatust nimetatakse grafomaaniaks.

*
TÄIENDUS. Uuemas kirjanduses tehakse vahet hollandi keelel ja sellest välja kasvanud afrikaani keelel.

Auhinnatud raamat

Räägiti ühest väga targast, aga väga haigest inimesest. Oma haiguse tõttu läks ta kooli käpuli, nagu mina unenägudes. Oudekki oli läinud tema juurde ja öelnud optimistliku lause. Mina leidsin, et käpulikäijat on autojuhtidel raskem märgata. Aga koerad olid kogu aeg nii madalal.

*
Aasta luuleauhind anti "Loomingu Raamatukogus" varjunime all ilmunud luulekogule. Ema ütles, et selle autor on vist Pille. Mina kahtlesin, sest Pille oli isa sünnipäeva kõnes öelnud, et kuna isa, ema, mina ja Klaus kirjutame luuletusi, siis teised perekonnaliikmed ei pea seda tegema. Ema mäletas ikka, et Pille oli tol ajal luuletusi kirjutanud, vennad olid seda teadnud. Ema küsis isalt. Isa ütles, et muidugi on see Pille kirjutatud. Pille oli kirjutanud ainult ühe luulekogu, aga saanud selle eest kohe suurema tunnustuse kui mina paljude luuletuste eest. Pille oli lapsena ka enne mind luuletusi kirjutanud, mina olin hakanud kirjutama tema eeskujul.

Diktaatorist ja parlamendist

Diktatuuririigis anti üks naine kohtu alla. Kohtus ta ütles, et tema kasutas raha ja kuskilt see raha tuli. Sellega tegi ta justkui diktaatori kaasosaliseks. Diktaator hüüdis: "Kägistage ta ära!" ja mitme inimese käed haarasid naise kõrist. Diktaator hüppas veel laiba peal. Riigipiiriks oli uks kahe ruumi vahel. Diktatuuririigi ruumis töötas üks eestlane, kes tegi juhtunu üle nalja. Oli karta, et seal on pealtkuulamisaparaadid ja eestlane saab ka karistada. Kui teda tuldi kinni võtma, siis esitasime tema päästmiseks diktaatori allkirjaga paberi. See mõjus. Hakkasin naerma, et iga diktaatori nimega paber mõjub. Naeru tõttu võis eestlane ikkagi karistada saada. Aga ta põgenes meie juurde kinosaali. Rahvas läks kinost välja. Kartsin, et meie vastu võidakse kasutada mürkgaasi. Olin Tartu vanalinnas.

*
Meikar oli tellinud endale Riigikokku ajalehti. Isamaaliidu saadikud läksid tema juurde ja ütlesid, et Riigikogu ei ole postkontor. Nad tühistasid tellimused. Nad moodustasid Riigikogu Kaitseliidu rühma, et võitlust jätkata. Kaitseliidu rühma astusid kõik Isamaliidu saadikud peale minu. Mõtlesin, et tuleb arvestada, et sellesse rühma võivad astuda ka Keskerakonna saadikud, keda on rohkem. Aga nad ei astunud. Läksin seljavalu pärast arsti ukse taha. Varem olin käinud selle arsti juures teise probleemiga. Vaatasin uksesildilt, et mul oli valesti meeles, ta ei ole liigesearst vaid nahaarst, seljavaluga ta vist ei tegelegi. Arstid ütlesid mind nähes, et ma tulin haige varbaga. Vastasin, et ei, seekord ma tulin seljavalu pärast.

Õnnelik elu

Vahel olen mõelnud, miks ma pean raamatuid tõlkima, kui olen hariduselt ajaloolane. Aga kui eile see mõte tööpäeva alguses jälle pähe tuli, siis mõtlesin edasi, et mulle meeldib tõlkida rohkem kui töötada sõduri, politseiniku, hambaarsti või õpetajana. Pärast seda mõtet pole tõlkimine mind enam väsitanud ja loodetavasti ei väsita ka edaspidi. Pealegi jääb igast päevast osa endiselt ajaloo uurimiseks, seega võiks öelda, et ma teen nii paremuselt teist kui ka esimest tööd. Kolm suurt soovi on elus täide läinud: 1) et Nõukogude võim lõppeks, 2) et ma saaks õppida ülikoolis ajalugu, 3) et ma saaks teha lugemise ja kirjutamisega seotud tööd.

Arusaamatu väljaviskamine

Tahtsime hakata ajakirja järgi ühte mängu mängima. Tristan hüüdis, et ajakirjas on mängu reeglid valesti trükitud. Mina vaatasin, et minu meelest saab selliste reeglite järgi ka mängida. Võibolla see oli vale, et tähestik oli tagurpidi trükitud.

*
Mängisime malet ja mäng sai läbi. Mul oli võiduseis. Vastane ütles, et võibolla ta oleks edasimängimisel mu ääreetturi kätte saanud. Mina ütlesin, et ma lähen pannkoogiga ühe käiguga lippu. Mul on suur pannkookide ülekaal. Ma panen vastase mõlemad lipud pannkookidega nurka kinni ja seejärel hakkan kuningaga laua keskel mustreid käima.

*
Mõtlesin, et lähen tundi, lahkun sealt varsti pärast algust, seejärel hakkan valmistuma järgmiseks tunniks, kus hakkan kirjutama. Tund toimus koolisöökla moodi ruumis. Istusin üksi esimesse pinki, jopi panin enda kõrvale voodi peale, millel ma istusin. Õpetaja hüüdis: "Välja!" Mõtlesin, kas ta hüüdis seda sellepärast, et õueriideid ei tohi voodisse panna. Mõtlesin, et ma enne ei lahku, kui on kindel, et õpetaja mõtles mind. Õpetaja hüüdis veel: "Välja!", aga keegi ei lahkunud. Mind õpetaja vist ei mõelnud, sest ta vaatas teises suunas. Kuna õpetaja oli seda hüüdnud, siis ma ei saanud plaani kohaselt tunnist lahkuda, vaid pidin kohe jääma kirjutama tööd, milleks ma polnud valmistunud. Õpetaja küsis minu taga istuvalt Erikult ja Kristerilt, miks nad ei kirjuta. Mõtlesin küsida, millest tuleb kirjutada, kas vabal teemal. Kirjutamine käis taldriku ja klaasiga.

Kummituslik uksekell

Ema arvas, et Tõnissoni lugemine ei ole kooliõpilaste jaoks huvitav. Vaidlesin vastu, et mina lugesin esimest Tõnissoni elulugu kooliõpilasena ja minu jaoks oli huvitav. Mulle kingiti jõuludeks joonlaud ja Tõnissoni elulugu, lugedes panin joonlaua loetava rea alla. Ann oli olnud sotsiaaldemokraat, aga oli viimasel ajal parempoolsemaks muutunud. Ennustasin, et tulevikus muutub ta veel parempoolsemaks. Räägiti, et sotsiaaldemokraadid on väike partei, neil on ainult kaks poliitikut, kes kahekesi telesaadetes käivad ja seal erinevas järjekorras istuvad. Jürgen ütles, et Eesti poliitika on selline, et nüüd lahendatakse ühte probleemi ja seejärel teist. Mina ütlesin, et aastakümneid tuleb ette mõelda. Isa tõi mulle ajakirjanumbri, et ma ütleks, kumb selle tagakaanele trükitud lugudest parem on. Varsti tahtis ta numbrit enda kätte tagasi võtta. Ma ei andnud, vaid ütlesin, et mul on lugemine alles pooleli. Kaheharuline hapukurgi tükk mulle ei maitsenud, seetõttu ma seda lõpuni ei söönud. Minu kohta öeldi, et ma hakkan iga asja peale nutma ja jätan kõik asjad pooleli. Vastasin, et esiteks ma ei hakka nutma ja teiseks ma ei jäta asju pooleli. Lõin emale ajakirjanumbriga kergelt vastu nägu ja läksin teise tuppa. Tulin voodist välja, panin maki mängima ja läksin kirjutuslaua pealt kella vaatama. Selleks tuli laualamp põlema panna, aga ta hakkas ainult vilkuma. Mõtlesin, et võibolla kell ei olegi palju ja ma ajasin vennad üles. Tõnu voodi kõrvalt kostis helinat. Küsisin, mis see oli. Tõnu vastas, et mobiiltelefon. Kuulsin esikust alumise uksekella helinat. Läksin ust avama, aga esikus enam midagi ei kuulnud. Ema tuli teiselt poolt, küsisin talt, kas ei olnud uksekella. Ema vastas, et ei olnud. Ja lisas, et maja ees oli üks sõiduk küll. Ütlesin õudushäälega: "Neli hobust. Öhöö!"

Kaheosaline pidu

Tahtsin süia kringlit. L. Meiel ütles, et mul on õigus kringlit saada, aga ma ei tohi seda võtta. Täna olid ema ja isa pulmad. Läksin kohale. Mulle tegid kaks inimest märkuse, et ma pean rõõmsam olema. Teised istusid kõrvuti, aga mina istusin ühest toolist koosnevasse tooliritta. Mõtlesin, miks täna pulmad on, kui ema ja isa on minu teada juba abielus. Täna oli võibolla hõbepulm. Isa oli varem nimetanud oma sünnipäevi sünnipäevadeks, aga et pulmad olid toimunud samal kuupäeval, siis uuemal ajal nimetas ta neid pulma-aastapäevadeks. Vahepeal käisime kodus, sealt pidime järgmisse majja pidu jätkama minema. Küsisin, mis ma selga panen. Vastati, et muidugi ülikonna. Peo esimesel osal olin käinud muude riietega. Kõndisin peomaja suunas. Läksin Riia maantee või Vanemuise tänava kanti, kus asus ajaloo õppehoone. Sisenesin väikse maja õuele, et minna majja sisse tagauksest. Kuulsin maja välisukseni jõudes ülemiselt korruselt valju muusikat. Tuli meelde, et siin ei ole enam ajaloo õppehoone, vaid siin elab Kati P. Pidu pidi jätkuma hoopis ülikooli peahoones. Pöörasin ümber. Aga ma ei läinud nüüd ka kõige otsemat teed, vaid ringiga. Varem olime suvitanud Peedu kirjanike suvilas, aga nüüd oli selle uus omanik Kati P. Tema ajal olime seal veel mõned korrad edasi käinud, aga mõtlesin, et Kati käest võiks küsida, kas meil on veel mõtet sinna minna või ta võtab maja üle.

Mürgine ratsu

1. Trohhalev 6 p.
2. Peebo 5,5
3. Kõiv 5
...
11.-13. Runnel 3

18 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit

Runnel-Ojaste
1. e4 e5 2. f4 ef 3. Rf3 h6 4. d4 g5 5. h4 g4 6. Re5 d6 7. Rg4 Rf6 8. Rf6 Lf6 9. Oc4 Oe6 10. Oe6 fe 11. Lh5+ Kd7 12. Lb5+ Rc6 13. d5 ed 14. ed Ve8+ 15. Kf1 f3 16. dc+ bc 17. g3 0:1

Raamat kaladest

Loomade elu kalade köitest on praeguseks umbes viiendik läbi. Seal kirjutatakse, et kõige tavalisemad kalad on luukalad, haid ja raid aga kõhrkalad. Luukalad ja kõhrkalad on siiski üksteisele lähemalt sugulased kui kummalegi silmud, keda ma olen söönud. On kalaliike, kes ei oska hästi ujuda, vaid vedelevad põhjas. On olemas pimedaid kalu, mürgiseid kalu ja elektrikalu. Kalad ei ole kõik tummad, vaid teevad ka hääli, aga sellisel sagedusel, mida inimene ei kuule. Kirjutati ka kuuldusest kalade tekitatud häälte kohta, mida inimesed kuulevad. Kilu ladina keeles meenutab sõna sprott, täpsemalt kõlab see sprattus, euroopa kilu on sprattus sprattus. Ajaloost meenutati, et Hansa liit olevat põhinenud heeringakaubandusel. Ajalooraamatutest mäletan, et Hansa liit tegeles ikka ka muude kaupadega. Kalaraamatus on uuema aja kohta öeldud, et kalaliigid, kes ujusid vanasti pika maa või pika vee jõgepidi üles, et kudeda, ei pääse enam hüdroelektijaamade tammidest mööda ja koevad tükk maad merele lähemal. Hiljuti kirjutati ajalehes, et Peedu tammi kõrvale tehti kalatrepp. Mõtlesin, et ei tea, kas kalatreppi tasub teha ka looduslike koskede juurde kohtadesse, kus kalad kunagi ujuda pole saanud. Võibolla mitte, sest võõrliikide sissetung on vahel pahandust põhjustanud. Raamatus oli naljakas lause, et sardiinil on suur praktiline tähtsus, ta asendab soojades meredes heeringat. Heeringa kohta oli naljakas, et sõna turgutumine tähendab sama, mis rasvumine. Maailma püütuim kala on raamatu järgi anšoovis, keda ma pole vist kunagi söönud. Võibolla ta praeguseks enam ei ole püütuim, sest mainiti, et viimastel aastatel enne kirjutamist oli peruu anšoovist väheks jäänud. Lisaks ülepüügile oletati põhjusena vee soolsuse vähenemist. On olemas kalad, kes saavad elada vaid magedas vees, ja sellised, kes elavad ainult soolases vees. On kalu, kes elavad suurena meres, aga kudemas käivad jõgedes. Raamat tuletab meelde, et on olemas ka kolmas veeliik - riimvesi, kus soolane ja mage vesi segunevad. Olen kartnud toorest kala süia, sest järvekaladelt võib saada usse, aga raamat väidab, et merekaladega inimesel ühiseid parasiite ei ole. Mõned kalad paljunevad meres, aga ei tee seda vangistuses. Sügavamas vees elavad punased kalad ja veel sügavamas mustad. Kaladel on tavaliselt selg tumedam kui kõht, mida on kerge seletada, et see aitab neil paremini nähtamatuks jääda. Mõned kalad varjavad end taimestikus ja sarnanevad taimedega. Kaladel on elund, mis tajub vee liikumist, mis võimaldab ka pimedatel kaladel saaki püüda. Noori kalasid nimetatakse tavaliselt maimudeks, aga raamatus esineb sõna vastne. Raamatu venekeelse trüki jaoks oli palju kalanimesid võetud puhtalt ladina keelest üle, aga eesti keelde tõlkimisel oli vastav vajadus väiksem, mis näitab vist, et Eesti on mereäärsem rahvas. Peipsi külade kohta olen küll kuulnud või lugenud, et venelased püiavad rohkem kala kui eestlased. Eesti keeles sõna venelane tähendavatki venega sõitjat. Ühes raadiosaates räägiti, et haid ei ole inimesele eriti ohtlikud, aga selle raamatu järgi siiski on. Vaal on imetaja, keda nimetatakse vahel vaalaskalaks või valaskalaks, aga on olemas ka vaalkala, kes on kala.

Tugevad esimesed järgud

Mulle toodi keskkooli lõputunnistus, millele ma polnud ise järele läinud. Esimesele leheküljele kõige üles oli kirjutatud üldhinne kaks. Teine kaks oli kolmandal leheküljel lõputöö eest. Juurde oli kirjutatud, et ma võtsin endale kohustuse lõputöö valmis kirjutada, aga ei teinud seda. Mina üldse ei teadnud, et lõputöö tuleb kirjutada. Ma olin kogu aeg unes näinud, nagu oleks mul tunniplaanis viga, nüüd selgus, et see aine, millest ma ei teadnud, oli tõesti olemas, see oli lõputöö. Võibolla oli mõni aine veel kaks, sest ma polnud eriti hoolsalt õppinud. Aga kokkuvõtteks oli vist kirjutatud, et lõpetasin keskkooli. Selles ma polnud kindel, sest käekiri oli segane. Mulle öeldi, et esimesel leheküljel number kaks ei ole hinne, vaid tunnistuse järjekorranumber. Suurem osa ruumis viibijaid tõusid püsti, et meie perekonda peksta. Mõtlesin, et ma enne vastu ei löö, kui mind on üks hoop tabanud.

*
Mõtlesin, et kui kuulatada, kes ruumis viibijatest räägib kõige huvitavamat juttu, siis teeb seda Krister. Krister rääkis ühest puuviljast, Sander teisest ja kolmas poiss kolmandast. Mina ei spetsialiseerunud puuviljast rääkimisele, vaid võtsin ühel kurjal poisil peoga kaelast kinni ja kõndisin temaga koridori teise otsa. Seal lasin ta lahti, tema kõndis tagasi, mina vaatasin ühe klassiruumi uksest sisse. Seal oli ukse ees laud, nii et keeruline oli siseneda, ruumis sees oli kaetud söögilaudu. Nägin, kuidas tuul tõstis ühe leivapätsi lendu. Samal laual olevad saiapätsid ei liikunud millegipärast paigast. Leivapäts lendas aknast välja, oli karta, et see võis kellelegi pähe kukkuda. Ukse juurde tuli rahvast juurde. Rääkisin neile, mis oli juhtunud. Läksime sellest aknast välja vaatama, kust leib oli välja lennanud. Nägime, kuidas akna all kolm kodutut sõid.

*
Olin saatnud kahele ajakirjale kaastöö. Klaus ütles, et ühe kaastöö asemel avaldatakse üks teine, teine kaastöö jääb ka ilmumata. Ütlesin, et siis ei ilmu kumbki minu kaastöö. Klaus helistas ajakirja toimetusele, et mul pole reaalsustaju, kui räägitakse, et ühte kaastööd ei avaldata, siis ma arvan, et jutt käib minu kaastööst. Kui minu kohta öeldi, et mul pole reaalsustaju, siis pidi küll minu kaastöö ilmumata jääma.

*
Arvutiekraanil hakkasid värvid lainetama. Arvasin, et see on lühiajaline häire ja jäin ootama, et see üle läheks, aga järgnesid järjest uut moodi lainetused. Hakkas tunduma, et arvuti on meelega niimoodi programmeeritud, sest seda peeti ilusaks. P. Simson ütles, et sellesse arvutisse murdis sisse tema. Nüüd ma teadsin, kes oli seda teinud, aga mitte mismoodi. Räägiti, millistel Tallinnas mänginud tugevatel vene maletajatel on olnud kõigest esimene järk. Üks olevat Trotski. Parandasin, et siis juudi maletajatel, Trotski oli juut, kommunistidest vähemalt pooled olid tol ajal juudid. Öeldi, et ühel eesti poisil, kes oli tulnud omavanuste maailmameistriks, olevat ka ainult esimene järk. Küsisin, kas ta siis maailmameistrivõistlustel kõrgema järgu normi ära ei täitnud. Vaatasin Kerese partiid ühe maletajaga, keda oli nimetatud. Kerese vastane jättis etturi ette ja natuke aega hiljem teise. Aga ta ei jäänud kahe vähemetturiga, sest ühe etturi sai ta kaks käiku hiljem tagasi, see oli kaitsmatu. Mulle tundus, et olen seda partiid juba varem näinud. Mõtlesin, et peaks vaatama Kerese kogutud partiidest, kas seal, kus mul järjehoidja vahel on, on selline mäng.

Muusika klaasnõus

Eestile esitati ultimaatum, mis võeti vastu. Pärast seda oli lubatud senisest vähem asju. Eesti võis pidada veel ainult kahte kana ja needki olid senistest kurjemad.

*
Olin koostanud raamatu, kuhu olin kleepinud ajalehtedest välja lõigatud fotosid ja jutu juurde kirjutanud. Jutt oli selline, mida ma ei tahtnud teistele näidata, sest midagi paremat ei tulnud pähe. Olin vanadest ajalehtedest sõnu välja lõiganud ja kleepinud kokku kaastööks, mille olin saatnud ajalehele avaldamiseks. Klaus ütles, et ma oleks võinud Riigikokku kandideerida, siis oleks seal 101 saadikut, praegu on ainult 100. Vastasin, et ma ei taha kandideerida, ma poleks ühtegi häält saanud. Klaus ütles, et suurem jagu inimesi poleks ühtegi häält saanud. Saabus Lauri K., kes tõi ühe klaasnõu, mille kaanele vajutades pidi hakkama mängima muusika. Lauri ütles, et seal midagi sündsusetut ei ole. Küsisin, kas see on mängutoos. Lauri vastas, et toos on teistsugune, see on mängupurk. Isal mängis samal ajal grammofon. Ütlesin, et üks kahest muusikast tuleb kinni panna.

Pea ja jalg

Tahtsin osta uusi jalanõusid, aga poes ühtegi nii suurt paari ei olnud. Selgus, et kuna suure jalaga inimesi on vähe, siis neile enam jalanõusid ei tehta, väljaarvatud juhul, kui moodustada ise suurem rühm suure jalaga kaubatellijaid, kes tuleb korraga ostma. Õnneks mul olid ka suure jalaga vennad, nii et sellise rühma organiseerimine oli võimalik. Tõnul oli veel suurem jalg kui minul. Ta ütles, et kord on muidugi selline.

*
Olin vannis, kuhu oli tulnud nii mehi kui ka naisi. Vanni olime jäänud veel mina ja kaks naist. Panin pea vee alla, et juukseid pesta. Ärkasin oma voodis. Öeldi, et unenäod hakkavad meelde jääma erinevate haiguste korral, üks neist on halvatus.

Raamat "Sakalast"

Ea Jansen. "C.R. Jakobsoni "Sakala"". Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1971. 352 lehekülge.

Autor ei hinnanud ise hiljem oma Nõukogude-aegseid kirjutisi kuigi kõrgelt. Hilisemas raamatus ta ütles, et Nõukogude ajal küll uuris ajalugu, aga ei olnud sellest kirjutades vaba. Nüüd loetud doktoritöö põhjal valminud raamat algab kohustuslikku Lenini tsitaatidega möla sisaldava eessõnaga, oma ajast tingitud lõike on ka teose põhiosas, aga on ka väärtuslikumat.

Jakobson oli teravalt kirjutav ajakirjanik. Juba esimene aasta "Sakala" toimetamist tõi talle kaasa kuus kohtuprotsessi. "Eesti Postimehe" toimetaja J. V. Jannsen kirjutas Jakobsonist rahumeelsemalt. Liigset teravust heitis Jakobsonile ette ka "Oleviku" asutaja Grenzstein, kuigi on hiljem ka ise teravalt kirjutanud. Jakobson võitles mõisnike eestlastele tehtava ülekohtu vastu, kuid tõi sellega rahvale kaasa uusi kannatusi, sest osad "Sakala" lugejad langesid tagakiusamise ohvriks. Võibolla on ka Jakobsoni enneaegne surm seotud võitlusest tingitud tervistkahjustava pingega.

Uuemas kirjanduses on öeldud, et Jakobson esindas Rousseau poliitilist ja Hurt Herderi kultuurilist rahvuslust. Siin raamatus nimetab Ea Jansen küll Rousseau rahvuslust poliitiliseks, aga Herderi oma romantiliseks. Seda kirjutades vaidleb ta nendega, kes seostavad Rousseau mõju Lääne- ja Herderi oma idapoolsema Euroopaga, Janseni meelest Rousseau ja Herderi mõjud põimusid. Romantilisest rahvuslusest kui poliitilise vastandist rääkimine ei ole vast kõige täpsem, sest ka Rousseaud on peetud romantismi teerajajaks. Carlyle oli romantik, aga kirjutas poliitikast. Romantilist ja kultuurilist ei saa samuti samastada, sest on olemas ka realistlik kultuur. Tänapäeval rahvusromantilise ajalookirjutuse all mõeldakse just poliitilisemat, mitterahvusromantiline püiab olla erapooletum.

Olen kirjutanud, et eestlaste romantismiaeg oli eelkõige ärkamisaeg. Jakobson oli ärkamisaja tegelane, aga Ea Janseni arvates oli Jakobson valgustaja, kes jäi romantismist ja sotsialismist puutumata. Mida sellest arvata? Jakobsonile kui romantikule räägib tõesti vastu "Sakala" igas numbris korduv range rubriikide järjestus, mida seostaks pigem klassitsistliku ratsionalismiga. Aga kui Jakobson oli äge rahvuslane, siis rahvusluse aeg algas Euroopas koos romantismiajaga. Romantikud tundsid huvi loodusrahvaste vastu, sama moodi propageeris Jakobson eesti rahvariitete kandmist ja kandis neid ka ise. Romantismile on omane minevikunostalgia, Jakobsonil avaldub see teoorias 700-aastasest orjaööst ja sellele eelnenud paremast ajast, samuti ajalehele muinasmaakonna nime andmises. Tegelikult on minevikunostalgia omane ka klassitsismile ja renessansile Rooma eeskuju kaudu, romantismil avaldub see rohkem keskaja ja baroki eeskuju kaudu, eestlaste muinasaeg, millest midagi teada oli, kattus rohkem keskajaga. Jakobsoni eeskuju Rousseau oli Ea Janseni arvates üksnes valgustaja, aga raamat "Romantismiaja inimene" seostas teda juba romantismi tekkima hakkamisega. Rousseau suurendas inimeste huvi looduse vastu. Jakobsoni loodushuvi kohta kirjutab Ea Jansen, et Jakobsonile meeldis maatöö ja ta võis tundide kaupa mesilasi vaadata. Valgustus seostub ratsionaalse ja romantism irratsionaalse mõtlemisega. Majandusasjades ei käitunud Jakobson ratsionaalselt, vaid tegi liiga suuri plaane, mis viis ta võlgadesse. Irratsionaalne oli ka see, kuidas ta vastaseid demoniseeris.

Olen refereerinud kellegi tähelepanekut, et Grenzsteini ajalehetoimetajaks saades hakkas "Sakala" tellijate arv langema ja Grenzsteini lehel tõusma. Ea Jansenil ei ole nende aastate kohta täpset statistikat, aga ta nõustub, et 1881.–1882. hakkas langema "Sakala" põhimaakonna Viljandimaa tellijate arv, kuid teistes maakondades olevat veel tõusnud. Umbkaudsetest tellijate koguarvudest nende aastate kohta paistab tõenäoline, et tellijate arvu kasv vähemalt pidurdus. Ea Janseni arvates on seda raske seletada. Ta oletab põhjusena, et Viljandimaa taluomanike majanduslik olukord oli kindlustunud ja nad kaotasid võitluse vastu huvi. See seletus ei tundu usutav, sest majandusliku olukorra kindlustumine ei saanud toimuda hüppeliselt ühe aastaga, "Sakala" oli alles 1878 ilmuma hakanud ja seni oli tellijate arv iga aasta tõusnud. Loogiline seletus tundub, et kuna ka Grenzstein oli pärit Viljandimaalt, siis oli tal selles maakonnas kohe lugejaskond olemas. Sellisele seletusele räägib vastu Ea Janseni toodud arv, et aastal 1881, kui Grenzstein hakkas "Eesti Postimeest" toimetama, oli sellel lehel tellijaid veel vähem kui aasta varem. Aga juhul kui tellimused vormistati juba eelneval aastal, siis toimetas lehte Harry Jannsen ja need numbrid võisid olla hinnang tema tegevusele.

Metsavenna soomusauto

Üks sugulane oli olnud metsavend. Ta oli rääkinud, et Eesti väed saavad ootamatult Pihkvasse ilmuda ja et kogu Nõukogude-vastase tegevuse saab kirjanduses esitada teise riigi vastase tegevusena. Nii oligi tal õnnestunud tänu nimede äravahetamisele Nõukogude ajal mälestusi metsavendlusest trükis avaldada. Sõitsime selle sugulasega metsavahelisel teel soomusautos. Olime maskeeritud vaenlasteks. Nägime teist soomusautot. Sugulane ütles, et see meile ohtlik ei ole, sest eestlased on nagunii meie poolt. Seejärel nägin, kuidas meie auto taha ilmus auto, mis seni oli olnud nähtamatu. Pildistasin seda ja püüdsin peita pead aknapiirist madalamale. Tõnu ütles, et ta ei oska midagi teha, sest ta polnud püssi laadimist õppinud. Klaus tulistas läbi meie auto külgakna klaasi ühe lasu vaenlase auto pihta. Teised meie autos olijad küsisid, kas ta pidi seda tegema.

*
Ajaloos tuli kontrolltöö. Õpetaja andis teemaks ühe küsimuse kreeka eepose kohta. Mõtlesin, et alustan kirjutamist sellest, et mul on asjad laua peal, aga ma neid kirjutamise ajal ei vaata. Tegelikult nii oli ohtlik kirjutada, sest kuigi mina suutsin abivahendid vaatamata jätta, teised seda ei suutnud. Mõtlesin, et panen asjad parem siiski laua pealt ära. Krister küsis luba tunnist lahkuda. Kui ta jõudis klassi ukse taha, hakkas ta seal lärmi tegema, et teistel kirjutamist segada.

Televiisor kirikus

Isa luges minu tõlgitud käsikirja saatesõna. Märkasin, et ta loeb mustandit, mitte lõppvarianti. Isale oli selle saatnud ema, mina olin saatnud emale algul mitteametliku ja hiljem ametliku variandi. Ema otsis oma arvutist ja ütles, et lõppvarianti ta ei leia. Tahtsin öelda, et kontrollitaks, ega kirjastusse ei ole saadetud vale variant. Sain küll häält teha, aga mitte sõnu hääldada.

*
Lamasin oma seina ääres asuvas voodis ja vaatasin toa teises otsas olevat arvutiekraani. Olin avaldanud blogis unenäokirjelduse, aga nüüd nägin, et see on teistsugune kui ma mäletasin. Hakkasin parandama selliseks, nagu ta pidi olema minu mälu järgi. Ütlesin, et ma ei saa aru, kas keegi muudab unenäokirjeldused kogu aeg ära. Ainult et nad on arvutis kahes kohas ja mõlemas muutuvad ühte moodi. Unenägu võib mälus ka muutuda. Tõnu kõndis esikusse ja vastas, et mälus muutumine on tõenäolisem. Näidati korvpalli. Kuusmaa viskas korvi ja hakkas plaksutama. Ütlesin, et küll plaksutab kaua. Järgmisel hetkel võidi talle endale korv visata, mis ta siis oleks teinud? Üks Tooma klassi poiss oli ükskord nimetanud Babenkot vanameistriks, kuigi ei saanud tema vanemaid mänge mäletada. Nüüd võisid noored vaatajad Kuusmaasse sama moodi suhtuda. Uus komme oli, et mängijad ei kallistanud mitte ainult oma võistkonnakaaslasi, vaid ka vastasvõistkonda. Aga nii tehti mängu alguse puhul, punktide saamise korral oleks võibolla endiselt kallistatud ainult oma võistkonda. Televiisorit vaatasin kirikus. Istusin kiriku viimases pingis. Televiisor oli teisel pool vahekäiku, televiisori taga istus Peep. Televiisorist üks koht eespool istus Reeli. Altari juures oli Ivo. Ivo hüüdis Peebule ühe lause. Viskasin Ivole palli, aga see läks viltu ja veeres kuuse alla. Reeli hakkas mulle otsa vaatama. Panin silmad kinni ja püüdsin magada. Ema tuli, katsus mu pead ja ütles, et mul on pea kuum. Ta ütles, et ma võiks ärkveloleku juttu ka rääkida. Vastasin silmi avamata, et ma juba rääkisin. Istusin ülikooli auditooriumis ja kuulsin, nagu üks eemal kõndiv tüdruk räägiks, et ma kirjutasin valesti, nagu oleks Reeli ülikooli ajal minu lähedal istunud, selle tüdruku mälu järgi istus Reeli ruumi kaugemas otsas. Istusin praegu oma toas oma keset tuba asuva voodi peal. Reeli istus Hennu voodi peal. Peep küsis, miks ma arsti juurde ei lähe. Mul oli varsti arsti aeg. Küsisin Peebult, kust ta teab, et ma ei lähe. Ühe välismaalase raamatus ravisid arstid kõigis näidetes inimesed terveks, aga Eestist ma ei teadnud ühtegi sellist juhtumit.

Üritused

Rääkisin Pillele, kuidas olin käinud ühes trepikojas ühtede ürituste kutseid pakkumas. Samal ajal kui ma rääkisin, nägin kirjeldatavat sündmust uuesti. Olin läinud trepist üles ühe korteri ukse juurde, mille taga oli rahvahulk, ja pakkunud juristile neid kutseid, mille ta vastu võttis. Kust kutsed minu kätte said, seda ma ei mäletanud. Siis tuli meelde, et olin otsinud põhiseaduse teemat. Tartus oli toimunud üks üritus, mille avas rektor väga vara hommikul, üritus jätkus veel palju tunde hiljem. Läksin ühele üritusele. Mõtlesin, et ma harjun nendel käimisega ära, see on õige Tartu elu. Palju rahvast valgus enne lõppu minema. Minu reast ei saanud keegi lahkuda, sest ma ei läinud eest.

*
Olin asutanud klassi võrgukeskkonna. Nüüd riputati sinna üles massiliselt teateid ürituste kohta, kus võis ühe või teise klassikaaslasega kohtuda. Ma ei läinud neist ühelegi. Teadete ülesriputajate nimed ei olnud mulle tuttavad. Kas ma olin mõne klassikaaslase olemasolu sellepärast ära unustanud, et nad ei olnud klassikokkutulekutel käinud? Võibolla polnud tegemist klassikaaslastega, vaid paralleelklassis käinutega.

Kalad ja seened

Üks noor naine ja tema mees püüdsid Peedu tammil kala. Ema rääkis, et ajalehefotol oli üks mees liiga kole. Ema vist oli ära unustanud, et seal fotol oligi juuresviibiv kala püüdev mees. Aga võibolla oli tegemist siiski erinevate inimestega, sest kalapüüdja tundus noorem. Ema korjas jõe põhjast seeni. Hakkasin ka korjama, kuigi tundsin seeni halvemini. Kõigepealt korjasin kukeseene, mida tundsin hästi. Kui ema nägi, et selles kohas on seeni, tuli ta ka sinna. Ütlesin, et ta mul noaga kätt ei lõikaks.

*
Olime hotellitoas laagris. Täna oli kojusõidu päev. Panin paja väiksele elektripliidile. Paja küljes oli palju elektrijuhtmeid. Jälgisin, et elektripliidi juhe ei läheks vastu kuuma plaati, aga kõiki juhtmeid ma nii hästi jälgida ei jõudnud ja mõnel peenemal sulas isoleer ümbert ära.

*
Eelmine õppeaasta olin mitme arvestuse tegemise edasi lükanud, sest arvasin, et need on riskantsed. Aga tänavu mõtlesin, et tegelikult need on kerged ja lähen tegema. Kirjutasin uurimistööd samal teemal, millel olin kaks juba kirjutanud. Kirjutasin küll natuke teisiti, aga kaitsmisel võidi ikkagi küsida, miks sama teema. Mõtlesin, et pean töö raamatuna avaldama. Siis tuli meelde, et tingimata ei pea, sest ma olen magistriõppes, mitte doktoriõppes, kuigi võib.

Kiire esimene voor

1.-2. Trohhalev, Peebo 6,5 p.
3. Metsoja 5
...
8.-10. Runnel 3

14 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit

Runnel-Ojaste
1. e4 e5 2. d4 ed 3. Ld4 Rc6 4. Le3 d6 5. Oc4 Rf6 6. Rc3 Oe7 7. Lg3 0-0 8. Rf3 Rh5 9. Of7+ Vf7 0:1

Laste muutumine

Olin koolisööklas. Üks väike poiss oli söömises vaheaja teinud, mina veel üksi sõin. Lapsed olid algul infantiilsed, mis tähendas, et nad elasid muinasjutumaailmas, aga millalgi tuli sellele lõpp. Ma ei saanud aru, kas ma olen veel infantiilne. Kõik tundus küll muinasjutuline, aga ma juba teadsin, et teistsugune maailm on ka olemas.

Pinginaabrid

Istusin saalis ühe tüdruku kõrvale, sest mujale polnud istuda. Kaks korda kohti vahetades istusin selle tüdruku kõrvale juba harjumusest. Mõtlesin, et pean laulma hakkama, aga õpetaja andis erinevatele õpilastele erinevaid ülesandeid ja mina lauseid ette lugema ei pidanud. Mind pandi istuma Kristeri kõrvale.

*
Saatsin listi kirja. Sellele tuli vastus, et siin listis ärgu sellistest asjadest kirjutatagu. Vastaja nimeks oli märgitud Putin. Mõtlesin, et kõik arvavad, et Putin on märgitud nimeks naljapärast, aga võibolla ta ongi Putin.

Kolm sarnast

Uurisime isa toas arvuti juhet. Kui liiga palju uurida, oli võibolla oht elektrilööki saada. Suures toas rääkisime mina ja Pille, et läheme Oudekki poole. Klaus ütles, et ta tuleb kaasa. Klaus ei olnud varem käinud. Mul kukkus üks väike asi põrandale. Magasin Paide tagatoas ja jälgisin läbi une teisi toas viibijaid. Mul hakkas üks jalg õhus liikuma nagu kassi saba. Olime ühes väikses majas ühel Tartu tänaval, kus oli kolm sarnast inimest ja teises kohas kolm teistsugust inimest. Kuna majale läheneti, siis põgenesin. Jõudsin ümber nurga enne kui mind nähti. Minu suunas jooksis suur koer, kellega ma mürasin.

Kogemuste lisandumine

Minu juurde tuli kursusekaaslane, kes oli esimesel kursusel ülikoolist välja visatud, ja andis mulle magistriõppe loenguplaani. Nüüd oli see kursusekaaslane minust korralikumalt õppima hakanud. Mina loengusse ei jäänud, vaid läksin minema. Vastu tuli A. Must, kes ütles mh. Kõndisin trepist alla. Trepp viis läbi ühe teise loenguruumi, kus nägin teist kursusekaaslast. Andsin talle toimuvast lühidalt teada. Kui majast välja jõudsin, algas tänaval kontsert. Mõtlesin, et nüüd ei saa teised ka loengut kuulata.

*
Tahtsin panna ette vanemaid prille, selleks keerasin neile ühe kruvi sisse. Kui ühe kruvi sisse keerasin, tuli teine välja. Prillisangad läksid risti, mistõttu tuli ise kruvi välja keerata, et sangade asend õigeks panna. Kursusekaaslane oli öelnud, et mina olen maailma esimene inimene, kellel on kohusetunne. Prille tuli ka puhastada.

*
Mõtlesin, et nüüd hakkan doktoritööd kirjutama. Sportlike eesmärkide nimel tuleb doktorikraad kätte saada ja praegu olen targem kui magistriõpet lõpetades. Oli hommik ja pidin kooli minema. Mõtlesin, kas pakkida ranits enne või pärast sööki. Kuna ranits oli veel pakkimata, võisin kooli hiljaks jääda. Siis võidi öelda, et just siis, kui ma kavatsesin korralikult õppima hakata, jäin ma kooli hiljaks.

*
Vaatasime maleseise. Leidsin, et oluline on see, kes saab enda kätte välja f4. Valge võis etturi g3 toetusel panna f4 oda. Mulle näidati, et kui liputiival käib must lipu valge oda kõrvale ja oda taganeb üks ruut, paneb must lipu valge oda ja etturi kõrvale ja saab ühe neist kätte. Sellest näitamisest sain kogemusi juurde. Mõtlesin, et kui ma hakkasin lahendama esimest maleülesannete raamatut, siis mul ei olnud veel kogemusi, vaid pidin neid saama alles sellest raamatust. Sisenesin ühe noore naisega korraga ühe maja välisuksest pikkadesse koridoridesse. Palusin, et see naine jagaks mulle malekogemusi, kuigi ta tuli sinna hoopis teisel eesmärgil. Kõndisin ruumi, kus Ivo mängis laua peal reketimängu. Võtin taskust sulgpalli, mille olin kodust kaasa toonud, öeldes, et sellega saab ka mängida. Sulgpalli sees oli pingpongipall. Ivo tagus selle kohe mõlki. Ütlesin, et siis jääb üle mängida sulgpallipalliga.

Trükiviga

Loetlesin kolm head asja. Üks hea asi oli, et eestlastele on tähtsad ühed asjad ja venelastele teised. Teine hea asi oli, et kui ma malet mängin ja hea tulemuse saan, siis pean selle jaoks väga kõvasti pingutama.

*
Läksin bussijaama, et sõita klassiekskursioonile. Mõtlesin, et unustasin vist raha kaasa võtta. Siis tuli meelde, et raha on särgitaskus. Külli küsis mult laenutähte. Andsin, aga ütlesin, et kui ta ühe küsis, siis ta küsib varsti juurde. Külli vastas, et Euroopa Liit trükib kogu aeg uusi laenutähti. Arvasin, et ma unustan varsti ära, kui palju ma olen laenanud.

*
Tundsin ennast halvasti. Mõtlesin, et käin vahepeal kodus. Maja eesotsas oli ema, mina sisenesin tagauksest. Seal oli poe ladu. Müüja kahtlustas, et ma tahan midagi varastada ja küsis, mida ma sealt otsin. Vastasin, et ma natuke istun siin ja seejärel ostan rohtu. Maja, kuhu ma olin sisenenud, oli Peedu kirjanike suvila.

*
Kirjutasin blogisissekande. Märkasin, et olin kasutanud pealkirjas sõna zooloogia asemel zoloogia. Tahtsin seda ära parandada, aga juba oli tulnud kommentaar vigade parandusega. Mõtlesin vastata, et mina võisin vea teha, aga miks ajaleht selle ära trükkis? Kommenteerija oli lisanud lingid kahele venekeelsele videole. Mõtlesin, et kommenteerija vist ei ole venelane, vaid Eestis lihtsalt osatakse vene keelt.