Kaitsmise unustamine

Pille rääkis, et ta pidi oma magistrandi kaitsmisel kaitsekõnega esinema, aga asjad läksid nii, et ta ei jõudnud tööd tervikuna läbi lugeda, seetõttu rääkis ta umbkaudu. Ütlesin, et olen kirjutanud raamatuülevaateid doktoritöö mahus. Pille vastas, et rohkem. Nõustusin, et koos kaustikutesse kirjutatuga on seda rohkem. Varsti pidi algama minu magistritöö kaitsmine. Läksin enne seda kõrvalruume vaatama. Jäin ühte loengut kuulama. Ma ei saanud aru, mille loeng see on. Loengupidaja rääkis ja kirjutas tahvlile asju, mina tegin paberile märkmeid. Tahvlile kirjutati kaks arvu. Loengupidaja küsis ühelt tüdrukult, kui palju on üks arv lahutada teisest. Tüdruk vastas ja loengupidaja ütles, et vastus on õige. Minu meelest oli see ühe võrra vale. Aga võis ka olla, et olin endale tahvlilt vale arvu kirjutanud. See võis olla õpetajakoolituse loeng, siis harjutati siin lihtsalt õppetöö läbiviimist. Kui loeng lõppes, oli läbi ka minu magistritöö kaitsmiseks eraldatud aeg. Mul oli jäänud seal käimata. Ema oli tulnud kaitsmist kuulama ja leidis mind alles nüüd üles. Ütlesin talle, et mul läks meelest, et mul kaitsmine oli. Mind olid oodanud ka juhendaja ning üks mees, keda minu uurimistöö teema huvitas ja veel mõned inimesed. Bakalaureusetöö kaitsmisel olin algul rääkimisest keeldunud ja magistritöö kaitsmisele olin üldse minemata jätnud. Mulle võidi eraldada uus kaitsmisaeg, aga ma ei tahtnud siis ka osaleda, sest kaitsmine oli julm. Mulle meeldis tööd kirjutada, mitte kaitsta. Minu juhendaja erinevalt teiste juhendajatest ei olnud midagi öelnud kummalgi kaitsmisel. Leidsin, et ongi hea, siis sai ise rääkida.