Natsiaja pärand

Lugesin "Die Weltist" viimasel ajal kahte artiklit Saksamaa natsiaja pärandist. Üks rääkis sellest, et Ida-Saksamaal pandi pärast sõja lõppu endistesse natsivanglatesse uued vangid. Hiljuti kirjutasin, kuidas natsid olid Eestit vallutades omakorda esialgu kommunistliku riigi raha käibele jätnud. Teises "Die Welti" artiklis oli juttu valimiskampaania aegsest skandaalist, et endisel sotsiaaldemokraadist kantsleril on ühel fotol seljas Hitleri-aegne sõjaväemunder. Kas Eestis peaks tegema siis skandaali sellest, et klassipiltidel kantakse pioneerirätte? Või isegi koolivormi? Üks vanasõna oli, et narri meest, mitte mehe mütsi. Vahel on tehtud skandaal ka pildil riiete puudumise pärast. Mõnel ajal või maal on arvatud, et inimest ei tohi üldse pildil kujutada.

Lugesin vanast "Ajaloolisest Ajakirjast" tagantjärele kaastööd eestlaste muinasusundi kohta. Selle kohta on järeldusi tehtud arheoloogiliste leidude põhjal. Kirjutaja hoiatab, et arheoloogia kõige kohta andmeid ei anna, muu täidetakse oletustega. Üks arheoloog kirjutas magistriõppe ajal ajaloolisti, et fantaasia on lubatud ilukirjanduses mitte teaduses, aga tema juhendaja on oma raamatus öelnud, et mineviku kohta tehtavad järeldused sõltuvad hetkefantaasiast. Tahtsin välja jõuda selleni, et kirjalike allikate põhjal tuntakse ikonoduulide ja ikonoklastide võitlust, ühed olid piltide pooldajad ja teised nende vastased. Arheoloog võiks teha leiumaterjali põhjal järelduse, et kui hauas ei ole religioonile viitavaid leide, siis ei olnud tegemist religioossete inimestega. Aga ikonoklastid on olnud piltide vastu just religioossuse tõttu. Carlyle laiendas sarnast tõlgendust ka sõnade tegemisele. Tugevama usu perioodidel tehtavat usu kohta vähem sõnu kui kahtlemise aegadel. Miks tehakse aga nii palju sõnu natsiaja kohta? Fotode suhtes kriitilisi ajaleheartikleid illustreeritakse samuti fotodega. Kui Laar tulistas Savisaare pilti, siis ajaleht trükkis ühe tulistamisjälgedega pildi ära, et kirjutada juurde, et vaadake kui võigas.