Pingid reas

Hakkasin kooli juures pargis hagu kokku korjama. See oli omaalgatuslik tegevus. Tahtsin seda tegevust pikaajaliseks muuta ja süvendada. Oleksin lugenud ka seadusi, et vaadata, kellele hagu üldse kuulub. Võidi öelda, et see tuleb jätta puude alla väetiseks. Aga inimestel oli kütet ka vaja, puude raiumine oleks olnud veel suurem kaotus kui hao kokkukorjamine. Üks puu murdus ära, aga keegi alla ei jäänud.

*
Üks tüdruk ütles minu vennale, et läheb oma maale teist moodi, mitte nurka peitmisega. Mul oli selles majas oma tuba ja sellel olid uksed, mis viisid teiste inimeste tubadesse. Küsisin ühe kõrvaltoa inimestelt, kas nad tahavad, et uks oleks vahelt riivis. Panin selle riivi. Siis alles märkasin ühte ust, mille üle ma polnud kunagi varem mõelnud. Läksin inglise keele tundi. Hakkasin kotist vihikuid otsima. Õpetaja oli ühel korral öelnud, et kui keegi midagi otsib, siis ta seda ei leia. Aga praegu ma olin võibolla juba kõik leidnud, ma lihtsalt ei mäletanud, mitu vihikut mul peab olema. Tänaseks oli antud vihikusse kirjutada harjutus, mis oli mul tehtud ainult osaliselt. Ütlesin, et õppeaasta lõpus on palju saginat. Istuti reas. Mul oli vähe riideid seljas, aga saunalina ümber. Täna oli kõigil poistel selline riietus. Ma istusin kõige tagumisel toolil, minu ja Eriku vahele jäi üks tühi tool. Üks poiss küsis, kas ta võib sellele istuda. Vastasin, et võib küll. Aga kui ta oli istunud, siis läksin teisele poole Erikut, nii et olin ikkagi Eriku kõrval, kuigi mitte samas, vaid vastu Eriku oma lükatud pingis. Erik vaatas siiski sama õpikut uue pinginaabri, mitte minuga. Mina olin nüüd samas pingis Peebuga ja kõhuli asendis. Peep ütles ühe hirmsa väljendi. Kommenteerisin, et see on hirmus. Lisasin, et ma olen küll ise luuletustes samasuguseid kasutanud.