Madu pildil

Olin inglise keele tunnis. Olin kirjutanud kodus tõlke vihikusse. Nüüd tahtis õpetaja, et ma tõlget vastaks. Lugesin vihikust ette. Lugemise ajal mul vahepeal hääl takerdus. Võibolla oleks siiski olnud parem vastata raamatust originaali põhjal. Ma oskasin küll oma käekirja lugeda, aga selgus, et kui ma samal ajal rääkisin, siis halvemini. Oli vaja hakata kirjutama. Vaatasin, et mul on vihiku keskel veel natuke puhast paberit. Aga võibolla seda vihikut ei olnud siiski hea õpetaja kätte anda, sest selles oli ka joonistusi. Vahetunnis ütles Tristan, et ta jagab raamatuid. Tal ei olnud veel kõiki raamatuid kaasas, ta ütles, et ta võib suure hulga Tõnissoni raamatuid juurde tuua. Ta oli need minu käest saanud. Lauri N. vaatas talle antud raamatute paki läbi ja ütles, et Tõnissoni raamatut ta nende hulgast ei leia. Seda ma polnud talle praegu andnud sellepärast, et selle olin talle kinkinud juba ühel varasemal korral.

*
Istusin ühe tüdruku kõrval ja joonistasin. Joonistasin madude moodi objekte. Mao seljale hakkasin tegema algul sikksakki nagu rästikul, aga mõtlesin ümber ja joonistasin selle teist liiki maoks, kellel olid pikemate vahede järel ümbritsevad teist värvi rõngad. Kogu objekti ma ei ühendanud maoks, vaid kaugemad osad joonistasin millekski kartulite taoliseks. Osa pildist värvisin ära, aga kõike mitte. Tüdruk andis mõista, et kui teine tüdruk minu joonistust kiitis, siis see ei tähenda midagi, sest ta õpib näitlejaks. See jutt mulle ei meeldinud ja ütlesin, et halb ei ole mitte näitlemine, vaid ebaviisakus. Need tüdrukud hakkasid omavahel reketimängu mängima. Vahepeal kukkus pall laua kõrval oleva tooli alla. Minuga viimati rääkinud tüdruk palus, et ma talle palli kätte annaksin. Vastasin, et ma ei saa nii kiiresti.