Teel mängukohta

Olin teel maleturniirile ja jõudsin kesklinna bussijaama. Kohtusin Lauri H-ga, kes oli teel samale turniirile. Ta ütles tere, ma vastasin sama. Lauri H. ja Triin kõndisid ees ja mina nende taga. Siis pööras kõigepealt Triin ja seejärel Lauri pead, mõlemad ütlesid mulle tere. Vastasin sama, aga lisasin, et me juba teretasime. Lauri seletas, et ta ütleb mulle mitu korda, sest minult saab alati vastuse. Kõndisime teise bussi ootekohta ja buss tuli ette. Inimesed läksid peale, aga Lauri ütles, et vist ei mahu. Mina ütlesin, et üks inimene mahub veel. Lauri läkski peale, mina mitte, kuigi tundus, et ma oleks ka mahtunud. Aga otsustasin minna jala. Ma olin bussiga ära sõitnud, aga nägin, nagu oleksin ikka veel bussijaamas. See oli nagu Suitsu luulereas: "kuid mõte mere taga, pole siin." Sõitsin bussis. Keset sõitu läks uks lahti ja üks naine tuli rahuliku näoga sisse. Ta oli seni jäänud ukse välisküljele rippuma. Arvati, et nii saab ka sõita. Mina vaidlesin vastu, et võib millelegi vastu minna. Ühes peatuses läksin maha, kuigi see polnud veel minu peatus. Aga ma poleks näinud, kui õige peatus tuleb. Ma ei tundnud ka jala edasimineku teed mängukohta. Aga olin seal ükskord käinud ja võisin tee umbes meelde tuletada. Jõudsin umbtänava lõppu ja läksin seal oleva maja uksest sisse. Aga see polnud mängumaja, vaid pood. Tulin uuesti uksest välja ja keerasin kõrvaltänavale. Seal oli õige nimega tänav, millenimelisi oli Tartus kaks. Aga teine sellenimeline oli pikk, kui see ka oli, siis tänava leidmine ei tähendanud veel, et ma mängukohast kaugel ei ole.