Aafrika raskused

Ülikoolis olen õppinud, et Aafrika jagamine sai võimalikuks tänu sellele, et 1850. aastatel võeti kasutusele hiniin, mis aitab malaaria vastu. Ingliskeelne vikipeedia täpsustab, et hiniini tunti malaaria raviks juba varem, aga 1850. aastatel algas selle laiaulatuslik kasutamine profülaktikaks. Teises maailmasõjas põhjustas malaaria jälle palju pahandust, sest sõjategevuse tõttu ei olnud hiniin kättesaadav.

Lugesin läbi ka Aafrika 20. sajandi ajaloo loengukursuse konspekti. Lugemise algusest lugemise lõpuni kulus poolteist tundi ehk ühe loengu aeg. Pärast lugemise lõpetamist kulutasin aega veel mõtlemisele. Üks mõte oli, et kui vahel soovitatakse, et keskenduge ainult ühele erialale või koguge ainult ühel teemal marke, hiljuti soovitati vist Eestil ainult ühele majandusharule keskenduda, siis ajalooline kogemus näitab, et nii tegemine on viga. Aafrika ajaloos on monokultuursus olnud kriiside põhjustaja. Üks riik keskendus kakao kasvatamisele, aga siis kakao hind langes ja kriis oli käes. Seda on juhtunud ka Euroopas 19. sajandi Iirimaa kartuliikalduse ajal.

Fukuyama ajaloo lõpu ehk liberalismi võidu teooria alla läks vist nii Eesti taasiseseisvumine kui ka Lõuna-Aafrika Vabariigi rassieralduspoliitika lõpp. Aga meile on ülikoolis räägitud pessimistlikumalt, et selle lõpuga olevat Lõuna-Aafrikas kaasnenud allakäik. Praeguse aja valitsevate ringkondade loosung on integratsioon. Kulbok pakkus eurointegratsiooni vastandina välja sõna desintegratsioon. Aga vastandsõna on vist ka segregatsioon. Lõuna-Aafrikas hakatud sellest rääkima seoses sellega, et eri nahavärviga inimesed eraldati hekiga.