Loengust lahkujad

Lugesin ajalehte. Nägin fotol Kristjani moodi nägu. Alla oli ka kirjutatud tema perekonnanimi. Kirjutati, et ta istub Jeruusalemmas oma rahuvalvajate põleva maja taustal. Sellest hoolimata oli ta pildil naeratava näoga. Mainitud oli ka tema väikest last. Võibolla oli Kristjan ise oma maja põlema pannud, et kindlustusraha kätte saada. Kui ajalehest emale rääkisin, siis ema ütles, et ajalehes ei olnud seda kirjas, mis ma arvasin. Vaidlesin vastu, et nägu ja nimi mõlemad klappisid. Ema otsis välja, et see nimi, mida ma olin pidanud Kristjani poja nimeks, olevat ühe maletaja nimi. Ütlesin, et ma tean, see oli ühe "Sporilehe" malenurga toimetaja nimi, aga laps ei ole veel nii vana. Parandasin, et malenurga toimetaja oli hoopis Randviir. Tahtsin veel raamatuid lugeda, aga ei saanud, sest kõik riiulis olnud olid ärasõidu jaoks sisse pakitud. Läksin ees auto juurde. Seal üks ansambel enne ärasõitu laulis.

*
Läksin kaitsma doktoritööd. Olin selle kirjutanud magistritöö edasiarendusena. Võibolla oleks kaitsmisel öeldud, et kattuvus on liiga suur, kraadi ei anta. Olin ainult mõned asjad juurde kirjutanud. Juurdekirjutuste tulemusel võis töö olla liiga paks. Tegelikult olin tasakaalustamiseks mõned asjad ka ära kustutanud. Kustutamise tulemusel võis doktoritöö olla õhem kui magistritöö. Panin magistritöö ja mõned muud paberid virna, et need kaitsekõnet pidama hakates komisjonile esitada. Ma polnudki enne kaitsmist tööd komisjonile esitanud. Nad poleks jõudnud kõne ajaga kõike läbi lugeda. Lugesin Klaasseni artiklit. Ta kirjutas, et uuris Nõukogude ajal rohkem neid Aafrika riike, mis olid teravamad teemad. Mõtlesin, et siis ta pidi ju valetama, ta on ise öelnud, et tal õnnestus valetamist vältida. Klaassen kirjutas veel, et kui ennustatakse kellegi võimete põhjal, kuhu ta välja jõuab, siis kangelasliku pingutuse korral võib jõuda ka kaugemale. Mõtlesin, et ma olen kangelaslikuks pingutuseks võimeline, aga ma olen võimete väljaarvutust uskuma jäänud. Mõned inimesed lahkusid loengust, kaks inimest ühest uksest ja üks tüdruk selle vastasseinas olevast uksest. Ma ei teadnud, kummas suunas kõndivat tüdrukut vaadata. Tüdrukutel oli kombeks, et lahkudes nad vaatasid, kas keegi neid vaatab. Mõned inimesed nagu Sander tahtsid autoga ära sõita, aga tulid tagasi, sest neil olid taskust kindad ära varastatud ja ilm oli külm. Nad tahtsid siis võtta kellegi teise kindaid, aga kõigi kapis olevate riiete taskutest olid kindad ära varastatud. Mõtlesin, et siis mul oli enne õigus, kui ma mõtlesin, et raha ei tohi taskusse jätta. Aga raha oli mul alles. Mul olid kindad ka alles, sest need olid mul käes, mitte taskus olnud. Ütlesin, et nüüd hakatakse mind vargaks pidama, sest mul on kindad alles. Üks ära läinu oli mustlane, võibolla tema varastas. Minult jättis ta varastamata võibolla sellepärast, et ta istus minu kõrval ja oli mulle tänulik, kinnaste allesjäämise põhjus ei pruukinud olla ainult nende käesolek.