Kuhu ja millest kirjutada?

Eile avaldati "Eesti Päevalehes" sotsiaalmeedia teemaline intervjuu psühholoogiaga. Sotsiaalmeedia all paistis ta mõtlevat ainult feisbukki või ka selle jäljendajaid, sest juttu oli ainult võimalusest, et sotsiaalmeedias on laikimisnupp. Blogides kirjutatakse tavaliselt pikemalt, kirjutamist alustasin kirjalistides, blogis ega listis ei pruugi laikimisnuppu olla. Intervjuus räägiti sellest, et laikimisnupp rikub inimeste tuju. Siis võiks ju anda soovituse, et kirjutage parem blogi. Psühholoogi arvates teisi inimesi eriti ei huvita, kui keegi üldiste teemade asemel palju endast kirjutab. Minu teada mõnda huvitab just see rohkem.

Kui ilmus minu esimene luulekogu, siis üks kirjanik kritiseeris seda sõnadega, et luule peab isiklikumaks minema. Kui aga ajaloolistis andis üks inimene oma telefoninumbri, siis listi hooldaja hoiatas, et kui veel keegi midagi isiklikku kirjutab, siis ta kõrvaldatakse listist. Ma olen nii luuletaja kui ka ajaloolane ja võin kirjutada midagi interdistsiplinaarset. Ajaloolaste hulgas ei ole ka üksmeelt. Marek Tamme raamatust ma lugesin välja, et tema arvates võib ajaloolane kirjutada endast, aga peaks vältima poliitikat. Kaarel Piirimäe viimasest "Sirbi" artiklist lugesin aga välja vastupidise mõtte, et soovitav on poliitikaga tegeleda, aga tuleks vältida endast kirjutamist. Ma pooldan mõlemas küsimuses sõnavabadust, juhul kui kasutada sõnu maailma paremaks tegemise eesmärgil.