Piirimäe õpetus

Hiljuti suri minu ajalooõppejõud Helmut Piirimäe. Olen teinud talle kaks uusaja eksamit. Esimesel eksamil teadsin, et ta laseb kõigil rääkida täpselt 15 minutit, seetõttu rääkisin meelega aeglaselt. Vastasin Inglise revolutsiooni, mille kohta ma polnud lugenud kohustuslikku kirjandust, vaid mujalt. Sain eksami viie, enda paberitesse kirjutas Piirimäe vist viis miinus. Mulle ütles ta, et täna ainult kahte hinnet ongi olnud, viied ja kahed. Kes ikka tööd on teinud, see saavat viie, aga kes kergemalt läbi tahab saada, see kukkuvat auku. Enne mind vastas kursusekaaslane, kes oli Piirimäe raamatu Prantsuse revolutsiooni kohta läbi lugenud, aga mõned kuud varem ja sisu hästi ei mäletanud. Tema sai kahe. Mina olin raamatut Prantsuse revolutsioonist lugenud üheksandas klassis. Ma ei hakanud seda uuesti läbi lugema, vaid mul oli selle kohta poole vihiku paksune konspekt ja lugesin seda. Minu aeglaselt rääkimise kohta ütles Piirimäe, et ma olen mõtlik, aga et kui ma õpilastele nii rääkima lähen, siis nad ei kuula.

Jäi teha veel uusaja teise poole eksam. Piirimäe jõudis pensioniikka ja tema asemel luges seda kursust Tamul. Ta käskis paljude eksamipunktide kohta ise kuskilt lugeda, ma ei saanud eksamiks valmis ja jätsin sinna minemata. Järgmisel õpeaastal luges seda kursust uuesti Piirimäe. Kuulasin loenguid uuesti. Eksamil rääkisin sel korral kiiremas tempos. Ühe punktiga jõudsin liiga kiiresti lõppu välja ja hakkasin siis lisama üksikasju varasemate aastate kohta. Selle punkti kohta ütles Piirimäe eksami lõpus, et ma läksin ootamatult algusesse tagasi, aga et ta ei hakka sellepärast hinnet alla võtma, teised punktid olid väga tähelepanuväärselt hästi vastatud. Hinne oli jälle viis.

Piirimäe on vist ainus minu õppejõud, kes on käinud minu ilukirjandusliku raamatu esitlusel. Kui ilmus Euroopa Liitu astumise teemaline lühiromaan "Viimsed päevad", siis kirjutasin sellest ajaloolisti, Piirimäe tuli esitlusele kohale. Ta arvestas vist, et alustatakse akadeemilise veerandtunniga nagu ülikoolis, aga me alustasime varem, seetõttu jäi ta natuke hiljaks. Esitluse lõpul ta ostis raamatu ja õnnitles selle ilmumise puhul. Hiljem olen teda näinud 1905. aasta revolutsiooni teemalise raamatu esitlusel, "Eesti ajaloo" teise köite esitlusel, ülikoolis vilistlaspäeval ja autoaknast tänaval kõndimas.

Piirimäega oli mul ühine see, et ta tundus olevat Euroopa Liitu astumise suhtes kriitiline. Ta rääkis loengus, et kõik suured impeeriumid on lagunenud, ta arvab, et see Euroopa Liit laguneb ka ära, kui nad juba kurkide kõverusi mõõdavad. Praeguseks on Suurbritannias hääletatud Euroopa Liidust väljaastumise poolt. Piirimäele ei meeldinud sõjad. Tema õpilased olevat kirjutanud, kui toredad sõjad on, Piirimäe meelest need ei olnud toredad, vaid ta pidas paremaks "kauneid daame". Selle poolest oli ta minust erinev, et ta oli tuntud sageli "kaunistest daamidest" rääkimise poolest.

Kui Piirimäe andis mulle viimase loengu, siis ta ütles, et ta ei tea, kas see jääb tal üldse elu viimaseks või loeb ta järgmisel aastal veel. Kui oleks kindel, et see on viimane, siis saaks šampust juua. See ei jäänud tal viimaseks, aga tema viimasest üliõpilastele peetud loengust lugesin hiljem "Tartu Postimehest". Piirimäe oli keskmisest rangem eksamineerija, aga rääkis ka keskmisest meeldejäävamalt.