Doktoritöö juhendaja

Võtsin välja oma vanad koolitunnistused. Esimese klassi tunnistusel oli esimene aine terviseõpetus, selle olin saanud esimesel veerandil ühe. Ma ei mäletanud, et mul oleks olnud tunnistusel kahest madalamat hinnet. Järgmistel veeranditel ma polnud selles aines hinnet saanud, aastahinnet samuti mitte, aga koondhinne oli ka üks. Siis mulle tuli meelde, et need ühed pole õpetaja pandud, vaid klassivennad vahel sodisid mu tunnistust. Lugesin järgmisi hindeid. Koos hinnetega olid kirjas ka õpetajate nimed. Tööõpetuses oli olnud selline õpetaja, keda ma vahepeal üldse ei mäletanud, aga nüüd tuli küll meelde, et oli selline õpetaja. Läksin ülikooli õppehoonesse. Sain teada, et olen doktoriõppesse vastu võetud. Kokku võeti vastu 55 doktoranti, neist mina olin keskmise hinde poolest 5.-6. Hoolimata kõrgest keskmisest hindest oli algul minu vastuvõtmisest keeldutud. Nähtavasti ei peetud heaks minu valitud doktoritöö teemat. Teemaks olin valinud asunike partei. Olin juba uurimistööd alustanud ja käinud lugemas asunikepartei ajalehte "Maaleht". Olin teinud selle kohta märkmeid ja pannud kirja ka enda mõtteid selle kohta. Nüüd näitasin neid märkmeid oma juhendajale Pajurile. Pajur luges märkmeid läbi ja ütles, et "Maalehe" kasutamist tuleb põhjendada. Ta kirjutas midagi punase pastakaga iga lõigu ja peaaegu iga lause kohta. Osad lõigud tõmbas ta maha. Ta andis nimekirja, millist kirjandust oleks tema meelest parem lugeda. Ühe neist raamatutest väljaandmisega oli tegelenud Tannberg. Mõtlesin, et Pajurile ma asunikest juba natuke vabadussõjalaste teemalises seminaritöös kirjutasin. Seda seminaritööd kirjutades juba tuli mõte, et lõputöö võiksin kirjutada asunikest, mis jäi siis teostamata. Pajur oli olnud karm juhendaja, aga sellepärast oligi hea ta uuesti juhendajaks valida, siis ta aitas tööd paremaks teha. Mulle tuli meelde, et mul ei ole doktoriõppe jaoks palju aega, sest mul on raamatu tõlkimine pooleli. Õnneks oli doktoriõppe kestus neli, mitte kaks aastat, lisaks sai võtta akadeemilist puhkust. Kui oleksin tõlke valmis saanud, oleksin võinud edasi keskenduda täielikult doktoriõppele. Kodus mõtlesin, et mul ei jäänud meelde, kas ma pidin kohtuma juhendajaga iga nädal või mitte. Vaatasin veel pabereid. "Maalehe" lugemine oli läinud nii aeglaselt, et raske oli kogu perioodi läbi vaadata jõuda. Võibolla olekski tulnud piirduda vaid ühe kuu pikkuse perioodiga ja lugeda sama kuu kohta ka asunike vastaste ajalehte. Ühel paberil olid asunike pildid. Nende hulgas oli ka selliseid, kes olid lisaks tuntud vabadussõjalastena. Ühel paberil oli kiri tuhm, kallutasin seda teise nurga alla, et paremini näha. Tõnisele tuli seletada, et sellele paberile pole ma kirjutanud ise.