Kokkupandud pilt

Lõikasin ajalehest fotode tükke välja, kleepisin need uueks pildiks kokku, töötlesin seda veel oma käega ja seejärel riputasin blogisse üles. Klikke tehti üsna palju. Üks külastaja kirjutas kommentaari, et ma pole õige IT-mees, sest see on täpselt tänases ajalehes avaldatud foto. Ta ei pannud erinevusi tähele, nähtavasti keskendus ta kõiki fotosid vaadates ainult pildilolija näole. Ma jätsin sellele kommentaarile vastamata. Rohkem kommentaare ei tulnud, teised külastajad esimese kommenteerijaga vaidlema ka ei hakanud. Ema ütles selle pildi kohta, et ta ei teadnud, et ma nii erinevas stiilis pilte teha oskan. Vastasin, et kõik inimesed oskavad, aga suurem osa oma oskusi ei kasuta. Joonistamistunnis tehakse tavaliselt alati ühes ja samas stiilis pilte. Kui midagi teistsugust õpitakse, siis harjutatakse seda ainult ühes tunnis.

*
Räägiti, et kaitseväe raamatukogu üldse ei kasutata, sealt on aegade jooksul laenutatud ainult 22 raamatut. Mõtlesin, et umbes kaks neist olen laenutanud mina. Isa rääkis, et ohvitseridel on elu raske, sest neid kutsutakse kogu aeg ohvitseride klubisse. Selle ta jättis ütlemata, et ta ise ongi see ohvitser. Ühes mängus tulistati mööda sirget joont eemal asuvale ruudule, mis oli jäetud tükk aega tegemata. Tulistamisega sai seal oleva nupu löödud. Tristanile tuli mõte, et ka mujal saab mööda sirget laua ühest servast teiseni tulistada. Ta proovis seda, aga mäng ütles, et ei loe seda löömiseks, vaid ainult torkimiseks. Tristan ütles, et ühte küsimusse suhtub ta halvasti. Küsisin, mis küsimusse. Tristan vastas, et ühte usulisse küsimusse. Ma ei hakanud kommenteerima. Mängisime korvpalli. Pall peatus minu lähedal. Mõtlesin, kas kummarduda ja võtta see maast üles. Aga otsustasin, et las teeb seda parem Mari S., tema on parem mängija. Kui kaks mängijat oleks tahtnud korraga palli võtta, siis oleks nad võinud kokku põrgata. Seda juhtus algajatel, kogenumad mängijad oskasid palli teisele jätta.