Vanglas asjade peitmine

Üks naisluuletaja tahtis saata ajalehele luuletusi. Leppisime kokku, et mina kirjutan tema eest ümbrikule. Mõtlesin, et aga ma pean kirja panema, et luuletused on tema kirjutatud, muidu mõeldakse, et need on minu omad, ja jäetakse avaldamata. Pidin kirjutama ümbriku peale neli saajanime. Kui olin esimese tähe kirja pannud, siis vaatasin, et see on vale täht. Küsisin, kas ma pean jälle uue paberi võtma. Naisluuletaja arvas, et kogu aeg uut paberit võtta ei saa. Mõtlesin, et lahendan asja nii, et sellel nimel panen perekonnanime eesinimest ettepoole, teistel jätan ettepoole eesnime.

*
Olin vanglas. Mulle toodi sinna väljast riiete alla peidetult asju. Tooja lubas teine kord veel tuua. Mõtlesin, et parem kui ta ei tooks. Kui midagi keelatut ei oleks, siis ei oleks süütunnet. Mulle oli toodud salaja tikke. Mõtlesin, kuhu need peita. Mõtlesin, et need võiks peita riiulis raamatute taha. Algul mõtlesin, et ma tean, milliseid raamatuid enam kunagi riiulist välja ei võeta, siis mõtlesin, et külalised tõmbaksid esimesena välja just need. Paaril teisel vangil oli üks silm kinni seotud, sest see pärast operatsiooni ei näinud. Mõeldi, et kui haige silm kinni siduda, siis inimene ei pinguta ja ei riku teist silma. Minul ei olnud silm nägemist kaotanud. Oli oodata, et teistel vangidel ka nägemine taastub.