Hariduse tulemuslikkus

Eilsest "Eesti Päevalehest" võib Ege Tamme artiklist lugeda haridus- ja teadusminister Mailis Repsi mõtet, et kellel on palk väike, see olevat endiselt põhikooli tasemel. Miks mõõta tarkust ainult rahanumbrites? Keskkonnakatastroofi tingimustes on targem ehk siiski see, kes vähem kulutab. Miks ma pean teenima raha rohkem kui ma kulutan?

Ma näen elu mõtet rohkem kirjutamises kui raha teenimises. Ajalehes on artikli pealkirjaks pandud, et magistriõpingud pooleli jätnud teenivad rohkem kui need, kel diplom käes. Rahakummardaja loogika järgi võiks siis ju öelda, et magistriõpe viib taseme alla. Aga kas lõpetanul ei ole suurem publikatsioonide arv ja kvaliteet? Kui mõelda, et keskkooli lõpetades ma ei avaldanud veel midagi, bakalaureuseõppes hakkasin võrgus kirjutama kord nädalas ja magistriõppes iga päev, siis on ju edasiminek toimunud? Sama tuleb välja trükipublikatsioonidega - kooli ajal üks luuletus ja kahelauseline intervjuu koolilehes, bakalaureuseõppes mitu lugejakirja, magistriõppes juba terved raamatud. Sagedamini kirjutamise teeb võimalikuks ka üldine tehnoloogia areng riigis. Aga mitte ainult. Bakalaureuseõppe viimasel kursusel liitusin kirjalistiga, kuhu võis vabal teemal ajaloost kirjutada, aga ei mõelnud ise ühtegi teemat välja. Praegu kirjutan teises sellises listis regulaarselt ja teemade leidmisega raskusi pole, vaja on ainult tekste lühendada.

Mailis Reps leiab, et inimene, kelle keskmine hinne põhikoolis on alla 3,75, tuleb saata gümnaasiumi asemel kutsekooli. Aga kui keskmise hinde viib alla tööõpetus, kas siis on kutsekooli minek ikka mõistlik? Mul polnud 9. klassis keskmine hinne nii madal, aga madalam kui keskkoolis ja ülikoolis. Üks asi, mis keskmist hinnet alla viis, oli see, et käisin paremas koolis, kus oli rangem hindamine. Vahel võeti hinne alla suurte teadmiste eest. Ei kirjutanud varem teada olnud asju üles, õpetaja vaatas, et ei ole kaasa töötanud, ja võttis hinde alla.