Tänapäeva ajaloolased

Asusin koos ühe mehega linna poole teele. Ta rääkis, et see on halb, et tänapäeval ajaloolased kirjutavad endast. Ma ei hakanud ütlema, et ma olen ka kirjutanud, vaid vastasin, et kui keegi endast ei kirjutaks, siis ei saaks teised ka neist kirjutada. Mees seletas, et endast võib kirjutada käsikirja, aga seda ei tohi trükitud raamatusse panna. Edasi läksime eri teid. Jõudsin majja, kus asusid erinevad poed. Otsisin, milline neist on raamatupood. Leidsin selle üles ja hakkasin seal raamatuid ostukorvi panema. Mulle soovitati, milline on populaarne ajalooraamat, aga seda ma ei võtnud. Ühest sarjast oli ilmunud kaks uut raamatut, aga ma võtsin neist ainult ühe, et kõigepealt üks läbi lugeda. Arve võis olla juba üle saja euro ja rohkem kui mul raha kaasas oli. Peale arve kokkulöömist ei oleks enam hea olnud kaupa tagasi viima minna, vaid oleks tulnud kodust raha juurde tuua. See kauba valija oli üks naine, kes oli lastega poodi tulnud.

*
Lamasin ühes kohas hommikul voodis. Oli kojusõidu päev. Küsisin, mis kell on. Kui kellaaeg öeldi, siis otsustasin, et pean nüüd vannituppa minema, et enne sõitu ka sööma jõuda. Varasematel päevadel ei olnud pidanud kiirustama. Räägiti, mis kiirusega buss Tartu poole sõidab. Öeldi, et osa teed sõidab ta 50 kilomeetrit tunnis, et ühes suunas sõit kestaks sama kaua kui teises suunas. Ahhetati, et 50 kilomeetrit tunnis on väga aeglane. Ütlesin, et vanasti olevat peetud üle 40 tunnikiirust surmavaks.