Turniir edeneb

Eile algas Uusi mälestusturniir. Esimeses voorus võitsin mustadega Lompi. Täna mängiti teine ja kolmas voor, Teises voorus olid mul Trohhalevi vastu valged ja võitsin. Kiirmales saab ta tavaliselt turniiril esimese koha, aga pikas mängus olen saanud tema vastu vist 3 viimasest mängust 2,5 punkti. Kiirmales saan ka vahel temaga mängides parema seisu, aga puudus tuleb mõtlemisajast. Kolmandas voorus mängisin mustadega A. Kuuse vastu ja kaotasin. Pärast mängu lõppu väideti, et kui ma oleks teinud lõppmängus etturiga pika sammu asemel lühikese, siis olevat seis viigiline olnud. Homme on veel kaks vooru.

Kahe otsaga asi

Raamatut loen ja seejuures
kortsutan kulmusid -
ajaloos rohkelt korda
on saadetud julmusi.

Targem tunne on siiski
voodisse pugeda,
kui päeva jooksul saanud
on raamatut lugeda.

Hindeline kiitus

Valmistusime ühte raamatut trükki andma. Näitasin vennale, millise minu joonistuse võiks panna kaanepildiks. Ütlesin, et on kaks võimalust, kas panna see mustvalgelt või värviliselt. Vend vastas, et ta panebki mustvalgelt. Mina olin mõelnud, et võiks panna värviliselt.

*
Olin mõelnud, et ma ei lõpetanud ülikooli kiitusega, sest mul oli lõputöö hinne "väga hea", aga nüüd sain aru, et sisuliselt siiski lõpetasin, sest kui mitte vaadata tähti, vaid sõnu, siis ei ole kiitev mitte ainult "väga hea", vaid ka "hea". Olin juba ühe korra magistritööd kaitsnud, nüüd kaitsesin uuesti. Sel korral olin asja enne sisuliselt analüüsinud. Eelmine kord olin saanud nelja, nüüd sain viie. Hinne pidi olema minu juhendaja pandud, sest teisi kuulajaid ei olnud.

*
Vaatasin vihikut, mille Riin oli keskkooli ajal kirjutanud. Ta rääkis selles "meie klassist" väga kiitvalt. Mind ta poleks kiitnud, kuigi ma olin ka klassi liige. Nüüd oli uus komme, et ei kirjutatud enam lühikesi tekste, vaid terveid raamatuid, sest rahvas hakkas muutuma poliitiliselt äärmuslikuks. Kasekamp rääkis loengus, et praegune olukord on tõsine, aga naljakas. Kirjutasin loengust üles vaid üksikud sõnad, sest loengu sisu oli minu jaoks kerge. Aga võibolla pidi eksamil küsitama täpset loengus räägitud teksti.

Sõnaraamatud aitavad

Olgu kiidetud sõnaraamatute koostajad, eriti paksude sõnaraamatute. Ilma sõnaraamatuteta ei saaks ma töötada. Kes oskab mõnda keelt, mille sõnaraamatut meil veel ei ole, võiks mõelda selle koostamisele. President võiks anda aurahasid sõnaraamatute autoritele.

Kontrastide maailm

Teravilja kasvab põllul, aga Maa on väike,
tuumatalvel viljapäid ei soendaks enam Päike.
Mure närib inimhinge, kuni pea ta mõtleb.
Elan, sest et pea mul mõtleb, mõni targem ütleb.

Mõni ütleb, ära mõtle, pudelisse upu,
aga pudel võtab ära tema huultelt luku.
Purjus peaga möla ajab, kuulata on kole.
Minul juba alguses viinaisu pole.

Elus mõni hetk on ilus, kas see pole piisav?
Aga kas veel kauaks meile elu jätkub siia?
Elutagi tähed taevas ilusad on näha,
kuigi päästa tahaks siiski inimkonna naha.

Suur loss

Elan lossis. Loss on nagu vangla, sest see on nii suur, et ma pole kunagi välja jõudnud. Välisuksed on kuskil  kaugel. Muidu on lossis elu hea. Toitu on palju ja alati jätkub ruume, kus pole veel käinud. Täna käisin õhupallide toas. Seal räägiti, et peale väikeste mänguõhupallide on olemas ka suured õhupallid, millega lennatakse taevas. Aga taevas on kuskil veel kõrgemal kui lossi katus, sinna pole ma samuti välja jõudnud. Öeldakse, et meil pole taevasse jõuda vaja, sest loss on ka nagu paradiis.

Tubane seenehooaeg

Tundub, et ma pole veel blogis maininud, et tänavu ei kasva tubases tomatipotis mitte ainult sammal, vaid ka seened. Praegu ühtegi seent näha ei ole, aga umbes samal ajal, kui metsades algas seenehooaeg, hakkasid need ka toas kasvama. Seened kasvasid kiiresti suureks ja seejärel vajusid kiiresti pikali. Kui üks seen oli läinud, tuli teine asemele. Ära ma neid ei korjanud, vaid nad kõdunesid ise hämmastava kiirusega. Ma ei tea, mis liiki seened need on.

TÄIENDUS: Olin osa sellest jutust siiski juba varem blogisse kirja pannud. Aga kontrollimisel ma seda postkastist ei leidnud, sest tegemist oli fotoga sissekandega, need ma kustutan postkastist ära, et see aeglasemalt täis saaks.

Raudtee töökoht

Mõtlesin, et ma tõmban endal neli hammast välja, igast suunurgast kõige tagumise. Logistasin all vasakul tagumist hammast. See logises, aga mõtlesin, et ma ei tõmba siiski hambaid välja, muidu jääb neid vähem järele kui enne oli. Aga kui logistasin all paremal tagahammast, siis see tuli tahtmatult ikkagi välja. Olin raudteeäärses majas. Raudtee tõkkepuuseadja lahkus ametist ja talle otsiti asendajat. Kahtlesin, kas ükskõik keda asetäitjaks pannes on tal töö jaoks piisavalt oskusi. Läksin kooli. Võtsin ranitsast suure paki asju ja panin need laua peale. Otsisin nende hulgast õiget vihikut. Kuna asju oli nii palju, võttis otsimine kaua aega. Mõtlesin, kas ma ei peaks kaasaskantavate asjade arvu vähendama.

*
Oli keemia tund. Direktor käskis lugeda õpikust läbi uue peatüki. Ma ei hakanud lugema, vaid vaatasin niisama ringi. Direktor jälgis, kes kuidas loeb, ja kiitis neid, kellel oli peatükk juba läbi. Ütlesin, et ma teen praegu teist asja, ma loen hiljem. Kui direktor oli klassiruumist lahkunud, siis rääkisin edasi, et kool ei ole selle jaoks, et õpikut lugeda, seda saab kodus ka teha. Ma ei saa müra sees lugemisele keskenduda.

Kapi lammutamine

Reedel tõstis ema kapi asjadest tühjaks ja pühapäeval hakkasime seda koos isaga lammutama, et oleks ruumi radiaatorit parandada. Kruvikeerajaga keerates ei saanud ma kõiki kruvisid kapi seest kätte. Isa õpetas, et kruvi eemaldamise saab viia lõpule tangidega. Mõnda kruvi keerasin algul kruvikeerajaga, kui osa oli juba väljas, siis viimase osa sõrmedega. Kruvikeerajaga ei tule nad võibolla sellepärast lõpuni välja, et peaks keerama väljapoole, aga käsi surub sissepoole tagasi.

Sõnad kõrvalleheküljel

Olin kirjutanud, et üks kirjavahetus sarnaneb armastuskirjadele. Hea, et ma neid ainult sarnasteks nimetasin, mitte armastuskirjadeks endaks.

*
Ühed poisid käisid ära ja tulid hiljem tagasi. Mina istusin nii nende lahkumisel kui ka tagasijõudmisel laua taga. Selgitasin, et ma kogu aeg ei söönud.

*
Kirjutasin ühele vihikuleheküljele. Kõrvalleheküljele kirjutas üks mees, et kuhu jääb geniaalsus. Tundus, et ta kirjutas seda minu halvustamiseks. Läksin temaga tülli. Mees läks ja avas keldriluugi. Keldrist hakkas kostma undamist. Selgitati, et Lenin saeb Stalinil pead otsast.

Rahvariidenäitus

Käisime Eesti Rahva Muuseumis vaatamas uut rahvariiete näitust. Seda tutvustas meile direktor Lukas. Ta rääkis, et inimesed arvavad, et samas kihelkonnas olid kõigil inimestel samasugused riided, aga et nii see ei olnud. Eri inimestel olid erinevad riided, lisaks muutusid need ajas. Tänapäeval kantavat eri aastaaegadel samu rahvariideid, ühtesid suvel vabas õhus ja teisi talvel siseruumides. Kuid vanasti olid erinevate aastaaegade jaoks erinevad riided. Näitus oligi jagatud aastaaegade kaupa neljaks osaks. Ma olen kandnud kevadel ja sügisel ühtesid ja samu riideid, kuid näitusel on kevade ja sügise osakonnad eraldi.

Riietest olid osad seljas mannekeenidel ja osa oli klaasi taga. Direktor rääkis, et samale mannekeenile on pandud selga osa riidesemeid ühelt ja osa teiselt inimeselt, täpselt sellist kombinatsiooni nagu mannekeenil seljas ei pruukinud ükski inimene kanda. Uusi riideid pole tehtud, vaid kõik esemed olid vanadest kogudest. Rohkem olevat kogudes naisteriideid, neid oli ka näitusel rohkem. Osad olid ka meesteriided, aga ei olnud näha laste omi. Üks klaasi taga olev müts oli nii pisike, et tundus imiku oma, aga lapsmannekeene ei olnud.

Riietele oli juurde kirjutatud, mis kihelkonna omad need on, juures olid kaardid, kus Eesti osas need kihelkonnad asuvad. Üheks ülikooli eksamiks pidime Eesti kihelkondade kaardi pähe õppima, seda ma ka tegin, aga praegu kõigi kihelkondade asukohta enam peast ei mäleta. Enamasti oli näitusel välja toodud kihelkond, aga Setumaa puhul ei paistnud täpne kihelkond teada olevat. Keskmisest rohkem olevat säilinud Saaremaa rahvariideid, kust nende kogumist alustati.

Ühe mannekeeni riietel märkasin paabulindusid, kes ei ole Eesti lind. Direktor seletas, et osad riided võivad olla poest ostetud. Need olid Pärnu riided, võibolla linnas või linna lähedal tunti kaugemat maailma paremini.

Riietel oli nii ülevalt alla kui ka vasakult paremale triipudega mustreid. Ruudulisi oli vähem, aga neid leidus. Palju oli lillelisi mustreid, vähem loomi või linde. Ühel mannekeenil siiski vedasid hobused vankreid, vankri peal olid arusaamatud objektid, mis meenutasid natuke hiirt ja hunti. Nii mees- kui ka naismannekeenid kandsid ka peakatteid. Ühel eksponaadil oli juures seletus, et kirikus pidid noored naised peakatte peast võtma, aga abielunaised pähe jätma.

Üks vaataja imestas, et kas talvel kanti ka pastlaid. Vastasin, et nagu vastlalaulus, kus lastakse pasteldega liugu. Lisasin, et aga ülikoolis õpetati, et 19. sajandil hakati kandma juba saapaid ja et saapaga vastu maad lüies tuli teistsugune hääl. Kolmas vaataja ütles, et kingsepad olid ammu olemas. Küsiti veel rahvariiete heleduse või tumeduse kohta. Meenutasin, et ajalehes on pahandatud, et miks on laulusõnu muudetud, algselt olnud laulusõnad, et valge kuub on eesti rinda vanast ajast varjanud, hiljem on see asendatud laulus mustaga, aga et Eesti lipp on siiski sini-must-valge. Kuskil on öeldud, et Mulgi kuued olid mustad, mujal valged. Näitusel väljas olevatel riietel esines siiski mitmesuguseid värve.

Ussid säilinud

Istusin laua taga ja sõin. Kui olin juba osa toitu ära söönud, panin tähele, et toidu sees on elusad ussid. Need olid peenikesed ja pikad. Jätsin söömise pooleli ja rääkisin, mis ma leidnud olin. Tuletasin meelde, et ükskord juba olid toidu sees ussid, pärast seda sai kuivaine plekk-karp tühjaks kallatud, aga nähtavasti karbi seintel ussimunad säilisid. Kui need ussid elasid keetmise üle, siis kehatemperatuur neid nähtavasti ka ei hävitanud. Võibolla oli mõni uss mulle juba südamesse tunginud. Ema rääkis, kuidas ta vendade eest hoolitseb, aga minu eest ainult siis, kui ma sõbralik olen. Istusin laua taga venna vastas ja vastasin tema küsimustele, tehes seejuures nägusid. Ühe küsimuse peale tegin ainult nägusid, suuga häält tegemata.

Saksa erakonnad

Üks päev vaatasin dokumentaalset mängufilmi 19. sajandi Saksamaa kohta, uurisin pärast seda raamatuid ja võrgulehekülgi ning kirjutasin seejärel listi:

"Bismarck toetus erinevatel valitsemisperioodidel erinevatele parteidele, algul rahvusliberaalidele, hilisemal perioodil oli selleks konservatiivne partei. Kuigi Eestis Ossinovski enda erakonna värviga seostamise peale solvus, on Saksamaal kombeks seostada erakondi värvidega ja seda on tehtud ka Eestis, kuigi vähem. Saksamaa konservatiivset parteid nimetati sinisteks. Praegu see partei enam ei tegutse. Praeguseid valitsevaid kristlikke demokraate nimetatakse mustadeks. 19. sajandil nimetati mustadeks katoliiklaste Keskparteid, kellega Bismarck võitles, hiljem olevat ta nendega siiski koostööd teinud. Pärast Bismarcki langust tekkis neist erakondadest sini-must blokk. Saksamaal võib sama värv tähistada rohkem kui ühte parteid, nii nimetatakse punasteks nii sotsiaaldemokraate kui ka kommuniste. Eestis on samuti tegutsenud Sinine Erakond, mis ühendas kultuuriinimesi. Aga tundub, et see ei võtnud nime konkreetse välismaa erakonna järgi, vaid sellepärast, et Eestis veel selle värviga seostuvat parteid ei olnud."

Hiljem räägiti mulle, et praegu on Eestis EKRE noorteorganisatsiooni nimi Sinine Äratus, mis mul endale polnud meelde tulnud.

Eile lugesin võrgulehti. Kõigepealt avasin "Frankfurter Allgemeine Zeitungi" võrguväljaande. Selgus, et Saksamaal olid samal päeval toimunud valimised. Valimistulemuste diagrammil oli parteisid tähistatud traditsiooniliste värvidega - kristlikud demokraadid mustad, vabad demokraadid ehk liberaalid kollased, rohelised rohelist värvi, sotsiaaldemokraadid punased, aga kommunistid neist siiski natuke lillakamad. Uudiseks oli mulle, et uut parteid Alternatiiv Saksamaale tähistati sinise värviga. Vikipeedia ütleb, et see partei asutati aastal 2013. Venekeelne võrguleht Newsru.com nimetas seda parteid natsideks. Sakslased ise ei paista seda natslikuks pidavat, vähemalt mitte kõik sakslased, sest natse ja neonatse on Saksamaal seni peetud pruunideks. Täna lehitsesin "Postimehe" ja "Eesti Päevalehe" paberväljaandeid ja panin tähele, et diagrammidel kasutati umbes samu värve, mida sakslased ise kasutasid. Mõnes kirjutises nimetati Alternatiivi Saksamaale paremäärmuslikuks ja mõnes parempopulistlikuks.

Mõtted nädalalehes

"Sirbis" arvustati ühte luulekogu ja kirjutati, et seal on lihtsad luuletused, millel ei ole varjatud tähendust. Võibolla seal raamatus on siis mõnest teisest arusaadavamad tekstid, aga mingi varjatud tähenduse peaks alati leidma, mis algul autorile endale ka teada ei ole. Vanasti võis kasutada lihtsaid sõnu vesi või lumehelves, aga hiljem tuli välja, et need on mõlemad H2O. Osa tähendusi ei selgu ühest raamatust üksi, vaid seda kui ühte ühiskonna osa vaadeldes.

Samas lehes ilmus ka poliitikaanalüüs vasakpoolsuse ja parempoolsuse teemal. Kirjutati, et ka need Eesti parteid, mis kuulutavad end olevat parempoolsed, on tegelikult vasakpoolseks muutunud. Üheks vasakpoolsuse tunnuseks peeti, et lubatakse tasuta lasteaiakohti. Kui kõik on vasakpoolsed, siis võiks küsida, millega võrreldes nad vasakpoolsed on. Võibolla möödunud aegadega võrreldes. Aga inimeste psühholoogilised omadused pidavat paremini selguma kriisihetkedel. Võibolla praegu lubatakse rahvale rohkem raha jagada sellepärast, et praegu raha lihtsalt ongi rohkem kui varem. Kas aga hetke majanduslik olukord määrab ära kellegi olemust? Mida tehakse siis, kui raha jälle vähemaks jääb?

Okupatsiooniaja raskused

Oli Nõukogude okupatsiooni algusaeg. Buss sõitis peatusesse, aga eriti palju inimesi sisse ei lasknud, jätkates sõitu umbes kahe sõitjaga. Ajalehed jätkasid ilmumist, aga muutsid üksteise järel oma poliitilist suunda. Ustav ütles, et hea, kui mingid tagavarad on olemas, praegu on raskem toitu saada. Varjasin ennast maamaja pööningul ja katusel, maapinnal mind otsiti. Jooksin jälitajatel eest ja peitsin ennast põõsaste vahele. Jälitajad küll teadsid, et ma olen läheduses, aga põõsaste vahelt oli raske üles leida. Lauri K. tuli ka põõsaste vahele, et minuga koos peidus olla.

Pikk arvustus

Läksin välja kõndima. Kõndides tuli mulle meelde, et olen täna juba väljas käinud. Jätkasin sellest hoolimata kõndimist. Vastu tuli Pille. Pöörasin ringi, et koos temaga minna. Pärast rääkisin, et kõndisin täna kaks korda traditsioonilise ringi läbi. Siis tuli meelde, et koos Pillega tehtud ring oli lühem.

*
Lugesin "Loomingut". See oli muidu ilukirjanduse ajakiri, aga selles numbris oli rohkem muuteemalisi kaastöid. Arvustatud oli minu raamatut "Viimsed päevad". Arvustaja oli raamatut tsiteerinud, jättes osad sõnad vahelt välja. Varem oli väljajätteid tähistatud kolme punktiga, aga selles kirjutises mingite tähtlühenditega, millest ma aru ei saanud. Siis sain aru, et need tähed tähistasid seda, kelle väljajättega on tegemist. Minu väljajätted olid tähistatud lühenditega ja arvustaja enda tehtud kolme punktiga. Arvustaja kirjutas, et see raamat räägib eurovastastest, aga et arvustaja ei ole nende peale kuri. See raadiosaade kestis tund aega ja oli seega kõige pikem arvustus, mis ma ühegi enda raamatu kohta olin saanud.

Karmid sõnad

Viimati lugesin ajalehti üleeile. Jäi meelde, et üks keskerakondlane ütles teise valimisnimekirjaga liitunud erakonnakaaslaste kohta, et sõja ajal lastaks ülejooksikud maha. Tundub sobimatu võrdlus. Sõjas võideldakse elu ja surma peale, aga erinevad erakonnad ja valmisliidud võiksid teoreetiliselt teha koostööd ühise riigi või omavalitsuspiirkonna heaks. Muidu järgmiseks tuleb kellelegi meelde, et sõjas ei tulistata mitte ainult ülejooksikute, vaid kõigi vastaspoolel sõdijate pihta.

Alustamine ja lõpetamine

Mõtlesin astuda doktoriõppesse ja jälle korralikult õppima hakata. Aga mulle tuli meelde, et mind ei võetaks vastu, sest mul on veel magistriõpe lõpetamata. Diplom oli küll käes, aga kõik asjad ei olnud veel tehtud. Siis tuli mulle meelde, et magistriõpe on lõpetamata ainult unenägudes, mis tekivad varasema aja kohta käivate mälestuste põhjal.

Koosseis tugevneb

Tänasel kiirmaleturniiril tulid esikolmikusse kolm mängijat, kes peaksid olema klubi üldse kõige tugevamad, kohal oli ka kaks järjest tugevamaks minevat noormängijat. Tulemused olid:

1. Trohhalev 6 p.
2. Põdersalu 5,5
3. Peebo 5,5
...
Runnel 3

15 minutit, 7 vooru, 14 osavõtjat

Vaadake Maleliidu koduleheküljelt Uusi mälestusturniiri juhendit. Paistab, et seal tuleb selgitamisele ka tänavune Tartu pika male meister, eraldi meistrivõistlusi vist tänavu ei järgne.

Kodus olen sel nädalal harjutanud kolmel õhtul, üks päev kirjutasin üles sellised käigud:

Kahingud õigustatud.
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Rc3 Rf6 4. Ob5 Rd4 5. Oa4 Oc5 6. Re5 0-0 7. Rd3 Ob6 8. Rf4 d5 (Siiani "Malekoolist".) 9. ed Le7+ 10. Rfe2 Og4 11. f3 Of5 12. 0-0 Rc2+ 13. d4 Ra1 14. Og5 h6 15. Oh4 Vad8 16. La1 Od3 17. Ve1 Oe2 18. Re2 g5 19. Of2 Rd5 20. Rg3 Lb4 21. Ob3 Od4 22. Od4 Ld4+ 23. Kh1+ c6 24. Lb1 Vfe8 25. Vd1 Lf2 26. Vf1 Lc5 27. Rh5 Ve2 28. Od5 cd 29. Rf6 Kg7 30. Rh5+ Kf8 31. Rg3 Vd2 32. Vc1 Lf2 33. Vg1 Vc2 34. a3 Ve8 35. Ld1 d4 36. Ld3 Ve1 37. Rf1 Vcc1 38. Lf5 Lg1+ 39. Kg1 Vf1++

Film arvutis

Isa lahkus oma toast. Istusin tema arvuti taha ja hakkasin sellega kirjutama. Ühel hetkel läks kogemata fail kinni. Ja mitte ainult see fail, vaid kõik kataloogid, mis üksteist hõlmasid. Püüdsin faili uuesti avada. Isa tuli samal ajal oma tuppa tagasi. Ma ei leidnud enam seda faili. Ütlesin, et see arvuti on võibolla minu jaoks ka keerulisem kui enda oma. Või on see keerulisem sellepärast, et failid ei ole minu sisestatud. Otsustasin, et proovin seda faili kätte saada viimati avatud failide loendist. Isa soovitas, et ma käivitaks hoopis filmi vanadest kreeklastest. Panin selle käima. Filmis räägiti, et inimesed on ikka riideid kandnud, aga vanadel kreeklastel oli kombeks olla tundide kaupa ilma riieteta. Näidati, kuidas riieteta kreeklased tänaval ringi kõndisid.

Ajalooline Ajakiri 1/2017

„Ajalooline Ajakiri. The Estonian Historical Journal“. 2017, 1 (159). Peatoimetaja Pärtel Piirimäe. 149 lehekülge.

Ajakirja kaanel on grupipilt Teise maailmasõja aegsetest Peipsi-tagustest sõjapõgenikest. Pildil on võõrad inimesed, aga suurem osa neist meenutavad mulle näo poolest mõnda konkreetset tuttavat.

Esimeses artiklis kirjutab Andres Tvauri Eestist leitud Rootsi 17. sajandi müntidest, toodud on rohkelt ka nende pilte. Mõtlesin, et ma olen näinud palju artikleid või uudiseid mündileidude kohta, aga ei tule meelde ühtegi nööbileidude kohta, kuigi nööbid on umbes sama suured. Raha peetakse ilmselt tähtsamaks ka siis, kui see on kuulutatud maksevahendina kehtetuks. Mündileide nimetatakse aareteks. Eriti paks kultuurkiht on prügimägedel, aga seal leiduvat nimetatakse prügiks. Leidub inimesi, kes prügis sorivad, aga neid hüütakse geoloogideks, mitte arheoloogideks. Kas eseme prügikasti viskamine on ühtlasi selle ajaloo prügikasti viskamine? Pabereid võidakse nimetada väärtpaberiteks või pühakirjadeks, aga ka makulatuuriks. Rauda võidakse nimetada vanarauaks. Kulda nimetatakse väärismetalliks, aga sõna vanakuld kokkukirjutatuna ei ole veel kohanud.

Ajakirjas toodud rahaühikud on öörid, aga et neil on kujutatud valitsejakroone, siis see näitab, et sõnad kuningakroon ja rahaühik kroon peaksid otseselt seotud olema. Krooniks nimetati ka Eesti raha, kuigi Eesti oli vabariik. Müntidega on visatud kulli ja kirja, see väljend tuleb ilmselt Vene keisririigi kahe peaga vapikotkastest. Rootsi müntidel on aastaarvud ja mündi väärtusnumbrid üksteisest raskelt eristatavad. Väärtusnumbritena on kasutatud ka murdarve, kuigi ma mäletan, et esimeses klassis me neid veel ei õppinud ja Rootsi ajal ei käinud üldse kõik inimesed koolis.

Teise artikli autor on Kari Tarkiainen, see kaastöö räägib samuti Rootsi ajast. Seda lugedes tuli mõte, miks vanasti ei olnud feminismi. Keegi oli toonud võrdluse taluperemehe kui juhiga. Tõepoolest, taluperemees ei olnud lihtsalt perekonnaliige, vaid ka majandusettevõtte direktor, direktorite käske täidetakse ka tänapäeval. Praegu on perekondadel ühiseid majandushuvisid säilinud, aga võidakse töötada raha teenimiseks erinevate direktorite alluvuses.

Tarkiainen kirjutab täpsemalt Põhja-Eesti aadli aastal 1561 Rootsile alistumisest. Mõtlesin, et Rootsile alistumine oli ühtlasi venelaste survele alistumine, nagu oli kahe isanda vahel valimine ka hiljem Rootsi alt Venemaa alla minek, Itaalia ajaloos Savoia Austria vastu saadud abi eest Prantsusmaale loovutamine, Türgi ajaloos Venemaa vastu saadud abi eest Inglismaale Küprose loovutamine ja paljude silmis ka Eesti Euroopa Liidu kui Venemaa alternatiiviga liitumine. Nagu praegustes demokraatiates võimul olevate parteide populaarsus tavaliselt väheneb, nii tekkis algul Rootsi alla minemist pooldanud baltisakslaste hulgas hiljem toetust Venemaaga liitumisele. Algul loodeti uutest valitsejatest head, aga baltisaklaste pettumuseks alustas Rootsi riik lõpuks mõisade reduktsiooni ja Vene riik venestamispoliitikat. Kuid Rootsi kuningale alistudes olevat ennast algul peetud edasi Saksa-Rooma, mitte Rootsi riiki kuuluvaks.

Hiljuti doktoritööd kaitsnud kursusekaaslane Karl Stern kirjutab valuutakontrollist 1930. aastate Eestis. Ta kinnitab järeldust, et krooni devalveerimine majanduskriisi ajal muutis olukorra kergemaks. Olen sellest kirjutanud Jaan Tõnissoni poliitika kiituseks ja võrdlusena Euroopa Liidu ühisrahaga seotud ohtude näitamiseks. Sterni artiklis keskendutakse riigi tehtud otsustele, mitte erakondade taotluste võrdlemisele. Aga kui kas valimiste, riigipöörde või revolutsiooni teel võib võimule tulla uus erakond, siis võidakse tehtud reforme vahel tagasi pöörata.

Viimases artiklite rubriigi kaastöös kirjutavad Aigi Rahi-Tamm ja Argo Kuusik sellest, kuidas sakslased Teise maailmasõja ajal Venemaa eestlasi ja venelasi Eestisse evakueerisid. Huvitav, kas keegi neist jõudis hiljem ka Läände. Keskkooli ajal kirjutasin kirjandustunnis ühe tehisrahvalaulu kassi söömisest, hiljem olen mõelnud, kas oli vaja sellisel teemal kirjutada. Aga ka selles ajakirjaartiklis kirjutatakse, et näljaga kasse söödi, seega võiks seda teemat ilukirjanduses pidada realismiks. Ma tean, et minu kirjandusõpetajale inimsöömise näited ei meeldinud, aga muidu kiitis ta Tammsaaret kui realismi esindajat rohkem kui Kafkat ja Hesset, kes olevat elule alla jäänud inimesed.

Ajakirjas kirjutavad veel Tiit Saare Narva vapist ning Anti Selart ja Olaf Mertelsmann kahepeale Norbert Angermanni 80. sünnipäeva puhul. Viimatinimetatud kaastööd on paigutatud rubriikidesse „Allikas ja kommentaar“ ning „Kroonika“.

Taim laual

Läksin suurde tuppa. Sealt läksin pimedasse oma tuppa tagasi. Seal magas Henn. Ta küsis mult, mida ma otsin. Läksin väiksesse kööki, et istuda arvuti taha. Aga arvutilauale oli keegi taimed tõstnud. Tõstsin taimepoti pesukuivatusmasina peale, et endale ruumi teha. Käed puutusid vastu taime lehti. Mõtlesin, et pean käed ära pesema, taimed võivad mürgised olla. Pesukuivatusmasina peal jäi taim ka kätele ette. Tõstsin ta seetõttu tagumise seina äärde. Jätsin käed esialgu pesemata ja istusin arvuti taha. Natukese aja pärast läksin vannituppa ja vaatasin peeglisse. Nägin, et mul on huuled siniseks läinud, seega võis taim tõesti mürgine olla. Keel ja sõrmeotsad hakkasid ka siniseks minema.

Veel keskkooliõpilaste valimisest

Kui hakata keskkooli lubamist otsustama keskmise hinde järgi, siis halvenevad õpetajate ja õpilaste vahelised suhted. Õpetajad ei oska täiesti objektiivselt hinnata, aga kui hindest midagi ei sõltu, võib talle eksimuse andestada. Aga kui hindest sõltub kogu edasine elu, võib andestada raskem olla.

Hinded võivad õppima motiveerida ja kui hindest sõltub rohkem, võivad need motiveerida rohkem. Aga sama moodi võib halb hinne õppimisisu ära võtta, sest asi tundub lootusetu, või siis hea hinne võib põhjustada vähem pingutamist, sest tundub, et kõik on niigi kerge. Hinde tähtsustamine võib panna ka rohkem ebaausaid võtteid kasutama.

Meie koolis võetigi keskkooli keskmise hinde alusel. Seetõttu tundsin juba üheksanda klassi alguses, et elu läheb pingelisemaks. Kui ma poleks saanud sisse oma kooli keskkooli, oleksin saanud minna mõne teise kooli omasse. Aga nüüd tahab haridusminister teha madala keskmise puhul võimatuks kõigisse keskkoolidesse astumise, siis peaks pinge olema veel suurem.

Võibolla on vajalik, et kutsekoolidesse kuidagi rohkem huvilisi saada. Aga sundus pole kõige parem huvi tekitaja. Õpilasi saaks motiveerida ka sellega, kui leida raha kutsekoolides stipendiumi maksmiseks või neid koole lihtsalt reklaamida. Kui inimesi hakatakse saatma kutsekooli vägisi, võib see anda tulemusena halvemad töötajad. Kui inimene tahab teha teistsugust tööd, aga ta suunatakse kutsekooli, siis hakkab ta hiljem töötama erialal, mida ta õppinud ei ole. Või tahab Keskerakond taastada ka Nõukogude aja töökohtadele suunamise?

Kui kooli põhieesmärk on õpetada, siis oleks ehk numbrilisest hinnangust tähtsam sõnaline tagasiside. Kui käisin koolis, siis vahel juhtus, et ei saanud küll maksimaalset hinnet, aga polnud ka ühtegi selgitust, mis on töö puudused. Sama moodi võiks hea vastuse korral kommenteerida, mille poolest see just hea on.

Arutelud koolis

Panin täna selga ülikonna ja läksin kooli. Kui hakkasin koolimaja neljandalt korruselt alla kõndima, tuli mulle trepil vastu Merle M. Tundsin ta ära, aga tere ei öelnud, sest polnud temaga kunagi palju rääkinud. Mõnes kohas ma sain inimestega rääkida, aga koolis mitte, sest siin oli liiga palju rahvast. Sõitsin käsipuu najal trepist alla, aga mitte liiga hoogsalt. Vastu tuli üks poiss, kes sõitis käsipuu najal üles. Andsin talle teed, seejärel läksin käsipuu najale tagasi. Jõudsin klassiruumi ja istusin Kristeri kõrvale. Panin lauale kommikoti, sest mul oli täna sünnipäev. Sellepärast oligi mulle kodus ülikond antud. Peale minu kandis loengutes ülikonda ainult üks kursusekaaslane, kes tegi seda alati. Varem oli olnud kombeks, et sünnipäevalaps jagab tunni ajal klassikaaslastele kommi. Aga mulle tuli meelde, et teised pole seda enam teinud, seetõttu mõtlesin, et ma jätan ka jagamata. Panin kommikoti laualaekasse. Ma võisin selle sinna unustada. Aga pärast oli vaja sinna ühe teise asja pärast vaadata. Ütlesin Kristerile, et kommi jagamine on algkooli komme. Krister vastas, et algkooli komme jah. Tunnis räägiti, et keegi oli nimetanud Tartut saareks, aga tegelikult on Tartu poolsaar. Seletasin, et Emajõgi teeb sikk-sakke. Ja Emajõe ja kanali vahel on saar, kuigi mõnest kohast on see maaga ühendatud. Kristina meenutas, mida mina olevat ükskord teinud. Ma poleks temaga muidu rääkima hakanud, aga nüüd vastasin, et mina pole seda teinud. Õpetaja ütles, et ta peab sõnaraamatust järele vaatama, sõna 'sea' tähendab vist midagi roppu, sest keegi oli öelnud 'seamees'. Õpilased seletasid, et 'sea' on inglise keeles meri. Rebisin enda väikse varba küünt, aga ülemise otsa asemel eemaldus alumine. Nüüd võis küüne tagasi kasvama hakates vana küüne alles jäänud osa ette jääda. Rebisin ka teisi varbaküüsi, neil sain kätte ülemise osa.

Segakaustikud

Uurisin eile ülikooli ajalookonspekte. Ühes kaustikus oli erinevaid asju, nii ülikooli ajal ajalooraamatute põhjal kirjutatud konspekte, joonistusi, spordikommentaatorite naljakaid ütlusi kui ka keskkooli keemiaeksamiks valmistumisel üles kirjutatu. Lugesin eksamipiletit alkaanide ja nende ühendite kohta. Alkaanide hulka kuulub ka metaan, mida kasutatakse küttegaasina. Alkaanidest saab moodustada homolooge. Kergemad on gaasilised, keskmised vedelad ja raskemad tahked. Aga kõik ei lähe keemias lineaarselt, sest lõhnavad ainult vedelad, nii gaasilised kui ka tahked on lõhnatud. Ei tea, miks see nii on, kui lõhna tuntakse nina, mitte keelega. Mõtlesin, et keemia ja füüsika vahel on erinevusi. Füüsikas on suurematel kehadel suurem külgetõmbejõud, aga keemias vastupidi ei loo sidemeid aatomite vahel mitte suured aatomituumad, vaid väiksed elektronid. See läheb küll samuti füüsika alla, et suuremad aatomituumad on lausa ebapüsivamad ja lagunevad laiali.

Selline segateemaline kaustik on nagu ajakirjad "Akadeemia", "Horisont" või "Vikerkaar". Kõik sellist teemade segamist ei mõista. Ükskord kui kirjutasin erinevaid aineid samasse kaustikusse, võeti mul selle eest ühe aine juba välja pandud veerandi hinne alla. Tollel kaustikul oli küll ka see puudus, et seal võis olla palju vigu, sest tunnis esitati materjali tahvlil või slaididel, aga seda ma hästi ei näinud. Mõni võibolla ütleks, et siis oleks pidanud sagedamini silmaarstil käima, aga ma pole uute prillidega ka hästi tahvlile näinud, enne prillide saamist nägin paremini.

Arusaamatu kuulutus

Pidime täna ära kolima ja enne seda pidime minema peole. Ma hoidsin silmi kinni edasi ja keeldusin peole kaasa minemast. Kui peolised olid läinud, rääkisin ühele mehele, et ma olen sellega leppinud, et kunagi tuleb teise kohta kolida, aga ma tahan kolida otse kodust, mitte peolt. Nendel, kes enne peole läksid, jääb viimane kolimiseelne mälestus halb.

*
Pidime varsti väiksemasse korterisse kolima. Praegu elasime heas korteris. Praegu olid magamistubade vahel tühjad ruumid, aga uues korteris oleks magamistoad olnud kõrvuti.

*
Stendil oli kuulutus maleturniiri kohta. Selle kohta öeldi, et kirjas on, et osad voorud ei toimu, aga sellest hoolimata on toodud nende voorude kellaajad. Vaidlesin vastu, et minu meelest see sõna ei tähenda vooru ärajäämist. Kuulutus oli võõrkeeles ja asjassepuutuv sõna ei olnud üleni näha. Vaatasin ühes ruumis kuulutust lähemalt, hoides seda käes. Seejärel panin kuulutuse riiulisse.

Petlik vaba liin

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Rc3 Rf6 4. Ob5 a6 5. Oc6 dc 6. Re5 Re4 7. Re4 Ld4 8. 0-0 Le5 (Siiani "Malekoolist".) 9. Ve1 Oe6 10. d4 Ld5 11. Of4 Od6 12. Rd6 cd 13. b3 Vd8 14. c4 Lf5 15. Og3 0-0 16. Ld2 Vfe8 17. Lb4 Vd7 18. Od6 Ved8 19. c5 Od5 20. Ve5 Lg4 21. f3 Of3 22. Ld2 h6 23. h3 Lg6 24. Vf1 Od5 25. Vfe1 f6 26. Ve7 Kh7 27. Vd7 Vd7 28. Ve8? Le8 0:1

Isiklik voolumõõtja

Oli saksa keele tund. Õpetaja andis koduse ülesande, et tuleb kirjutada töövihikusse harjutust. Ütlesime, et meil ei ole tänavu aastal töövihikut. Õpetaja selgitas, et tuleb kirjutada eelmise aasta töövihikutesse. Vaidlesime vastu, et selle me kirjutasime juba eelmisel aastal täis. Mõtlesin, kuidas kodus kirjutada.

*
Tänaval kõndis minu ees rühm noori, kes tundusid olevat agressiivsed. Jõudsin koos isaga suvilasse. Enne sealt lahkumist vaatasime voolumõõtjat. See näitas eraldi minu kasutatud elektrit. Ketas liikus edasi aeglaselt. Aga pärast seda, kui ma voolumõõtjal ühte kohta puudutasin, hakkas ketas keerlema kiiresti. Nii oli nüüdne näit vale. Isa vaatas seda voolumõõtjat.

Väsimus ja anne

Eilses "Sirbis" esineb jälle mõte, et heale kirjanikule olevat kirjutamine raskem kui halvale kirjutajale. Sel korral kordab seda mõtet Viivi Luik, viitega ühele saksa kirjanikule. Olen sellele väitele varemgi vastu vaielnud, nüüd mõtlesin asja uuesti üle. Ühe psühholoogiaraamatu järgi jaguneb väsimus emotsionaalseks, füüsiliseks ja vaimseks. Ma arvan, et heale kirjanikule võib kirjutamine tõesti vaimselt väsitav olla, kui ta pingutab aju hea tulemuse nimel rohkem ja ei pea niiviisi päeva lõpuni vastu. Aga kirjutama hakkab ta sellepärast, et tal on emotsionaalselt suurem soov kirjutada. Jooksmise olümpiavõitja on ilmselt jooksu lõpul füüsiliselt väsinud, sest ta pingutab maksimaalselt. Sama väsinud võib olla treenimata jooksja, kes saavutab küll palju halvema aja, aga kiiremini liikuda lihtsalt ei suuda. Aga olümpiavõitja emotsionaalne rõõm jooksust paistab olevat suurem, et ta üldse vabatahtlikult treenima ja võistlema hakkab ja kuna teda tulemuse eest ka tunnustatakse. Mul on prillid võibolla sellepärast, et palju lugemine on silmadele füüsiliselt väsitav olnud, aga see näitab ka, et mulle on olnud emotsionaalselt tähtis palju lugeda.

Avaldamise ootamine

Peatusime autoga maantee ääres. Eemaldusin teistest ja põgenesin läbi võsa. Jooksin sirgjoones, aga mõtlesin, et peaksin tegema sikk-sakke, et mind raskem leida oleks. Teised jõudsid mulle järele. Nad ütlesid, et nad leidsid mind jälgi mööda. Võsa kõrval heinamaal kõndis Pille. Teda jälgede järgi ei leitud. Tuli auto juurde tagasi minna. Nüüd liikusin teistsugusel, puudega kaetud voorelaadsel maastikul.

*
Lugesin "Sirpi". Mulle tuli meelde, et olin sellele kaastöö saatnud, aga seda polnud avaldatud. Võibolla seda ei pidanudki veel täna ilmuma, sest alles ma saatsin. Aga ma saatsin siiski numbri ilmumisest varem. Mulle oleks meeldinud, kui teised oleks mulle kaastööde ilmumisest teatanud ja kui ma poleks pidanud neid ise otsima. Lugesin kahest ajalehest Oudekki artikleid. Sel korral oli ta kirjutanud keskkonnaküsimustest ja need olid head artiklid. Ta polnud neid kirjutanud minu jaoks, sest ta ei teadnud, et ma neid ajalehti loen. Edaspidi ta võis jälle midagi halba kirjutada.

Toored tomatid

Tomatipotis kasvavad viimasel ajal seened. Need elavad mõne päeva ja siis mädanevad, seejärel ilmuvad uued. Pärast pintsliga tolmeldamist on tomatile endale ka mõned viljad külge tulnud.

Mõtete jälgimine

Olin avaldanud blogis unenäokirjelduse, et üks inimene tuli maleklubisse koos oma vennaga. Võibolla selle avaldamise mõjul tulidki täna klubisse Kulbok ja tema vend. Aga paistis, et nad tulid kabet, mitte malet mängima.

*
Lamasin voodis, vennad olid enda omades. Toas oli televiisor. Paistis, et selle abil sai mõtteid lugeda. Loeti minu mõtteid. Mul tuli pähe paar roppu sõna ja tundus, et need ilmusid ekraanile. Oli võimalik mõtlemine ilma sõnu hääldamata, sel juhul vist mõtted loetavad ei olnud, aga mina hääldasin mõtteid ja seetõttu sai neid jälgida.

Õppetöö seis

Mängisin kiirmaleturniiril. Läksin Peebo laua juurde vaatama, kas mul on lootust auhinda saada. Selgus, et Metsoja oli täna vähem punkte kogunud, seetõttu olin kolmas mina ja sain auhinna. Kõik olid omavahel mänginud mitu mängu. Ütlesin Karbale, et ma ei mäleta, mis mul temaga mängude tulemused olid. Karba vastas, et ma sain ainult viimases neist punkte. Läksin raamatukokku. Seal oli lugemissaalis paks rahvamass. Võtsin riiulist ühe raamatu ja seejärel küsisin ühelt mehelt, kuhu see tagasi tuleb panna. Selgus, et see tuli panna riiuli teisele küljele kui ma alguses olin mõelnud. Lahkusin raamatukogust. Nägin ühe maja ees lapsi muruplatsil mängimas. Ühel sai selg haiget. Esialgu ta veel naeris, aga tal võisid olla tõsised vigastused. Kõndisin Toomemäel. Mõtlesin, et ma olen ülikoolis vahepeal vähem õppinud, aga järgmisel õppeaastal võtan jälle normaalse arvu ainepunkte. Mul oli üks eksam tegemata, kuigi ma olin loenguid kuulanud. Ma ei teadnud, kas minna järgmisel õppeaastal ainult eksamile või kuulata ka loenguid uuesti. Uuel eksamil võidi küsida hoopis teisi asju kui eelmine aasta räägiti. Ma olin nüüd kahes magistriõppes korraga. Ma ei teadnud, kas ma ühest õppeaja ületamise pärast eksmatrikuleeritud ei ole. Aga kui sain uuele erialale sisse, siis võisin nähtavasti õppida mõlemat. Nüüd ma suutsin juba teistelt üliõpilastelt informatsiooni küsida. Teistega olin hakanud rääkima niimoodi, et ühes loengus kutsus Kati S. mind enda kõrvale. Algul olin veel mõelnud, et istuks poiste juures nagu nooremates klassides.

E-valimistest

E-valimistel on plusse ja miinuseid. Üks miinus on see, et valimistulemus ei ole enam nii usaldusväärne. Mul on blogil kolm elektroonilist loendurit, igaüks neist näitab erinevat statistikat. Miks ma peaksin siis kindel olema, et valmistel antud hääled õigesti kokku loetakse? Pabersedelite loendaja peab oskama liita, aga elektroniliste häälte lugeja peaks tundma ka programmeerimist, et kontrollida, et süsteem on õigesti programmeeritud.

Tekstide avaldamisel on nii, et üldiselt avaldatakse trükis väärtuslikumaid ja elektrooniliselt vähem tähtsaid. Kas ei oleks siis valimistel antud hääle väärtustamine, kui anda see paberil? Elektroonilisel hääletamisel on hääle andmine liiga kerge ja otsus võib olla vähem läbimõeldud. Valimisjaokskonnas hääletades peab vähemalt jaoskonda kohale minema ja seega hääle andmiseks rohkem liigutusi tegema, mille ajal on natuke aega järele mõelda.

Aga kergusel on ka plusse. Kui on võimalik ka elektrooniline hääletamine, siis on tõenäolisem, et hääle annavad ka need, kellel see muidu haiguse, elukoha või suure töökoormuse tõttu raskendatud oleks. Kui hääli loetakse ikka õigesti, siis on elektroonilise hääletamise korral tõenäolisem, et esindatud saavad rohkemate inimeste huvid. Ise olen seni hääletanud ainult jaoskonnas.

Liikumatu

Õpetaja andis ühele poisile ülesande tõlkida mõned laused eesti keelde. Poiss ei osanud tõlkida nii hästi kui mina. Ta vaatas sõnad sõnaraamatus järele, aga neid lauseks kokku panna ikkagi ei osanud.

*
Vaatasin, et tööõpetuse klassis minu tööpingi juures saagi ei ole. Aga kui ma kõndisin mööda teed kaugemale, siis seal olid saed olemas. Otsmiste pinkide jaoks ei olnud neid jätkunud.

*
Olime haiglapalatis. Üks noor kurja näoga mees lamas päev läbi liikumatult, aga õhtul hakkas palatist välja kõndima. Mõtlesin, ega ta mulle kallale ei tule. Aga ta kõndis lühikeste sammudega uksest välja.

Korralagedus

Istusin koolimajas tiivatrepi kõrval ja lugesin vana ülikooli loengukonspekti. Tuli see õppejõud, kelle loengu konspekt see oli. Ta küsis konspekti näha. Keeldusin näitamast. Kui ma oleks näidanud, siis ta oleks võinud arvata, et ma loen kogu aeg konspekti üle ja saavutasin ainult tänu sellele häid hindeid. Istusin konspektile peale, et õppejõud ei saaks seda vaadata. Minu vennalt küsiti raamatut, mis tal käes oli. Ta laenas raamatu välja, aga seda ei antud enam tagasi ja vend ei mäletanud, mis raamatust saanud oli. See kinnitas, et mina tegin õigesti, kui konspekti käest ei andnud. Läksin esimesele korrusele valvelaua juurde ja rääkisin, et laenati üks raamat, aga seda ei antud tagasi. Valvelauast vastati, et seda tegi kellalaskja, ta läkski koolist minema. Nüüd olevat vaja, et keegi teine kella tundi laseks, kell on juba nii palju. Vaidlesin vastu, et kell on üksteist, sel kellaajal algab hoopis vahetund. Siis tuli mulle meelde, et tundide pikkust on muudetud, sel juhul ma alguskellaaegu ei teadnud.

Raamatukodu

Elasin raamatukogu ühes riiulivahes. Läksin teise riiulivahesse, kus elas isa, keda polnud kodus. Vaatasin raamatute selgi ja hakkasin ühte elektrijuhet lahti kerima. Isa tuli koju. Minu isa oli suur paks mees. Ta ütles, et ma ei tohtinud sellesse riiulivahesse tulla, see pole minu kodu. Seletasin, et tahtsin vaadata, mis raamatuid siin on. Hakkasin elektrijuhet kokku tagasi kerima. Ütlesin, et kokku kerida on raskem kui lahti.

*
Läksin malemängukohta. Seal olid naised, kes ütlesid, et maletajad siin enam ei käi, väljaarvatud suvekuudel. Seni olid just suvekuud vaheaeg olnud. Mõtlesin, et ehk saab malet mängida ka teises kohas. Läksin maleklassi. Seal üks poiss iseloomustas oma mänguoskust. Ütlesin, et nii räägivad noored. Varem olin ennast nooreks pidanud, aga nüüd enam mitte.

Kandidaadi nägu

Valimisreklaami tegijad arvavad, et mind huvitab kandidaadi nägu rohkem kui programm. Võibolla peakski need valimata jätma, kelle naeratus plakatil tundub teeseldud. Kas aus inimene naeratab, kui ta pole rõõmus? Või näitavad nad sellega oma püüdlikkust?

Ristirahva Pühapäevaleht 1917-1918

Ristirahva Pühapäeva-leht. 21. september 1917 – 23. mai 1918. Vastutav toimetaja ja väljaandja Konstantin Thomson. Loetud 102 kirjutist.

Kord nädalas ilmunud „Ristirahva Pühapäeva-leht“ alustas numbrit ka Esimese maailmasõja aegadel vaimulike teemadega. Seejuures olid Piibli teemad eespool kui oma aja kiriku omad. Numbri keskel kirjutati käimas olnud revolutsioonidest ja alles viimasel leheküljel sõjauudiseid. Reklaami teiste uuritud ajalehtedega võrreldes peaaegu ei olnud.

Vaimulike teemade hulgas oli oluline, et just sel ajal tähistati reformatsiooni alguse 400. aastapäeva. Oldi veel Vene riigi osa, aga reformatsioon oli alanud Saksamaal, mis sel hetkel oli sõja vastaspoolel. Ka sõjauudistest kirjutati erapooletumalt kui varem uuritud aastakäigus, kus oli juttu Inglise-Buuri sõjast ja ajaleht elas kaasa buuridele kui usklikumale rahvale. Nüüd oleks kaasaelamine saanud olla veel suurem, sest elati ise sõjas osalevas riigis, aga võibolla arvestati, et võimukandjad võivad vahetuda, mistõttu tuleb ettevaatlik olla.

Sain ajalehest teada, et kirikuaasta algab teisel ajal kui ilmalik aasta. Vaatasin teatmeteosest järele, et kirikuaasta algus on esimene advent, mis on neljas pühapäev enne jõulu. Ajalehes märgiti ära nii kirikuaasta kui ka ilmaliku aasta algus.

Poliitiliselt muutus uuritud ajal olukord mitu korda. Kõigepealt oli võimul Veebruarirevolutsiooni järgne Ajutine Valitsus. Sajandivahetusel oli ajaleht olnud truu keisrivõimule, nüüd uut võimu nii palju ei kiidetud, aga ei igatsetud tagasi ka vana. Oktoobripöörde järel oldi sellega võimule tulnud valitsuse vastu lausa vaenulik. Ajalooraamatutes on olnud juttu, kuidas enamlased ajasid eestlaste Maanõukogu ehk Maapäeva laiali, aga selgub, et enamlaste suhtes opositsiooniline ajaleht sai sellest hoolimata ilmumist jätkata. Leht toetas Eesti iseseisvumispüüdlusi.

Ülikoolis õppisime, nagu oleks Oktoobrirevolutsiooni võimu vahetumise hetke ohvrite arv olnud märgatavalt väiksem kui Veebruarirevolutsiooni puhul, see ajaleht kirjutab aga suurest ohvrite arvust. Sel teemal on juttu ka Sorokini raamatus „Revolutsiooni sotsioloogia“ ja selle venekeelse väljaande kommentaarides. Sorokin kirjutab samuti suurest ohvrite arvust, ta tuginevat tolleaegsetele enamlastevastastele ajalehtedele, kuid kommunistid rääkinud Nõukogude võimu ajal väiksemast ohvrite arvust. Sorokini kommenteerija ei täpsusta, mida arvatakse nüüd, aga Andi loengu konspektis on arvud, mis kattuvad kommunistide esitatutega.

Ajaleht ilmus 26. jaanuarini 1918 ja jäi lõpuni enamlastevastaseks, ilmumine algas uuesti 11. aprillil, kui oli juba Saksa okupatsioon. Ilmumise vaheaja teeb natuke lühemaks, et vahepeal mindi vanalt kalendrilt uuele.

Saksa okupatsioonivõimule on ajaleht lojaalne. Eesti iseseisvumist enam ei toetata, kirjutatakse, et Saksa võim jääb püsima. Võibolla see näitab ainult, et nüüd oli tugevam tsensuur. Mõni kirjutis on keerutavam, millest võib välja lugeda, et hea meelega toetataks siiski Eesti oma riiki, kui seda ainult lubataks.

Esimese maailmasõja ja Teise maailmasõja aegsel Saksa okupatsioonil on sarnasusi ja erinevusi. Üks sarnasus on, et taas oli päevakorral küsimus, mis rahaühikut tarvitada. Teise maailmasõja ajal kehtisid algul rublad edasi, siis võeti kasutusele idamark. Ka Esimese maailmasõja ajal lasid sakslased idaalade jaoks käibele eraldi raha, aga mitte marga, vaid rubla nime all. Erinev oli, et Esimese maailmasõja ajal ei olnud nii suurt vastaspoolel sõdijate halvustamist ja vähemalt selles lehes erinevalt 1941. a. „Postimehest“ ei pidanud olema osa artikleid saksakeelsed.

Viimase lehekülje rubriik „Maailma sõda“ ilmus sama pealkirja all erinevate riigivõimude ajal. Kui Sorokin on kirjutanud, et Esimese maailmasõja ajal oli lahingutegevus enneolematult igapäevane, siis sellest ajaleherubriigist jääb sõja kohta vaiksem mulje. Uudised tuletavad meelde romaanipealkirja „Läänerindel muutusteta“, millele võiks lisada „Idarindel vaiksemaks muutunud“.

Kui ateist võib pidada Piiblit muinasjuturaamatuks ja uskuda pigem päevauudiseid, siis see ajaleht suhtub päevauudiste tõeväärtusesse skeptiliselt, aga peab tõeks Piiblis kirjas olevat.

Rõdu ja basseiniga maja

Koorisin objekte, nagu veeretaksin lumepalli. Koorides tulid välja kirjutatud sõnad. Siis koorisin teise meetodiga ja nüüd tulid sõnade asemel välja kirevad värvid.

*
Läksin koos Erikuga ühe maja rõdule. Avanes vaatepilt, kuidas kõik tornid järjest ümber kukkusid. See oli vist mingi optiline pete. Majas sees oli bassein, mis oli madala laega kaetud. Inimesed läksid järjest basseini ujuma. Läksin ka, aga jäin vee ja lae vahele kinni, sest ma olin eelmistest ujujatest suuremate mõõtmetega. Klaus lõpetas maja teisele välisseinale tapeedi panemise. Ta oli pannud kõigi paanide ülemised servad ühele joonele, aga selle hinnaga, et allpool jäi paanide alla õhku. Ütlesin, et tähtsam on, et õhku alla ei jääks.

Kohtumine kerjusega

Kerjusele pole miskit anda,
pole kombeks raha kaasas kanda.

Kerjus ütleb: "Anna mulle raha,
muidu sinu iseloom on paha.

Kui ei ole kaasas, lähme panka.
Kitsidele andeks ju ei anta."

Ütlen talle: "Mul ei ole aega.
Küsi homme jälle. Nüüd head aega."

Vesi ja liim

Niiske käsi kleepub, kuiv käsi mitte. Aga ka märg käsi ei kleepu nii hästi kui vaid kergelt niiske. Nagu niiske käsi kaotab kuivades kleepuvuse, nii ei liida ka kuivanud liim enam asju kokku. Olen näinud nii puuliimi kui ka paberiliimi puhul, et kui liim on juba aastaid kuivanud, lähevad kokku liimitud objektid kergesti üksteise küljest lahti ja tuleb uuesti liimida.

Pikk turniir läheneb

Tänasel kiirmaleturniiril jagasid 6,5 punktiga 7 võimalikust esikohta Peebo ja Trohhalev, kes omavahel tegid viigi. 4,5 punktiga kolmas oli Metsoja. Mina olin tagapool 3 punktiga. Seda on sama palju kui eelmine kord, aga mängisin vist natuke paremini, sest miinusesse langesin viimases voorus. Mõtlemisaeg oli 15 minutit kummalegi.

Maleliidu koduleheküljel on välja kuulutatud, et Gunnar Uusi mälestusturniiri põhiturniir toimub 29. septembrist 1. oktoobrini ja noorteturniir 30. septembrist 1. oktoobrini.

Üks viimase aja mõte oli, et kui males soovitatakse avangus mängu tuua kõik vigurid, siis analoogia põhjal malemänguoskuse arendamine oleks nagu ainult ühe viguri arendamine, ma pooldan ka elus mitmekülgsust. Vahel mingil perioodil tuleb vast rohkem ühele asjale ka keskenduda, nagu males võib lõppmängus olla kasulik teha järjest käike ühe ja sama etturiga, et see lippu viia.

Kodus kirjutasin jälle üles Fischeri malet:

V-R-R-K-O-O-L-V
Nõrgestav vahetus.
1. f4 d5 2. Oh4 Rc6 3. g4 Rb6 4. Og2 g6 5. d4 Og7 6. e3 Od7 7. h3 f5 8. Rd3 Lf7 9. Rc3 0-0-0 10. 0-0-0 Of6 11. Of6 ef 12. Rc5 Rc4 13. Vde1 Oe6 14. Re6 Le6 15. gf Lf5 16. b3 Rb6 17. Lf2 Vhe8 18. Lh4 Ve7 19. Of3 Kb8 20. Og4 g5 21. Of5 gh 22. Vhg1 Vde8 23. Kd2 Rb4 24. a3 Rc6 25. Vg4 Vf7 26. Vh4 V8e7 27. Vg1 a6 28. Vg8+ Ka7 29. Vh8 Vg7 30. V4h7 Vg2+ 31. Kc1 Ve3 32. Vc7 Rd4 33. V8h7 Rf5 34. Vb7+ Ka8 35. Vb6 Vc3 36. Va6+ Kb8 37. Vb6+ Ka8 38. Ve6 Vgc2 39. Kd1 Vc1+ 40. Kd2 V1c2+ 41. Kd1 viik. Mängu kestus 45 minutit.

Churchilli arvamus

Üks mees kaebas peol, et üks naine ei taha temaga abielluda. Mees oli naisele öelnud, et abiellume, aga naine oli selle peale nutma hakanud. Rääkija jättis mainimata, et see naine on juba abielus. Käisin vahepeal ära. Peole tagasi tulles kuulsin riidehoius, et kolm inimest olid peolt lahkunud, sest neil on vähe raha. Ma ei saanud aru, kuidas neil vähe raha on, kui nad käivad tööl.

*
Vaatasin suvila aknast välja. Mööda kõndis üks mees, kes ütles mulle paar sõna. Mul oli täna öösel olnud magamisega raskusi. Algul polnud ma tükk aega magama jäänud, aga lõpuks siiski. Olin tõlkinud Churchilli raamatut. Ema oli võtnud Churchilliga ühendust, et tõlke väljaandmiseks luba saada. Churchill oli olnud algul tõlkega rahulolematu, aga teises kirjas tõlget kiitnud. Mõtlesin, et ta on ülemus, ta pahandab algul selleks, et kõrgemat kvaliteeti saavutada.

Vesi kleepub

Viimasel ajal ma olen tähele pannud, et kui käsi pesta ja seejärel kuivatatud, aga veel niiske pihk kokku suruda, siis käsi kleepub. Algul mõtlesin, et käterätt on siirupine. Aga sama kordus erinevate käterättidega kuivatades, samas lõplikult kuivades käsi jälle kaotas kleepuvuse. Tuli meelde, et olen vist näinud, et siledad märjad klaasid kleepuvad üksteise külge veel tugevamalt.

Sõjardid kukutada

Kõik riigijuhid, kes tuumarelvaga ähvardavad, tuleks ametist tagandada. Kas ühest tuumasõjast on veel vähe? Tuumarelva kasutamine või sellega ähvardamine on hullem kui selle katsetamine.

Moefirma ajalooajakiri

Ütlesin Pillele, mis sõna ajalooajakirja kaanele on kirjutatud. Pille küsis, kas see on moefirma nimi. Tuli välja, et ajalooajakirja andis välja moefirma. Nüüd mulle tuli meelde, et ajakirjas on palju riiete pilte.

Filmi sisse

Oli olnud suur üleujutus. Puuriidad olid olnud vee all. Lõuna-Eestisse oli kogunenud vesi, aga Põhja-Eesti oli olnud kuiv. Siis oli tamm purunenud ja vesi oli voolanud Lõuna-Eestist Põhja-Eestisse. See oli juhtunud otse pärast seda, kui ma tammist mööda kõndisin.

*
Kirjutasin vanasse päevikusse tühjaks jäänud kohtadesse tänavuse aasta asju. Hiljem võis olla raske eristada, mis on millise aasta kohta kirjutatud. Aga see päevik sobis ka tänavuse aasta jaoks, sest kuupäevad ja nädalapäevad langesid sama moodi kokku. Ma ei teadnud, kas ma järgmise aasta jaoks ka sellise vana päeviku leian.

*
Läksin õunapuu juurde. Vennad olid puu otsas. Mul oli käes taskuarvuti. See oli murdekohast logisema hakanud, aga polnud veel kaheks tükiks läinud. Püüdsin leida õiget nuppu. Aparaadi sees hakkas hääl rääkima, nagu ma oleksin kellelegi kõne võtnud, aga ma ei pööranud sellele tähelepanu. Vist siiski ei olnud ma uut kõnet võtnud, vaid mängima hakkas varasema kõne salvestus. Algas üks film ja ma kõndisin selle sisse. See tundus olevat õudusfilm. Midagi õudset polnud veel juhtunud, aga sellel oli õudusfilmi õhkkond. Vahepeal olin vaadanud ainult õudusfilme ja ma ei teadnud, mis on nende ja muude filmide erinevused.

Parteide asutajad

Eilse "Postimehe" andmetel ütles keskerakondlane Toom Savisaare kohta, et ükski erakond ei hakka välja heitma oma asutajaliikmeid. Minu mälu järgi on enda asutatud erakonnast välja heidetud Raidal, ise on lahkunud Strandberg, samuti on pidanud ametisoleku ajaks erakondliku kuuluvuse peatama presidendiks valitud ja vist ka Eesti Komitee esimeheks valitud Kelam.

Luulekogu lugedes

Andres Laiapea. „Stereofooniline vaikus. Luuletusi aastaist 1995–2002“. Loomepunkt 2017. 60 lehekülge.

Kõigepealt märgin, et olen ise selle raamatu väljaandmiseks toetust maksnud. Raha üle kandes ma polnud käsikirja lugenud, aga olin lugenud sama autori blogisid, seetõttu olin huvitatud, et raamat ilmuks, et lugeda võrdluseks ka luulekogu. Ja ka pärast lugemist ma ei kahetse toetuse maksmist.

Raamatus on nii riimilisi kui ka riimideta luuletusi. On riimilise luule pooldajaid ja ka neid, kellele meeldib rohkem riimideta. Headuse erinevus võib vahel sõltuda sellest, et erinevat tüüpi luuletused on erinevate autorite kirjutatud. Aga kui sama autor kirjutab mõlemaid, siis saab võrrelda, kumb temal paremini välja tuleb.

Luuletuse tähendusest võib olla raskem aru saada kui proosalausetest. Võiks arvata, et süüdi on riimid, mis ei lase kasutada vaba sõnastust. Aga tundub, et riimideta luuletuste tähendus on veel segasem. Põhjus võib olla selles, et riimid aitavad meelde jätta. Psühholoogid kirjutavad, et paremini jääb meelde see, millest on aru saadud. Üks arusaamise viis on ilmselt ka see, et ma saan aru, et see sõna on siin riimi või rütmi pärast. Kui järgmist rida lugedes on eelmine veel meeles, siis võib ka mõttest paremini aru saada, eelmise rea unustamisel võib järgmine rida jääda seletamatuks.

Mõni raamat on parem ja mõni halvem. Aga kui teadmine on jõud, siis peaks olema kasulik ka halvemate lugemine. Vähemalt kui jõudu õiges suunas rakendada. Nagu saab analüüsida, mille poolest on üks luuletus hea, saab analüüsida ka, mille poolest on teine halb.

Kui valmistusin magistrieksamiks, siis ma polnud rahul, et mul ei jää kõik loetu meelde. Mulle räägiti, et raamatu sisu võib küll ununeda, aga raamat on juba oma töö teinud. Ühe minu enda teose lugeja ütles, et ta ei mäleta teose sisu, aga ta mäletab lugemisaegset emotsiooni. Tema emotsioon oli küll, et teos on täielik jama. Aga vahel on kasu ka sellistest järeldustest. See aitab otsustada, kellele valimistel häält anda või kelle raamatut järgmiseks lugeda.

Ma kirjutan praegu rohkem lugemise ajal pähe tulnud mõtetest kui loetud raamatust. Aga ilma selle raamatu lugemiseta poleks võibolla neid mõtteid pähe tulnud.

Raamatus olevat osad luuletused autori enda ja osad kellegi teise seisukohalt. Sellises luuletuses võib küll olla, et mina-tegelane on keegi teine, aga puändiks on pandud selline lause, millest paistab välja autori, mitte mina-tegelase seisukoht, ainult iroonilises sõnastuses. Lauludes ja luuletustes on palju juttu alkoholi tarvitamisest. Mõni kirjutab alkohoolsete jookide kiituseks ja mõni sellest, kui koledad need on. Aga keegi võiks kirjutada romaani ka karskusseltsist.

Üks ühine joon selle raamatu autoriga on mul, et enne viimast rahvahääletust olime mõlemad Euroopa Liitu astumise vastu. Eurovastastele öeldi vahel, et ei ole vaja olla millegi vastu, vaid positiivset programmi. Kuid mis on positiivne programm? Võiks ju öelda, et joodiku programm on positiivsem kui karsklasel, sest üks tahab midagi teha ja teine midagi tegemata jätta. Karskuse propageerija Jaan Tõnisson sai sellest probleemist aru ja ütles, et alkoholile on vaja ka midagi asemele pakkuda. Võiks soovitada, et ärge jooge, vaid mõelge ja kirjutage.

Kuidas keegi kirjutab, see võib sõltuda maitsest. Riimiline luule võib ühes tekitada positiivseid emotsioone ilusa kõla pärast, teises negatiivseid kulunud riimide pärast. Aga mis on riimide kordumine, selles on erinevusi. Koolis õpetati, et samasse lausesse ei maksa sama sõna mitu korda panna. Mõni sõna võib korduda mitte samas lauses, küll aga sama autori loomingus liiga palju. Selles raamatus oli ülearu sõna „spliin“. Mõne sõnaga võib olla, et see on küll ühiskonnas laiemalt levinud, aga mõni autor just väldib seda ja võib tekkida küsimus, miks ta väldib. „Tere“ on palju tarvitatud sõna, aga kui ühel korral jätta tarvitamata, võidakse pahaseks saada.

Tund wc-s

Tahtsin minna kooli wc-sse, aga nägin seal pinkides istumas tüdrukuid ja seismas õpetajat. Õpetaja ütles, et hakkame tunniga pihta. Üks tüdruk ütles teisele: "See on poiste wc." Tüdrukud skandeerisid: "Poiste wc, poiste wc." Õpetaja jõudis jutuga meeste ja naiste vaheliste suheteni. Selle peale läksin kohe minema. Õpetaja ajas mind mööda treppi taga ja kutsus tagasi. Esimesel korrusel esitasin talle ühe küsimuse. Õpetaja ütles, et rohkem ta sellest minuga ei räägi, ja läks tundi tagasi.

Lasteraamatu esitlused

Lugesin ühe ajalehe viimaselt leheküljelt reklaami, et üks ajakiri mõistab hukka, et isa lasteraamatu esitlusel pidasin kõnet mina. Me polnud saanud üritust pikalt ette organiseerida, vaid olime selle korraldanud pärast tööpäeva lõppu kohal olevatele inimestele. Kuigi see oli lasteraamat, polnud kohal viibinud ühtegi last. Nüüd tegime samale raamatule uue esitluse, kus osales ka kaks last.

Pealiskaudne artikkel

Eile kiitis Priit Pulleits "Postimehes" kommunistlikku Hiinat. Keegi oli talle öelnud, et saab Hiinas õpetajana rohkem palka kui Eestis, selle kuulduse põhjal hakkas Pullerits kommunismi kiitma. Oleks võinud otsida statistikat, kas kõrgem on ainult mõne õpetaja palk või kõigi, kas ainult õpetajatel või kõigil inimestel. Alles hiljuti lugesin läbi ülikooli Aasia ajaloo konspekti, kus öeldi, et Puna-Hiinas on suur kirjaoskamatus ja et seal on tehtud haridusele palju väiksemaid kulutusi kui mittekommunistlikus Jaapanis ja Taivanil. Võibolla küll hiljem on arengusuund natuke muutunud. Aga Hiina Rahvavabariigis pole õpetatud tõtt, vaid tõde seal tsenseeritakse, nagu Pullerits peaks ka enda ajalehe põhjal teadma. Kas on parem õppida hästi finantseeritud valesid või tasuta kättesaadavat tõtt? Kas Eestis on madalad palgad mittekommunistlikkuse või kommunistliku okupatsiooni järelmõjude tõttu? Kas tähtsam on rikkus või elukeskkonna säilimine?

Raamat raamatute kahjulikkusest

Lugesin, et 10 protsenti maailma liblikatest elab Arktikas. Ma ei saanud aru, millest nad seal toituvad. Toomas rääkis, et Hennul tekkis komme oma jalad mustikatega siniseks värvida, Toomas võttis talt selle kombe üle.

*
Olin raamatukogus. Vaatasin ühe lugemissaali uksest sisse. Selleteemaline lugemissaal oli olemas olnud ka juba raamatukogu vanas hoones, oleks olnud huvitav teada saada, mille poolest uue ja suurema ruumi sisu erineb. Koridoris, kus ma olin, nägin riiulis raamatut teemal, miks on parem raamatuid mitte lugeda. Mina pidasin raamatute lugemist heaks, seda raamatut oleks võinud lugeda senistele teadmistele vastukaaluks. Uuringute järgi olid raamatuid lugevad inimesed targemad, ilmselt ka selle raamatu lugejad.

*
Leidsin postkastist enda nimele suure ümbriku. Tegin selle juba postkasti juures lahti. Ümbrikus ei olnud sees midagi. Järeldasin, et siis see on vist Helina saadetud, tema arvab, et parem on saata tühi ümbrik kui kiri üldse saatmata jätta. Siis leidsin, et ümbrikus üks tabel siiski oli. Vaatasin, et see on naisekäekiri, järelikult mitte mu enda oma. Tõnu hakkas paberit enda kätte kiskuma, mina kiskusin seda enda poole ja paber rebenes. Läksin suurema tükiga trepist üles, väiksem tükk jäi Tõnu kätte. Nii ei saanud ma tervikut lugeda.

Maailma ajalugu II

Mati Laur, Anti Selart. „Maailma ajalugu II. Keskaeg, varauusaeg“. Tallinn, 2016. Kirjastus Koolibri. 351 lehekülge.

Keskaja ja varauusaja piire on erinevalt dateeritud. Selles raamatus loetakse varauusajaks perioodi 1500–1800. See on vist nii, nagu praegu ülikoolis õpetatakse. Minu ülikooliajal oli teisiti, et varauusaja loengukursus läks välja kuskil aastani 1600, edasi tuli uusaeg 1, mis lõppes Prantsuse revolutsiooniga, Napoleoni aeg oli juba uusaeg 2, seda oli umbes 100 aastat, sellele järgnes loengukursus sajandivahetusest ehk 19. ja 20. sajandi vahetumisest.

Nüüd loetud raamatus on Anti Selart kirjutanud keskaja ja Mati Laur varauusaja osa. Nad kirjutavad natuke erinevas stiilis. „Eesti ajaloo“ teises köites sai kõige rohkem kritiseerida Selarti kirjutatud osa, sellele heideti ette erapooletuse taotlusega äärmusesse minekut, Lauri Vahtre pidas sellist ajalookirjutust igavaks. Nüüd lugemist alustades tundus, et Selart on kriitikast õppinud. Ta toob vähemalt välja, mis oli hea või halb keskaja inimese seisukohalt, isegi kui mitte tänapäeva inimese vaatepunktist. Aga edasi lugedes on jälle liiga palju nimede ja numbrite loetlemist, mis meenutas igavalt kirjutatud „India ajalugu“.

Mati Laur toob enda osas põhjuslikke seoseid rohkem välja. Aga kohati tundub, et ta on kirjutanud osa juttu mälu järgi nagu mina blogis ja mõne asjaga eksinud, vähemalt mina mäletasin neid teisiti. Näiteks on loetletud, kellega mis keelt Karl V olevat rääkinud. Raamatus öeldakse, et saksa keelt rääkis ta vaenlastega. Varem olen nagu kuulnud, et ta ütles, et saksa keelt räägib ta oma hobusega. Kuigi ma pole seda õppinud internetist, kinnitas otsingumootor kohe, et ma pole seda ise välja mõelnud. Algallikaid ma pole küll lugenud. Või kirjutab Laur, et Portugal hakkas kaotama oma Aafrika valdusi, Portugali ülemvõim säilis vaid Mosambiigis. Minu teada on ka Angoolas ja Guinea-Bissaus siiamaani kasutusel portugali keel, ta kaotas need valdused alles 20. sajandil ja hakkas nende vastu huvi tundma juba Lauri kirjeldatavast varasemal ajal. Või nimetab Laur Inglismaal toimunud väiksemat revolutsiooni Kuulsaks revolutsiooniks. Tõlkida on võimalik mitut moodi, aga varem on eesti keeles öeldud Kuulsusrikas või Hiilgav, sest inglise keeles on see Glorious, mitte Famous, kuigi võibolla neil on ka endal alternatiivseid nimetusi.

Selartit ja Lauri huvitavad natuke erinevad küsimused. Selart jääb oma seisukoha juurde, et praegust rahvuse mõistet keskajal ei olnud. Kui ta kirjutab Saja-aastases sõjas sõdinud inglastest, siis ta täpsustab, et inglased olid nad poliitilises mõttes. Laur tundub rääkivat oma osas rahvustest tänapäevasemas mõttes, aga ei täpsusta, kas selles küsimuses varauusajal mingi muutus toimus või mitte. Ta kasutab isegi tänapäevast Baltikumi mõistet, öeldes, et Leedu Venemaaga liitmisega sai liidetud kogu Baltikum. Leedut siiski tol ajal Baltimaaks ei nimetatud. Teiselt poolt ei olnud 1920. aastatel veel selge, kas Soome ja Poola on Balti riigid või mitte.

Kadunud Piirimäed huvitas seksuaalajalugu, viimasel ajal on sellest kirjutanud ka Laur nii „Tunas“ kui ka selles raamatus. Autorite erinevate huvide tõttu on seda teemat Lauri osas rohkem kui Selarti omas, kuigi Laur ise arvab, et valgustusajal seksuaalsuse tähtsus vähenes. Selart seevastu on loetlenud võimalikult palju juhtumeid, kui keegi pimedaks torgati. Minu teada on esinenud ka teistsuguseid vägivallavorme, mida raamatus pole nimetatud ühtegi korda, nagu neljaks tõmbamine.

Raamatut lugedes mõtlesin, et praegu räägitakse, et väiksed riigid ei saa hakkama, aga keskajal oli asustus hõredam, ometi oli riikide pindala veel väiksem. Riigiks on võimalik pidada juba tolleaegset Tartu piiskopkonda. Aga nagu praegu seovad riike Euroopa Liidu ühised õigusaktid, nii sidus tol ajal ristiusk oma käskudega. Seega on käsud olemas nii ühel kui ka teisel ajal, mõnel ajal on nad vaimulikumad ja mõnel ilmalikumad. Reformatsioonile järgnenud ususõdade ajal oli suur usuline sallimatus, nii katoliiklastest kui ka protestantidest valitsejad tahtsid kõik alamad ja ka naaberriigid oma usku pöörata. Praegu on usuvabadus suurem, aga seaduserikkumist ei pruugita sellest hoolimata andestada.

Klubi tegutseb

11. augustil on päevakeskuse maleklubis toimunud kiirturniir Põvvati sünnipäeva tähistamiseks. Sellel oli 10 osavõtjat, kõik 5 mängu võitis Ojaste, teiseks tuli 4 punktiga Raidväli ja kolmandaks 3 punktiga Metsoja.

Tänasest algas pärast suvevaheaega sügishooaeg, kokku kogunes 12 maletajat, kohtunik ja kabetajad. Maleturniiril sai 6 punktiga esikoha Trohhalev, vennad H. ja A. Pedmanson said võrdselt 5,5 punkti, noorem vend lubas vanemal vanuse tõttu esimesena auhinna valida. Ma olin tagapool ja kogusin 3 punkti. Voore oli 7 ja mõtlemisaeg 15+15 minutit.

Enne turniiri harjutasin kodus Fischeri malet:

R-V-K-O-O-R-V-L
Etturivõit ei aidanud
1. e4 e5 2. Og4 Rb6 3. Re3 g6 4. Rb3 Og5 5. Rd5 Rd5 6. ed f5 7. Oe2 0-0-0 8. 0-0-0 Of7 9. g3 e4 10. c4 Of6 11. d4 ed 12. Od3 Ob2+ 13. Kb1 Oa3 14. Vd2 a5 15. Ra5 Lc3 16. Rb3 Ve8 17. Lf3 d6 18. Ld1 Rd7 19. Vc2 Lf6 20. Oc3 Lg5 21. Ve1 Rc5 22. Rc5 dc 23. Vce2 Lh5 24. Ve8+ Oe8 25. Lh5+ gh 26. Of5+ Kb8 27. Oh7 Vf8 28. Og7 Vf2 29. Ve8+ Ka7 30. h4 Vf1+ 31. Kc2 Vc1+ 32. Kb3 Ob4 33. a3 Oe1 34. Oe5 Vc3+ 35. Kb2 Vc4 36. Oc7 Vd4 37. d6 Vd2+ 38. Kc1 Ka6 39. a4 Ka7 40. Ve1 1:0. Mängu kestus 41 minutit.

Liiguvad kuuldused, et Uusi mälestusturniir toimub septembri teisel poolel, aga juhendit ma ei leidnud.

Etturi väärtus

Olime minemas Peipsi äärde. Henn küsis, kas keegi teab, kas ühel kaugemal ees oleval teelõigul tuleb keerata vasakule või paremale. Pakkusin, et võibolla kehtib see põhimõte, et on kindlakäeline liiklus. Sõitsime maanteel autoga. Mitte ükski autojuht ei näinud ette ja taha korraga, ometi sõideti autodega suure kiirusega.

*
Sander ütles, et etturi väärtus on 1,5. Vastasin, et ma pole näinud veel ühtegi raamatut, kus poleks öeldud, et etturi väärtus on 1. Sander ütles, et uuema faktoranalüüsi järgi on etturi väärtus 1,5. Andsin järele, et ma olen lugenud ainult paberraamatuid, ma pole võrgulehekülgi uurinud. Lisasin, et ma pole lapsepõlvest peale arvuti kasutamisega harjunud. Sander oli nõus, et inimestel on pikaajalised harjumused.

*
Sai läbi klassikokkutulek. Ma polnud sellel Reedaga eriti rääkinud, aga teistega olin rääkinud siis, kui Reet lähedal oli. Kokkutulek toimus koolimaja kolmandal korrusel. Hakkasin trepist alla kõndima. Mõtlesin, kas minna riidehoidu või wc-sse, lõpus oleks võinud minna Reedast erinevat teed. Reet läks raamatukokku ja mina selle kõrval asuvasse wc-sse. Teekonna viimasel lõigul kasutasin oma vana õhus hõljumise oskust. Selja taga poisid naersid, et Reeda järel lähen ma õhus hõljudes.