Entsüklopeediatest

Ajaloolistides on antud linke vikipeediale. 19. jaanuaril vastasin ühes listis:

Olen kunagi võrgust vaadanud ka Briti Entsüklopeediat, aga ei mäleta, mis märksõnu. Võrguvariant võib olla pabervariandiga võrreldes lühendatud, nagu on vähemalt Eesti Entsüklopeedia puhul. Nüüd lugesin Briti Entsüklopeediat tund aega paberilt. See on avariiulil Kirjandusmuuseumis. Tegemist ei ole ilmselt kõige uuema versiooniga. Pilte on seal vähem kui Eesti Entsüklopeedias, aga jutt pikem. Eesti Entsüklopeedia artiklid on kirjutatud lühikonspekti laadselt, aga Briti Entsüklopeedias kirjutati esselaadsemalt. Anti hinnaguid ja tehti oletusi. Ühe märksõnana vaatasin artiklit Carlyle'i i kohta. Seal toodi tema negatiivse omadusena välja, et ta polevat olnud kõige parem vaatleja, vaid olevat näinud seda, mida ta näha tahtis. Positiivselt toodi välja, et ta olevat andnud paljudele inimestele usu nende töö väärtusesse. Samas öeldi ka, et ta ei hinnanud väikest inimest. Sellist kriitikat olen kuulnud ka näiteks Lennart Mere kohta. Peeter Olesk kirjutas ühes ajaleheartiklis, et Carlyle'i peateos oli raamat Prantsuse revolutsioonist. Ühes raamatus Carlyle'i kohta seevastu kirjutati, et talt on raske leida raamatut, mida poleks nimetatud tema peateoseks. Briti Entsüklopeedia hindas sarnaselt Oleskiga raamatut Prantsuse revolutsioonist, aga mitte nii kategoorilise väitena. Enda tõlgitud Carlyle'i raamatust kangelaste kummardamisest tuli üks päev isu lugeda üle konkreetselt peatükki luuletajatest Dantest ja Shakespeare'ist. Ka Briti Entsüklopeedias öeldi, et see on raamatu parim peatükk.

24. jaanuaril kirjutasin järje:

Vaatasin Kirjandusmuuseumis esimest korda ka TEA Entsüklopeediat. See on avariiulil Arhiivraamatukogu esimeses ruumis. Köiteid oli umbes L-täheni. Võtsin esimesena selle köite, milles on juttu Itaaliast. Köite tiitellehe pöördelt vaatasin, et sellel on nimetud Peeter Tulvistet. Temaga oli ükskord TEA Entsüklopeediast juttu. Siis oli ajalehes ilmunud vist Kaarel Tarandi artikkel, kes kritiseeris TEA Entsüklopeedia asutamist, kuna see hakkas Eesti Entsüklopeediaga konkureerima. Tulviste kommenteeris, et selles küsimuses pole ta artikli autoriga nõus, vabas ühiskonnas võib igaüks raamatuid välja anda. Aga kui praegu vaadata, et konkureerides sattusid mõlemad rahalistesse raskustesse, siis võibolla ühe entsüklopeedia korral oleks need raskused siiski väiksemad. See pole küll ainult Eesti probleem. Lugesin võrgust, et kahtlasema väärtusega vikipeediaga konkureerides lõpetas ka Briti Entsüklopeedia paberil ilmumise. Pabervariant jättis mulle hea mulje, aga kui viimati Briti Entsüklopeedia võrgulehe avasin, kohtasin ebameeldivaid reklaame.

TEA Entsüklopeedia oli varem nähtutest postmodernistlikum. Trükitud on see kriitpaberile, osad sõnad on kirjutatud sinise värviga ja pildid ei ole kõik nelinurksed, vaid ühe foto varjas osaliselt selle peale paigutatud teine foto. Itaalia artiklis tuli ajaloo osa kohe pärast üldandmeid. Hinnangute vähesuse poolest sarnanes see rohkem Eesti Entsüklopeediale kui Briti Entsüklopeediale. Mõned hinnangud paistsid siiski välja. Olen tõlkinud autoreid, kes hindavad keskaega mõnest teisest rohkem, aga TEA Entsüklopeedia nimetas õitsenguajaks renessanssi. Napoleoni ajastuni jõudes pani mõtlema, et Napoleon ei tulnud mitte ainult Prantsusmaal võimule enne keisririigi loomist, vaid lõi ka Itaalias kõigepealt vabariike ja hiljem muutis need kuningriigiks. Praeguse ühtse Itaalia kujunemine algas entsüklopeedia järgi aastal 1815. See on Viini kongressi aasta, sealt võis alata küll juriidilise järjepidevuse kujunemine, aga minu teada muutus Itaalia siis Napoleoni ajaga võrreldes uuesti killustatumaks. Ühes lauses mainiti, millega jõudis Itaalia ühendamine lõpule, aga mujalt olen lugenud, et irredentistid ei pidanud seda veel ühendamise lõpuleviimiseks. Hiljem mainib ka TEA Entsüklopeedia ise, et Esimeses maailmasõjas liideti Itaaliaga veel uusi maid. Mussolini võimuletulekust kirjutatakse detailsemalt, aga Teise maailmasõja järgsetest sageli vahetunud valitsustest neid ühekaupa eristamata, kuigi kõik peaministrid on loetletud küll lisatabelis. Mõnes osas või tabelis on tegeletud kogu Itaalia ajalooga, mõnes kogu Itaalia ühendamise järgse ajaga ja mõnes ainult Teise maailmasõja järgse ajaga. Valitsejate tabelitest ei leia Mussolinit, vaid tema aegse vähem asju otsustanud kuninga. Mussolinile endale oli arvatavasti tähtis, et tema ajal vallutas Itaalia rohkem maid kui varem või hiljem, aga kirjutajad hindavad kõrgemalt seda, et Teise maailmasõja järel paranes Itaalia majanduslik olukord, mis Mussolini ajal oli vilets. Põhja-Itaalia on küll olnud rikkam kui maa lõunaosa. 19. sajandi ajaloo osast tuleb välja, et samal ajal kui toimus Itaalia ühinemine, põhja ning lõuna majanduslik erinevus hoopis suurenes.

Ajaloo kohta saab midagi teada ka mujalt kui ajaloo osast. Relvajõududest kirjutades kirjeldatakse ainult nende köite ilmumisaja hetkeseisu, aastaarvu täpsustamata, aga demograafia osani jõudes kirjeldatakse uuesti ka varasemaid protsesse.