Letiga pood

Vahepeal olin mõelnud, et mina enam kellelegi esimesena feisbuki liitumiskutset ei saada, aga nüüd saatsin jälle kolmele inimesele järjest. Ühele saatsin sellepärast, et lugesin ühte tema blogisissekannet ja nägin, et meil on sarnased huvid. Ta töötas kirjandusõpetajana. Kui natuke aega oli möödunud, siis hakkas tunduma, et keegi neist kolmest ei võta kutset vastu. Kuigi mõni võis võtta väikse viivitusega. Mõtlesin, et selle kirjandusõpetajaga mul tegelikult ei olegi kõik huvid sarnased, sest teda ei huvita ajalugu ega valimised. Kui blogijad üksteise järel minu kutseid vastu võtmata jätavad, siis hakkan blogikataloogile teise pilguga vaatama. Olin ruumis, kus tegeleti poliitikaga. See seisnes selles, et üks poiss ronis üsna kõrgele müürile ja hüppas sealt alla. Tahtsin minna wc-sse. Läksin ühest uksest sisse. Selgus, et läbida tuli ka teine uks. Siis jõudsin suurde ruumi, kus oli palju wc-kabiine. Olin poes, kus müüdi toitu. Läksin leti juurde. Kui jõudis kätte minu kord kaupa küsida, siis valisin välja ühe jahutoote, aga müüja küsis kõigepealt, kus minu taldrik on. Näitasin letil eset, mida võiks kasutada taldrikuna, aga selgus, et see oli salvrätt. Võtsin taldrikuks ühe pisikese kausikujulise topsi. Müüja rääkis oma töökaaslastele jubedusest naerva häälega, et poodi võib tulla kerjus. Aga lisas tõsisema häälega, et tema on nõus kerjusele raha andma. Üks leti taga seisev tüdruk küsis mult, kas ühte sõrme nimetatakse inglise keeles Black Ben. Vastasin, et vist jah, need on inimesenimedega. Läksin eemale. Tüdruk oli vist mõelnud, et kui ma olen käinud inglise keele kallakuga koolis, siis oskan mina inglise keelt paremini. Tegelikult oskasid teised paremini. Sain teada, et kahesõnalised inimesenimedega väljendid käivad veel paljude asjade kohta peale sõrmede.