Tuna 2/2017

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. 2/2017. Peatoimetaja Ott Raun. 160 lehekülge.

Selles numbris on üle ühe kaastöö hobuste ja kirjanike kohta. Lugesin numbri esimese poole läbi hästi aeglaselt ja teise poole ühe päevaga. Tempot tõstsin, kuna ei tahtnud väikse palavikuga tõlkimisega tegeleda ega ka lugedes nii palju mõtlemispause teha. Mõtlesin, et seda tähendabki väljend „palavikuline kiirus“.

Minu ülikooli uurimistööde teemadega seostus Jaak Valge artikkel põhiseaduse muutmise katsetest 1920. aastate ja 1930. aastate Eestis. Põhiseaduse muutmise vajadusest hakati rääkima juba enne suurt majanduskriisi. 1920. aastate põhiseadus vastas sotsialistide maitsele, muuta tahtsid seda parempoolsemad poliitikud. Ei saanud selgeks, kui palju nad kordasid oma Asutava Kogu aegseid argumente ja kui palju arvasid, et on ka ise vahepeal targemaks saanud. Ühes raadiosaates igal juhul räägiti, et Eesti valitsuskriisid olid pikemad kui Soomes, sest Eestis polnud riigipead. Selline asjaolu võis paremini nähtavale tulla alles siis, kui põhiseadus oli juba vastu võetud.

1930. aastate suure majanduskriisi ajal hakkasid toimuma põhiseaduse muutmise rahvahääletused. Põhiseaduse muutmise eelnõusid töötasid välja nii Riigikogu erakonnad kui ka vabadussõjalased. Nendel eelnõudel oli sarnasusi. Kirjutasin ülikooli seminaritöös vabadussõjalaste koostööst teiste poliitiliste jõududega, et üheks koostöö vormiks võib nimetada ka seda, kui kontakt küll puudub, aga tegutsetakse ühesuguse eesmärgi nimel. Valget lugedes kahtlesin sellises mõttes rohkem. Kui tegutsetakse sarnase eesmärgi nimel, aga mitte koos, siis võib tekkida konkurents, kes saab au endale. Tundub, et üksteise eelnõude vastu oldi paljuski just sellepärast, et see ei olnud enda välja töötatud. Ja kui nii vabadussõjalased kui ka sotsialistid hääletasid Riigikogu põhiseaduse muutmise eelnõude vastu, siis nad kukutasid küll koos eelnõud läbi, aga tegid seda täiesti vastupidistel põhjustel, olles üksteise suhtes veel vaenulikumad. Nagu hiljem hääletasid Euroopa Liitu astumise vastu nii Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu vahel sarnasuste nägijad kui ka Nõukogude võimu tagasiigatsejad. Poliitikakaugete kodanike või välismaalaste jaoks võisid vabadussõjalaste ja erakondade sarnasused tunduda suuremad, ühed võisid mõelda, et üks lehmakauplemine kõik, teised, et ühed eestlased kõik.

Minu praeguse uurimisteemaga seostus kõige rohkem Kersti Lusti järjekordne kirjutis näljast 19. sajandil. Sorokini ühes raamatus on juttu sellest, kuidas revolutsioonide ajal nälg kasvab, teine raamat, mida ma pole veel lugenud, rääkivat konkreetsemalt just näljateemadest. Siin võib olla raskusi põhjuse ja tagajärje eristamisega, sest revolutsiooni algamise põhjuseks võib samuti olla toidupuudus. Aasta 1848 oli paljudes riikides revolutsiooni aasta, see jäi kümnendisse, mida Lust nimetab näljasteks neljakümnendateks. Aga Eestis revolutsiooni ei olnud, ometi nälgiti ka Eestis.

Lust kirjutab, kuidas asju on hakatud vaatama suhtelisematena, et ei eristata enam näljaaega ja mittenäljaaega, vaid räägitakse konkreetsematest arvudest. Üks konkreetne arv on, et kooliajal olin alakaalus. Selle üks põhjus võis olla, et ma sõin vähem kui toitu saada oli, sest osad toidud lihtsalt ei maitsenud. Aga ka kui mul juba palju oma kopikaid oli, ei kulutanud ma neid maitsvamate asjade ostmiseks ära, vaid panin plekk-karpi.

Ajaloo arutelu listis on pahandatud, miks anti mõne aasta eest välja Semperi raamat, kui ta olevat kehv autor. Aga „Tunas“ kirjutab Marin Laak, kellel on seda raamatut vaja läinud. Ta on uurinud Semperi ja Varese kirjavahetust. Mõlemad said hiljem tuntuks punaste tegelastena, aga varasematel aastatel ei paistnud nende tulevik veel väga hästi välja. Nad kuulusid samasse Siuru rühmitusse, kuhu kirjanik Kivikas, kes kirjutas hoopis Vabadussõja teemalise romaani, mida kartsin Nõukogude ajal lugemispäevikusse kirja panna. Laak on jõudnud järeldusele, et kirjanduse ja poliitikaga tegelemine ei sobi kokku. Kui ta oleks kirjutanud artikli Merest ja Havelist, siis ta poleks võibolla sellist järeldust teinud. Lapsepõlves mõtlesin, kuidas ma täiskasvanuna hakkan avaldama ilukirjanduslikke raamatuid ja tegelema poliitikaga. Ma ei näinud selles vastuolu, pigem seostusid mõlemad tegevused ühtviisi kirjutamisega. Hiljem olen mõlemat plaani ka mingil määral teostanud. Aastal 2002 andsin trükki poliitilise kallakuga luulekogu. Jaan Undusk kirjutab „Tunas“ Jaan Krossist, kes hakkas represseerituna tahtma saada ilukirjanikuks. Ma olen teinud ainult kirjutamisega seotud tööd, aga mulle on olnud vastuvõetavad erinevad žanrid.