Itaalia ja Poola

Eilses "Postimehes" kirjutati, et Itaalias lähenevad valimised. Lugesin kunagi, et Mussolini keelas avaldada endast fotosid, kus ta naeratab. Ma olen temast küll naeratava näoga pilti ka näinud, aga vähemalt osadel fotodel oli ta tõesti tõsine. Nüüd olid kõrvuti kolme praeguse Itaalia partei poliitikute näopildid, nemad kõik naeratasid, võibolla olid nad andnud Mussolini omale vastupidise korralduse. Mussolini tahtis, et Itaaliat kardetaks, nüüd vist naeratamisega tahetakse inimestele meeldida. Rahvale meelepärane olla tahtmist on nimetatud populismiks. Aga nüüd kirjutavad ajakirjanikud, nagu oleks igas riigis ainult üks partei populistlik. Kas siis teised populistlikke võtteid ei kasuta? "Postimehe" järgi nimetas kõnealuse Itaalia partei esindaja ennast ise ka uhkusega populistiks. Itaalia keeles kõlab see arvatavasti paremini kui eesti keeles, sest itaalia keeles rahvas on 'popolo'. Eesti keeles ju rahvalaulu all ei mõelda halba laulu. Võõrsilt tulnud häälikukombinatsiooniga on sõna popmuusika, millesse mõni suhtub paremini ja mõni halvemini. Ladina keelest pärinev sõna populism ja kreeka keelest tulev sõna demokraatia ei ole algtähenduselt üksteisest väga kauged.

Kui populismi halvustatakse, kas ei või sellelt jõuda uuesti demokraatia halvustamiseni? Eilne "Eesti Päevaleht" kirjutab, et Euroopa Liit tahab Poolalt demokraatia piiramise pärast hääleõigust ära võtta. Eesti IRL on vastu, kuna Poola on Eesti sõjaline liitlane, kuigi IRL-i liikme Kelami suhtumine on teine. Kas IRL ongi demokraatiat vähem tähtsustama hakanud? Või võibki riik teha demokraatliku otsuse demokraatiast loobuda? Poolas pole demokraatia puudunud mitte ainult Nõukogude Liidu mõjusfääris olles, vaid ka Pilsudski ajal. Teiselt poolt Poola-Leedu kuningriigi ajal oli ta vist keskmisest riigist demokraatlikum, sest seal oli suurem usuvabadus, kuningat valiti ja väiksematel aadlikel oli riigiasjade otsustamisel vetoõigus. Tartu lipp pärinevat poolakatelt ja minu lapsepõlves töötas Tartus Poola restaureerimisfirma.