Kahe lumesaju vahel

Täna oli talve kolmas suusatamine. Kui asusin suusatamiskoha suunas teele, algas just kerge lumesadu. Kohale jõudes tundus, et reedel kasutatud rada on vahepeal lumme tuisanud. Alustasin sõitmist mööda nõrku suusajälgi, aga siis läksin natuke kõrvale, et vaadata, kas ma paremat rada ei leia. Leidsingi, silm polnud seda kohe eristanud. Lund enam ei sadanud. Sõitsin kanali ühest otsast teise ja siis nägin eemal ühte teist suusatajat, aga ta ei liikunud minu suunas. Keerasin ringi ja hakkasin sõitma teist pikkust. Siis lõi põlve valu. Mõtlesin, et tahtsin sõita neli kanali pikkust, kas ma pean nüüd kahega piirduma. Lootsin, et valu läheb üle, ja varsti läkski. Teist ja kolmandat kanali pikkust sõites ma teisi suusatajaid ei näinud. Mõtlesin, et vanasti oli sõitjaid rohkem ja 1980. aastatel oli üldse uisustiil populaarsem kui klassikaline stiil, aga nüüd ei ole kuskil uisustiili radagi näha. Neljandat kanalipikkust sõites tuli mulle üks suusataja vastu. Ta ütles midagi, mida ma ei kuulnud. Tänaval kõndides on inimesed sageli midagi arusaamatut öelnud, aga ma olen oletanud, et võibolla nad räägivad mobiiltelefoniga. Suusataja puhul ei tundunud tõenäoline, et ta mobiiltelefoniga räägiks, seetõttu ma palusin korrata. Nüüd kuulsin, et ta ütles, et üldse ei libise. Vastasin, et mul libiseb. Aga kui kanali otsa välja jõudsin ja suusad alt võtsin, siis selgus, et suuskade alumisele küljele on lund rohkem jäänud kui ma arvasin. Seejärel märkasin, et jälle lund sajab, tugevamalt kui esimesel korral.