Näidenditest

Näitekirjanikud kirjutavad, nagu tegelased räägiksid kordamööda. Teine tegelane alustab alles siis, kui esimene on lõpetanud. Nii ka näidendeid lavastatakse. Aga kas see on realistlik? Kui poliitikud lähevad televisiooni otsesaatesse, siis nad ei lase teisel iga kord lõpuni rääkida, vaid hakkavad rääkima läbisegi. Heliloojad kirjutavad vahel paralleelseid noote, et koori erinevad osad laulavad samaaegselt natuke erineval viisil. Kas nii ei võiks kirjutada ka mõnda näidendit? Kui peolauas inimesed korraga räägivad, ei jõua kõik jutud korraga teadvusesse, aga saab valida, millisele kõnelejale tähelepanu keskendada. Võibolla saaks nii lavastada ka mõne näidendi, et publik valiks ise, kelle teksti ta jälgib. Visuaalselt saavad eri vaatajad eri punkte jälgida ka praegu.

Kui näidendi tekst on ette kirjutatud, jääb tegelikult veel näitlejale ja lavastajale loomingu jaoks ruumi. Saab valida näoilmet, liigutusi, hääletooni ja riietust. Kirjanik jätab osa asju paika panemata. Näitleja töö sarnaneb selle poolest sellele, kuidas mina raamatuid tõlgin. Ma pean küll edasi andma autori mõtet, aga tuleb sõna ja lause haaval valida, milliseid vasteid ma täpselt kasutan. Lisaks saan ma tõlget kommenteerida ja kunstnik uue kujunduse teha.