Palliviskest loobumine

Olime kooli õuel kehalise kasvatuse tunnis. Tunni esimesel poolel tegin kaasa, teisel poolel seisin liikumatult. Tundi tuli õpetaja. Meil oli uus õpetaja. Ta hakkas läbi viima palliviset. Ma hakkasin varsti ilma viset tegemata koolimajja sisse kõndima. Õpetaja küsis mult selja tagant: "Mis mehi?", aga ma ei vastanud. Duširuumis istusin pingile, aga seal oli veelomp ja mu riided said märjaks. Mõtlesin, et nüüd lähen koju, ma olen isegi natuke haige ja märgade riietega külmetaksin veel rohkem. Mõtlesin, kas mulle on jälle jäetud see koht, mis on uksest koridori nähtav. Ruum oli jagatud kaheks osaks, üks oli kuivem ja teine märjem, need olid erinevalt valgustatud. Mõtlesin, et varsti algavad lõpueksamid. Olin varasematel kordadel lõpueksamiteks hoolega õppinud, aga nüüd enam ei viitsinud. Mõtlesin, et kuna ma palliviset ei teinud ja mul pole ka veerandi jooksul varem ühtegi hinnet, võib õpetaja panna mulle täna kahe ja ka aastahinde kahe. Aga kuna ta ei vii mu nime ja nägu kokku, siis ta kirjutab mulle arvatavasti mõne parema hinde. Artur rääkis imestuse moodi häälega, et panka raha viimiseks peab minema sinna portfelliga. Sellega ta pidas silmas, et portfelli on kerge röövida. Vastasin, et raha võib vööna riiete alla ka panna. Naerdi.