Lasteraamat uuesti

Mängisin maleturniiril. Rei hüüdis, et valmistuge järgmiseks vooruks, see voor hakkab lõppema. Vastasin, et üks mäng veel käib. Aga kui sinnapoole vaatasin, siis seal lükati juba nuppe kokku. Mängisin ühe partii ja kaotasin. Kui olin mängu lõpetanud, siis mõtlesin, et ma ründasin valel tiival. Olin rünnanud tiival, kus mul oli ettur vähem. Selle asemel oleks võinud rünnata tiival, kus mul oli ettur rohkem. Panin veel lauale seisu, mis oleks võinud mängus tekkida, aga ei saanud selgust, kuidas see lõppenud oleks. Üks riik ei pööranud teise riigi nupule tähelepanu.

*
Lugesin uuesti Astrid Lindgreni raamatut, mis oli kunagi juba läbi saanud. Vaatasin, et Lindgrenil on parem jutustamisoskus kui ma vahepeal mõtlesin. Ühele leheküljele jõudes hakkasin seda katki rebima. Katkestasin rebimise, sest mõtlesin, et kui ma tüki küljest rebiksin, siis minust nooremad lugejad ei arvaks ära, mis sõnad peavad rea alguses olema. Kui raamatu läbi sain, siis mõtlesin, et võiks lugeda uuesti veel mõnda teist Lindgreni raamatut, aga vanade asjade uuesti lugemine rikub lapsepõlve mulje ära. Olime Peedu tammil ja vaatasime jõge. Klaus ütles, et see jõgi on soolane. Mõtlesin, et kui see on soolajõgi ja voolab Emajõkke, siis peab ju Emajõgi ka soolane olema. Hakkasime minema bussi peale. Buss tegi lahti ainult pool kõige tagumisest uksest, teisi uksi üldse mitte. Sain otsapidi bussi trepile, siis pani buss ukse kinni, nii et ma jäin vahele rippuma. Teised ei jõudnud üldse peale. Nüüd sõltus minu ellujäämine sellest, kas ma sõidu ajal millelegi vastu lähen. Mõtlesin, kas karjuda või mitte.