Mõtteid lillepildist

Järjekordne foto pulmapeolt. Ühekaupa pilte avaldades näitab kuupäev sissekande kohal avaldamiskuupäeva, mitte pildistamiskuupäeva. Antud juhul aastaarv on küll mõlemal sama.

Ma pole blogija kohta kogu aeg kõige rohkem pilte avaldanud ja mul ei ole kogu aeg fotoaparaati olnud, aga minu mitmekülgsuse juurde kuuluvad vanast ajast ka visuaalsed huvid, sest nooremana olen palju joonistanud ning keskkoolis ja ülikoolis valisin endale kunstiajaloo eksameid.

Võibolla vahepeal piltide avaldamise vältimine näitab ka visuaalset tundlikkust. Nagu toidugi puhul, et mõni toit maitseb väga ja mõnda ei kannata üldse suhu võtta. Psühhiaater on mind igal juhul iseloomustanud tundlikuna. Poeesia listis ükskord kirjutati, et minu aju polevat selekteerimisvõimeline. See näitas võibolla ainult, et ma selekteerisin teist moodi kui kritiseerija. Kodus on mind iseloomustatud, et monotoonse häälega, aga vaheldusrikka miimikaga. Ma pole ise teiste miimikat kõige rohkem jälginud, võibolla sellepärast oskan seda enda juures vähem maskeerida kui häält.

Ülal toodud vaade mulle igal juhul meeldib. Mulle meeldivad üldse sinised asjad. Blogi taustavärv on ka sinine ja nüüd selgub, kas see siniste õitega kombinatsioonis tuleb kasuks või kahjuks. Kirjutamise ajal ma seda kombinatsiooni veel ei näe, või siis ainult kujutluses.

Muusikalava

Viimases pulmas oli esinema kutsutud elav ansambel ja selle jaoks oli püstitatud taluõuele lava. Muusika tundus algul liiga vali ja läksin õue kaugemasse otsa, hiljem kas keerati võimendust vaiksemaks või harjusin ära. Visuaalselt sai huvitava pildi. Kõik inimesed ei pruugi tahta, et nende või nende pereliikmete kohta ilma loata pilte avaldatakse, aga kes läheb lavale, see muutub avaliku elu tegelaseks, siis võib vist vähemalt õnnestunumad pildid omaalgatuslikult üles riputada. Piltide avaldamiseks ma endale fotoaparaadi kinkida lasksin. Või ei mäleta enam täpselt, osa summat maksin võibolla ise kinni, aga aparaadi välja valida aitas kindlasti üks vendadest.

Riiklik kiusamine

Sõitsime autoga. Eestis oli nüüd võimul Venemaa-sõbralik valitsus, mistõttu politsei kiusas autosid varasemast rohkem ja karistas isegi neid, kes midagi teinud ei olnud. Meil käskis politsei autoga ringi pöörata, autost välja tulla ja tee peal lamada. Mõtlesin, et kui veel vabu valimisi peaks lubatama, siis järgmistel valimistel saab Keskerakond palju vähem hääli. Üks mees oli veel opositsiooniliselt meelestatud ja hakkas ühte naist kägistama. Naine päästeti ära. See naine ütles, et ta tahab saada maletreeneriks, aga mitte laste maletreeneriks. Öeldi, et maletreener on auamet.

Löömistest loobumine

V-K-O-R-L-V-R-O
1. g3 d6 2. d4 g6 3. Rf3 Oh3 4. Vg1 Og4 5. Oe3 Re6 6. d5 Rc5 7. Rc3 Rf6 8. Og2 Ld7 9. Ld2 0-0 10. 0-0-0 a5 11. h4 a4 12. a3 b5 13. Vh1 Vfb8 14. h5 Rh5 15. Oh6 b4 16. ab Vb4 17. Oh3 Oh3 18. Rg5 a3 19. b3 a2 20. Kb2 Oc3 21. Lc3 f6 22. Lb4 fg 23. Og5 Lf5 24. Va1 Le5+ 25. Lc3 Ra4+ 26. ba Vb8+ 0:1. Valge mõtles 14 minutit ja must 11 minutit. Üksi mängimine on nagu mäng võrdse ja viisaka vastasega. Vähemalt kui viisakas inimene üksi mängib.

Varjunimi

Ühel malenuppude komplektil oli lisanuppe, et saaks tavalisest erinevate reeglite järgi mängida. Neid lisanuppe nimetati kahuriteks, neil oli oma käimisviis.

*
Meil lähenesid lõpueksamid. Sain teada, et esimene eksam on juba järgmisel päeval. Hakkasin õppima. Ütlesin, et selleks, et kahte ei saaks, tuleb õppida väga palju. Ma olen inglise keeles vahel siis ka kahe saanud, kui ma olen õppinud. Praegu õppisin matemaatikat. Lahendasin selleks ülesannete kogust ühte ülesannet. Kui olin lõpetanud, selgus, et ülesanne oli veel ebamäärasemalt lahendatav kui mina olin teinud. Ma olin saanud ühe vastusevariandi, aga õige lahenduse korral oleks neid pidanud olema kuus, ja needki arvude vahemikud, mitte täpsed arvud.

*
Maaja küsis, kas üks Pille nime sarnase nimega kodulehekülg on Pille tehtud. Pille ei teadnudki, et selline kodulehekülg olemas on. See oli minu tehtud, aga ma ei hakanud seda ütlema. Oma koduleheküljel olin ma reklaami kinni keeranud, aga seal mitte. Mõtlesin, et see nimi sarnaneb tegelikult siiski rohkem minu kui Pille nimega, nimi Sine Rollem on tuletatud nimest Simo Runnel. Ja selle tegemine ei ole Pille nime all võltsimine, sest avalehel on lingid nii minu õige nimega kui ka varjunimega lehekülgedele, nii et peaks arusaadav olema, et need on ühe ja sama inimese omad. Kõndisin läbi ühe maja. Läksin läbi Tristani tööruumi. Olin selles majas varemgi Tristaniga kohtunud, aga mitte selles ruumis. Teises ruumis räägiti, et Tristan on väga tark. Ma mäletasin, et kooliajal on tal õppimisega probleeme olnud.

Higine nägu

Viimane kord maale sõites mõtlesin, kas võtta fotoaparaat kaasa, kui tänavu on juba piisavalt pildistatud. Otsustasin selle siiski kaasa võtta, et võibolla näen midagi huvitavat. Enne fotoaparaadi sisse pakkimist tegin ühe autoportree juba kodus. Enne seda olin toidu kaasa võtmiseks poes käinud ja lühikese poeskäiguga palava ilma tõttu higile läinud. Ei tea, kas kliima soojenemise pärast peab suvel edaspidi Lapimaal viibima. Kui protsess jätkub, siis tänavune suvi pole ilmselt veel lagi.

Rahvaesindusest maale

Eesti hakkas iseseisvuma ja Päts oli rahvaesinduse liige. Ühel päeval sõitis ta maale. Kirja oli pandud tema mõttekäik, selles olid segamini põllumajanduse ja poliitika teemalised mõtted. Ma koostasin Pätsi raamatut. Mõtlesin, et ma peaksin kõik tema kohta läbi lugema, aga jõuan lugeda tähtajaks läbi 1920. aastad, mitte 1930. aastaid. Aias oli kaks maja, mis mõlemad olid lagunema hakanud. Öeldi, et lihtsam on majad buldooseriga kokku lükata ja uued ehitada kui vanu remontima hakata. Tagaväravast tuli aeda inimesi juurde. Nad hakkasid luuaga teed pühkima. Varem aias olnu ütles, et ta ei luba seda teha, see on teisejärguline tegevus, tähtsam on kõigepealt maju remontida. Mõtlesin, et alles ta tahtis majad kokku lükata ja nüüd räägib nende remontimisest.

*
Toimus rahvakogunemine. Selles kohas kasvas lumimarja põõsas. Teadsin, et selle marjad on mürgised, aga üks poiss hakkas neid sööma. Ütlesin talle, et need on mürgised, ja küsisin, kas ta neid varem on söönud. Ta vastas, et ei ole, ja lõpetas söömise ära. Marju hakkas sööma teine poiss. Ütlesin ka talle, et need on mürgised. Ta lõpetas söömise ja palus, et ma kogu koolile ei räägiks, et ta neid sõi. Vastasin, et räägin küll, kogu kool ei tunnegi teda. Ta vaidles vastu, et tunneb. Mõtlesin, et ongi nii, et teised inimesed kõik tunnevad üksteist näo järgi, aga mina mitte. Mõtlesin, et seni ma lootsin, et lapsed on nii targad, et mürgimarju sööma ei hakka, aga nüüd tuleb välja, et isegi täiskasvanud söövad marju, mida nad ei tunne. Võtsin TEA Entsüklopeedia köite, et vaadata sealt, kui mürgised need marjad on. Leidsin taimede mürgisuse tabeli, aga ei osanud seal toodud sümboleid tõlgendada. Ütlesin, et ma tahan sõnalist teksti, mitte sümboleid.

Taevakeha

Nädal tagasi jäi Kuu kahele fotole. Ühele jäi mustriga poolkuu, teine samal õhtul tehtud pilt läks uduseks ja sinna jäi mustrita täiskuu. Udusus võis olla pildistamise viga, aga samal õhtul autoga kodu poole sõites nägin kindlasti ka päris udu.

Mõtlesin algul, et paneks ülaltoodud foto rubriiki "päev", aga siis meenus, et kuud seostatakse rohkem ööga. Edasi mõtlesin, et täiendan siis selle pildiga blogi seni kõige väiksemamahulist rubriiki "füüsika", Kuu on taevakeha ja taevakehasid uurib astronoomia. Enne kontrollisin, kas astronoomia on ikka füüsika haru. Selgus, et on olemas Füüsika ja Astronoomia Instituut ning et astronoomiat ei peeta füüsika haruks, küll aga tänapäeva astronoomia põhiharuks astrofüüsikat.

Pilte kahetiivalistest

Eelmise nädala pulmafestivali teisel päeval olevat kavas olnud ka putukate tundmaõppimise üritus. Teiseks ja kolmandaks päevaks ma sinna ei jäänud, aga pildistasin kahte putukat esimesel päeval. Ülemisel pildil on mingi kärbes, kes ei pruukivat olla toakärbes. Alumisel pildil olev putukas olevat sirelane. Nii kärbsed kui ka sirelased kuuluvad kahetiivaliste alla. Sirelane istub pildil taime õiel, milline kasvas sama koha peal juba 1980. aastatel. Siis nimetasime seda kassitapuks, aga uuemal ajal arvatakse, et see on hoopis seatapp.

Uued kampsunid

Sõitsime mööda maanteed. Juht ei vaadanud aknast välja. Autopiloodiga oli vist võimalik ilma aknast välja vaatamata ka sõita. Aga autopiloot ei arvestanud võibolla sellega, kui teel oli teisi autosid. Klaus pakkus bussijuhile kommi, aga kõik rooli piirkonnas istujad tõrjusid selle tagasi. Bussijuht pidi ettevaatlik olema, et teda ära ei mürgitataks. Läksin sööklasse sööma. Algul läksin otse söökla teise ruumi, aga siis sain aru, et söögi võtmist tuleb alustada esimesest ruumist. Läksin ja võtsin esimesest ruumist mitut toitu. Üks toit kukkus taldrikust põrandale ja seejärel ka teine. Ütlesin, et see tuleb sellest, et minuga räägiti.

*
Tõusin hommikul üles, et kooli minna. Läksin vannituppa. Seal kraan jooksis. Proovisin seda sulgeda. Aga kraan oli katki ja selle sulgemine polnud võimalik. Võimalik oli vesi teisest kohast kinni keerata. Läksin oma tuppa. Sinna oli mulle valmis pandud kolm uut eredates värvides kampsunit. Mõtlesin, et täna ma ei lähe kooli tavalise, vaid eredavärvilise kampsuniga. Kuigi sellise kandmise korral võidakse narrima hakata.

Kirjutan igal pool

Mina oma loomingut sotsiaalmeediaks ei nimeta. "Sotsiaalmeedia" peaks tähendama "hääl rahva hulgast" ehk "rumalam kui ajakirjanik", aga ma olen elukutseline kirjutaja, minu trükki antud raamatud on ajaleheartiklitest põhjalikumad. Võrgus kirjutamine on minu jaoks vaid osa kirjutamisest. Eilses lehes soovitati, et ärge kirjutage suvepuhkuse ajal sotsiaalmeediat, lugege parem raamatuid. Aga kuidas raamat valmis saab, kui inimesed ei kirjuta? Milleks soovitada teistel mitte kirjutada, kui soovitaja ise kirjutab koguni ajalehele? Ajalehti lugeda mul on väiksem isu kui raamatuid. Sageli ma kirjutangi võrgus just raamatutest. Paberkaustikusse kirjutan neist pikemalt ja kirja panemata jäävaid mõtteid mõtlen ka rohkem. Minu mõtlemine on võibolla aeglane, aga sügav. Minu esimese luulekogu põhjal iseloomustati minu mõtlemist horisontaalse ehk pealiskaudsena, aga ise pean ennast sügavaks mõtlejaks. Ma eelistan males pikemaid ajakontrolle ja raamatute sirvimisele nende läbilugemist. Minu huvid on küll mitmekülgsed, aga pikaajalised. Ma laiendan endale antavaid tööülesandeid ja uurin tausta nii palju kui võimalik.

Iga päev tööl

Vaatasin üle tüki aja oma koduleheküljele. Mul oli meeles, et seal käivad sissemurdjad. Aga nüüd oli kirja pandud teade, et reklaame lisavad kodulehekülje pinna pakkujad. Lehitsesin selle paberajalehe läbi. Minu enda tekstidele kõigile enam ruumi ei jätkunud. Olin seal majas vennaga kahekesi, kui sinna tulid kaks meest, keda nimetati kantideks. Nad võisid peksma hakata. Hakkasime nende eest põgenema. Põgenedes tegin sikk-sakke, et jälitajatel silmist kaduda, aga nii nad võisid ainult lähemale jõuda, sest nemad jooksid otse. Jõudsin õuest ühte tuppa, kus peitsin voodi alla. Mõtlesin, et selles toas on veel inimesi, jälitajate tähelepanu läheb nendele ja voodi alla nad loodetavasti ei vaata.

*
Käisin nüüd iga päev asutuses tööl. Sinna jõudes ma kohe tööga ei alustanud, vaid olin kodust ajalehed kaasa võtnud ja lugesin neid. Seejärel tegelesin väitekirja kirjutamisega. Olin kartnud, et asutuses tööl käima hakates tunneksin ennast halvasti, aga seda ei juhtunud. Pinke oli ruumis palju. Minu taga istuv tüdruk ütles midagi kriitilist, võibolla minu kohta. Lugesin ajalooallikaid. Kohe, kui ma mingit informatsiooni leidsin, panin selle töösse kirja, kuigi võibolla oleks pidanud lõppvariandi kirjutama alles siis, kui kogu informatsioon on läbi vaadatud. Väitekirja kirjutajale öeldi, et tal on töö pealkiri kaheosaline, aga ta on kogu aeg tegelenud esimese osaga, viimane aeg on minna teise osa juurde.

Asjatu kompensatsioonilootus

Üleeilsel peol üks laps ütles, et tahab malet mängida, aga me ei leidnud nuppe. Täna harjutasin ilma vastaseta:

R-V-K-R-V-O-O-L
1. e4 g6 2. Rb3 Oh6 3. Re3 Rb6 4. h3 f6 5. Oh2 Rc6 6. 0-0-0 0-0-0 7. Kb1 e5 8. d4 ed 9. Rd4 Ve4 10. Rc6 bc 11. Oa6+ Kb8 12. g4 Ve6 13 Rc4 Ve1 14. Le1 Oc4 15. Oc4 Rc4 16. Lb4 Rb6 17. a4 Kc8 18. a5 Rd5 19. Lb3 d6 20. a6 Rb6 21. Le6+ Kb8 22. Od6 cb 23. Vd6 Le8 24. Vd8+ Ld8 25. b3 Ld1+ 26. Kb2 Oc1+ 27. Kb1 Od2+ 28. Kb2 Lc1+ 29. Ka2 Lc2+ 30. Ka3 Oc1+ 31. Kb4 c5 32. Kb5 Ld3+ 33. Kc5 Ld5+ 34. Ld5 Rd5 0:1. Valge mõtles 19 ja must 16 minutit.

Vea avastamine

Vajutasin oma elektronmärkmiku nuppe ja seaded läksid paigast ära. Selle seaded läksid nii kergesti valeks, et mõtlesin, et peaksin selle märkmiku kasutamisest loobuma. Ütlesin Erikule, et anti välja üks raamat ja pärast ilmumist selgus, et raamatus oli viga. Erik vastas, et parem raamat välja andmata jätta kui veaga raamat välja anda. Vaidlesin vastu, et kõigis raamatutes on mõni viga, aga suurem osa lugejaid ei pane seda tähele.

Ajalooline Ajakiri nr. 162

„Ajalooline Ajakiri“. Nr. 4/2017 (162).

Mari-Leen Tammela kirjutab Hans Heidemannist. Kui ma käisin algkoolis, siis oli kuskil meie kooli piirkonnas Heidemanni tänav. Nüüd sain sellest Eesti aja kommunistist natuke rohkem teada.

Enne kommunistina aktiivseks saamist sai Heidemann Eesti poolel võideldes Vabadussõja veteraniks. Hiljem kohtus süüdistati teda, nagu oleks ta juba siis tegutsenud vaenlase huvides. Muud süüdistuspunktid võttis ta omaks, aga seda mitte. Artikli autor ei võta kindlat seisukohta, kas ta peab õigeks kohtuniku või Heidemanni väiteid.

Ühel leheküljel kasutati sõna „seltsimees“, millist sõna kasutasid ka kommunistid ise. Mõtlesin, et Nõukogude aja „seltsimees“ oleks algtähenduselt rohkem „sina“, varem ja hiljem tarvitatud „härra“ aga „teie“ sarnane. Kuid Nõukogude ajal oli teietamist rohkem kui praegu. Olen näinud, kuidas maletreenerile on endised õpilased ka täiskasvanuna „teie“ öelnud, samal ajal uued nooremad õpilased „sina“.

Triin Tark kirjutab välis- ja kodueestlaste omavahelisest suhtlusest Nõukogude ajal. Teadsin, et selle jaoks oli loodud Nõukogude Eestis organisatsioon lühendatud nimega VEKSA. Aga artiklist selgub, et aetakse segi kahte organisatsiooni, VEKSA-t ja sõprusühingut, mille eesmärgid küll olidki sarnased, lisaks oli esimene algselt teise alluvuses.

Väliseestlastele propaganda tegemiseks ilmus Eestis ajaleht nimega „Kodumaa“. Seda artiklit lugedes tuli meelde nali sellest, miks ei pandud Nõukogude Liidus automargi nimeks Rodina ehk Kodumaa. Stalin oli küsinud, et mis hinnaga te kodumaad müüma hakkate. Ajalehte „Kodumaa“ siiski müüdi, see oli autost veel odavam.

Artikli autor on olnud võibolla liigselt väliseestlaste umbusu mõju all, kui ta kirjutab 1988. a. ESTO päevadest, millel viibis esmakordselt delegatsioon ka Eestist. Artikli järgi olnud selle delegatsiooni eesmärk punase propaganda tegemine. Mulle tundub, et ESTO-le minek oli siiski osa vabanemisprotsessist. Kadastik või keegi kirjutas küll ajalehes väliseestlastest natuke irooniliselt. Aga ma mäletan, nagu oleks ESTO-le kutse saanud ka minu isa, kuigi ta ise ei tahtnud minna, tema pole punapropagandaga silma paistnud.

Juhan Hellerma kirjutab teemadel, mille kohta olen ka ise natuke juba eelnevalt sõna võtnud, et kas minevik ja olevik on erinevad nähtused ja ajaloolane peaks tegelema ainult minevikuga või kuuluvad minevik, olevik ja tulevik kokku. Olen pidanud neid kokkukuuluvateks ja artikli järgi on see maailmas üldisem uuem suundumus. Ma tean siiski, et Carlyle kirjutas ka 19. sajandil raamatus „Minevik ja olevik“ pealkirjas nimetatud aegadest seostatult.

„Ajaloolise Ajakirja“ artikli järgi on vähenenud progressiusk ja see on ajaloo populaarsust suurendanud. Sellisele järeldusele tuleb kirjutaja aga välismaistele autoritele viidates. Eestis ma olen tähele pannud, et kui 1990. aastatel oli ajalugu ülikooliastujate jaoks populaarsemate erialade hulgas, siis praegu enam mitte. E. Loone rääkis õppeaastal 2000/2001 ajaloofilosoofia loengus, et see oli just Eestis nii, et ajaloolased olid ühiskonnas tähtsatel kohtadel, maailmas laiemalt olevat pilt olnud teine. Kas nüüd hakkab maailm Eestile järele jõudma?

Kurmo Konsa arutleb pärandi ja ajaloo suhetest. „Pärand“ on mingi moesõna. Konsa kirjutises on väiteid, mis kutsuvad vaidlema. Üks selline mõte oli, et pärand on alati poliitiline. Minu meelest kui eestlased andsid rahvalaule põlvest põlve edasi, siis see oli pärand ja kõik rahvalaulud ei olnud poliitilised. Hoolimata sellest, et rahvaluule ainetel kirjutatud „Kalevipoega“ on tsiteeritud Eesti iseseisvusmanifestis. Ma tsiteerin mälu järgi teist kohta: „Kaunis lugu mõlgub meeles. / Muistse põlve pärandusest / ihkan laulu ilmutada“.

Pärandi puhul pidavat olema vajalik ka soov seda vastu võtta. Kui pärandiks liigitada ka pärandamine, siis testamentides võidaks pärandada oma vara järgmisele põlvkonnale, aga nii poliitilises kui ka kultuuriajaloos on sageli eeskujuks võetud rohkem üle-eelmist põlvkonda või ajastut.

Numbri lõpus on veel üks saksakeelse raamatu arvustus, arvustaja nimi on Mihkel Mäesalu. Seda kaastööd oli millegipärast ülejäänud numbrist raskem lugeda. Varem olen tähele pannud võõrkeelseid ajalooajakirju lugedes, et kaugemast ajaloost saan halvemini aru, aga nüüd kordus sama ka eestikeelse tekstiga.

Üks mõte, mis siiski meelde jäi, et erinevad põlvkonnad võivad jätkata ühesugust poliitikat. Meelde tuli sõna geopoliitika – kui valitseja pole sama, võib olla jäänud muutumatuks geograafiline asend.

Maapulmad

Käisin Tõnu ja Stella pulmas. Selle poolest oli see üks paremaid pulmapidusid, kus ma käinud olen, et toimus tuttavas kohas ja ei pidanud kogu aeg söögilaua ümber istuma. Tegin seal fotosid, lugesin ajalooajakirja ning vaatasin näitust.

Ajaloo vahendamine

Külli tuli uksest sisse ja laulis laulu, kus olid read kõigi klassikaaslaste kohta. Ta tahtis, et teised kaasa laulaksid, aga nad tegid seda vaikselt. Ei osatud laulda, kui ei teatud laulu sõnu. Refrääni oli võimalik laulda. Krister natuke tegi seda.

*
Istusin ajalooloengus. Õppejõud hakkas rääkima, aga ma ei hakanud tema juttu konspekteerima. Tegin selle asemel teist asja. Õppejõud ütles ühe lause minu tegevuse kommentaariks üsna kiitva häälega. Mõtlesin, et mul jääb tema jutt meelde, saan selle hiljem ka üles kirjutada. Tuumaenergiat õpetati alles 12. klassis, seda tehti kahes õppeaines. Nooremate õpilaste jaoks peeti seda vist liiga koledaks teemaks. Aga see teema oli tänapäeva maailmas tähtis. Ilmus üks ajalooraamat. Kirjutasin selle kohta, et juba pealkirjast on näha, et raamatus kirjutatav ei vasta tõele. Teine arvustaja kirjutas raamatu autori kaitseks. Ta väitis, et raamatu pealkiri on teises tähenduses kui mina olin aru saanud. Kahtlesin, kas raamatu pealkirjas on üldse üks selline sõna, mida teine arvustaja väidab. Leidsin, et grammatiliselt on küll tema pakutud tähendus võimalik, aga see on otsitud argument.

Mälukontroll

- Eile vastasid küsimustele selle kohta, mida sa mäletad, aga too näiteid selle kohta, mida sa ei mäleta.
- Mul ei tule näiteks täpselt meelde, mis aastal algas Tšetšeenia sõda. Ma ei ole kindel, kas ma kirjutasin referaate Itaalia kohta kümnendas või üheteistkümnendas klassis, kuigi ma alles hiljuti vaatasin selle kohta tunnistust. Ma ei mäleta, mis oli esimese klassi tööõpetuse õpetaja nimi.
- Kas sa mäletad järele vaatamata, milline oli viimane blogis avaldatud unenäokirjeldus?
- See pidi olema midagi, mis oli mingis sissekandes viimasel kohal. Üleeile kirjutasin vist üles neli unenägu. Ühes unenäos oli juttu venna parooliga kodulehekülje tegemisest, aga see polnud vist viimasel kohal. Võibolla oli midagi male kohta. Üks päev nägin unes, et tahtsin viia ratsu tsentri kaudu c2, aga see ei olnud vist ka viimane. Võibolla oli midagi kooli või reisimise kohta. Millalgi nägin unes bussijaama, aga see oli vist veel varasemal päeval. Ei oska kindlat vastust anda.
- Proovi üks hiljuti üles kirjutatud unenägu uuesti üles kirjutada.
- Olin teinud ühe asutuse süsteemi venna parooli kasutades kodulehekülje. Niimoodi kodulehekülge teha polnud lubatud. Nüüd vaadati selle asutuse arvutist minu arvutisse ja võidi korrarikkumine avastada. Kõndisin mööda tänavat. Mõtlesin, et ma ei lähe sellest asutusest mööda, vaid lähen kaugemalt. Jõudsin lagedale platsile, mis oli aiaga piiratud. Mõtlesin, et võibolla mul õnnestub sealt välja pääseda.

Kolmelauselised vastused

- Mida sa mäletad aastast 1991?

- See oli Eesti taasiseseisvumise aasta. Käisime siis klassiga Soomes. Rubla inflatsioon oli kiire.

- Mida sa mäletad aastast 1992?

- Võeti vastu Eesti põhiseadus, tuli kasutusele kroon ja Meri valiti presidendiks. Lõpetasin põhikooli ja astusin keskkooli. Suvevaheajal lahendasin Randviiru raamatust maleülesandeid.

- Mida sa mäletad aastast 1993?

- Sain Uusi mälestusturiiri B-turniiril hea koha ja minu nimi oli ajalehes. Auhinnaraha eest soovitati osta raamat "Paul Kerese maleülikool", mille ma ka ostsin. Sügisel loobusin vene keele õppimisest.

- Mida sa mäletad aasta 1640 kohta?

- Seda loetakse Inglise revolutsiooni algusaastaks. Revolutsiooni alguseks peetakse Pika Parlamendi kokkutulekut. Kodusõda polnud veel alanud.

- Mida sa mäletad aasta 1789 kohta?

- Seda loetakase Prantsuse revolutsiooni alguseks. Prantslased peavad revolutsiooni algushetkeks kindlusvangla vallutamist. Enne jõu käiku laskmist olid generaalstaadid juba kokku tulnud.

- Mida sa mäletad aasta 1917 kohta?

- Venemaal oli revolutsiooni aasta. On eristatud kahte revolutsiooni veebruaris ja oktoobris vana kalendri järgi. Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti liideti ühte kubermangu.

- Mida sa mäletad Lenini kohta?

- Lenini õige perekonnanimi oli Uljanov. Tema sünnikuupäev on 22. aprill ehk kaks päeva hiljem kui Hitleril. Lenin tuli Venemaale tagasi Saksamaa abiga.

- Mida sa mäletad Stalini kohta?

- Stalin oli ka varjunimi. Minu vene keele õpetaja rääkis, et Lenin ei tahtnud, et Stalin tema järglaseks saaks. Stalin oli Kaukaasia päritolu.

- Mida sa mäletad Hruštšovi kohta?

- Hruštšov oli Nõukogude Liidu valitseja Stalini ja Brežnevi vahel. Hruštšov edendas kosmose vallutamist ja maisikasvatust. Ta kukutati enne loomulikku surma.

/TÄIENDUS. Kontrollimisel selgus, et kõnealune Uusi mälestusturniir toimus 1992. a. lõpus./

Jäädvustamisvahenditega maal

Eelmine nädal ma jões kalu ei näinud, aga täna samal kellaajal samas kohas nägin. Proovisin neid pildistada, võibolla kõige ülemisel pildil on mõni näha. Proovisin teha ühe klõpsu ka vee all pildistamise režiimiga, aga see tuli nii udune, et kustutasin ära. Võibolla see pilt ei õnnestunud sellepärast, et olin ise veest väljas. Vee alla ilma mingisuguse allveekorpuseta aparaadiga minna ei tohtinud.

Olen aastatel 2000-2004 teinud ühte kindlasse kaustikusse Peedul käimiste kohta märkmeid. Täna võtsin selle kaustiku sinna kaasa ja lugesin kõik märkmed tagant poolt ettepoole läbi. Alates aastast 2005 ei ole ma seda kaustikut enam täiendanud, võibolla blogi asutamise tõttu. Ja vahepeal olen võibolla Peedul käimistest ka mõnes üldkaustikus kirjutanud. Aga kuna Peedu kaustikus on veel ruumi, siis täna kirjutasin sinna juurde vahepealsetest aastatest ja tänasest päevast. Selle aasta käekiri on natuke teistsugune.

Piiri suunas

Isa tuli hommikul pimedas koos ühtede meestega koju. Üks meestest ütles, et keegi appi ei tule. Läksin küll esikusse, aga kõigepealt läksin vannituppa. Arstid olid kindlaks teinud, et isal on kergem haigus kui varem arvati.

*
Olime raudtee ääres. Mõtlesin, kas kõndida mööda raudteed. Varem olin kõndinud, sest olin kuulnud, kui rong läheneb, aga nüüd olid vaiksemad rongid. Võibolla rongid sellepärast lasidki iga natukese aja tagant signaali. Või nad lasid seda ainult peatustele lähenedes. Sõitsime Venemaa poole. Mulle tuli meelde, et mul pole passi kaasas. Mind ootas Venemaa piirilt tagasi saatmine. Varem oli Venemaale pääsenud ilma passita.

*
Olin koolis. Räägiti, et ühes väljaandes on palju just meie klassi liikmetest juttu olnud ja nad on võtnud sõna isiklikumatel teemadel kui muud inimesed. Vastasin, et see võib tulla sellest, et ma kirjutan unenäoblogi. Võibolla on keegi juba kümme korda minu blogist oma nime lugenud ja hakkab mõtlema, et võib ise ka sellistel teemadel kirjutada.

*
Arvuti ütles, et ühest asutusest oli minu arvutis käidud. Võibolla saadi nüüd teada, et ma olen selle asutuse süsteemi venna parooliga kodulehekülje teinud. Niimoodi kodulehekülge teha ei olnud lubatud. Kõndisin mööda tänavaid. Mõtlesin, et ma ei lähe sellest asutusest mööda, vaid kaugemalt. Läksin ühte aeda. Seal oli muidu tühermaa, aga aed oli ümber. Võibolla leidsin ühe võimaluse, kuidas sealt välja pääseda.

Juuksurist tagasi

Täna käisin juuksuris. Pärast nägin kodus peeglist kõrva peal verekoorikut. See oli kuivanud, aga ma pole kindel, et see juuksuris ei tekkinud. On räägitud, et juuksuris käies võib saada aidsi või hepatiiti. Aga see koorik võis olla olemas ka varem, võibolla lihtsalt ei paistnud juuste alt välja. Juuksuris vaatasin peeglist ilma prillideta, nagu oleksid lõigates tulnud välja väga hallid juuksed, aga polnud siiski päris kindel, kas see polnud valguselaik. Kodu peeglist ma nii palju halli ei näinud. Aga varem olen tähele pannud, et kodu peeglid näitavad ka erinevalt. Vannitoa peeglis on vähem halli kui esiku omas. Mul olevat väiksena olnud ka kahte värvi juuksed korraga peas. Kui ühel päeval ütlesin emale, et ma ise mäletan, et olid üleni valged, siis nüüd ta vastas, et vahepeal olid üleni valged ka. Hiljem olid kõik juuksed üsna tumedad. Kooli bioloogia tunnis räägiti, nagu oleks juuste värv geenidega määratud. Aga mul paistab olevat erinevate värvide geene. Nagu mul on blogis erinevaid rubriike. Täna tuli minu postkasti automaatselt saadetav teade, et üks inimene jäi minu asutatud listis vähemaks. Suvekuudel on neid varasematel aastatel ka vähemaks jäänud, inimestel pole võibolla suvel aega arvuti taga istuda. Aga lahkumiste statistika on näidanud, et lahkujad on olnud üliõpilased või magistrid, ühtegi doktorikraadiga lahkujat ma ei tea. See võib näidata, et lühema staažiga lugejatele on list liiga keeruline. Kahel põhikirjutajal kummalgi doktorikraadi ei ole, kuigi vanuse poolest saaks olla. Koolis õpetavad vanemad nooremaid, aga listis võib lõpuks välja tulla, et kõik lugejad on minust vanemad. Lapsena olin ma vendadest vanem, aga praegu on koju alles jäänud perekonnaliikmed minust vanemad, maleklubis olen samuti sageli kõige noorem mängija, saunas käin ka koos endast vanemate inimestega. Vanasti räägiti, et ma olen hea lapsehoidja. Seda on täiskasvanuna ka öeldud. Aga nüüd on lapsehoidmine läinud minu jaoks raskemaks, sest näen rohkem ohte. Vahel arvatakse, et kartmine tuleb rumalusest, aga mul on teadmiste kasvamisega hirme juurde tulnud. See ei tule küll ainult teadmistest. Mulle tundub ohu tõenäosus tegelikust suurem. Kui teisele inimesele võib tunduda, et õnnetuse tõenäosus on nullilähedane, siis mulle võib tunduda, et see on 49 protsenti. Kõiki asju ma siiski ei karda. Blogi kirjutamine peaks näiteks suurendama esinemisjulgust. See parandab ka sõnastamisoskust ja treenib mälu, rääkimata informatsiooni levitamisest. Informatsiooni levitamisel võib olla häid ja halbu külgi. Üks päev ähvardasin blogi tasuliseks teha, aga ma loodan, et ma ei pea seda kunagi tegema. Kui lastetusmaksu võetaks ainult palga pealt, siis võibolla ma ei peaks seda laste puudumisest hoolimata maksma. Ülevaltpoolt võib uuesti lugeda, miks mulle laste kasvatamine ei sobi. Ma olen aidanud nooremaid vendi ja vennalapsi hoida, aga mul on vahepeal vaja ka inimestest puhata. Vendade hoidmine oli kergem kui vennalaste, sest siis ma olin noorem. 9-aastaselt arvasin, et saaksin lastekodu laste lapsendamisega hakkama, aga ei arvestanud, et tervis hakkab halvenema. Rahulikus olukorras ei pruugi vahepeal ühtegi haiguse sümptomit märgata olla. Seetõttu mind võidakse hakata pidama simulandiks. Minu tõlgitud Carlyle ütles, et õnnelik ei peagi olema, vaid peab tööd tegema. Mõni töö võib mind õnnelikuks ka teha.

Kaks saatesõna

Olin kirjutanud ühe raamatu käsikirjale järelsõna. J. Kronberg oli seda toimetanud. Oli tehtud palju muudatusi, saatesõna oli nüüd võõras stiilis ja keerulisem. Vaatasin, kas eessõna on ka muudetud. Algse eessõna oli kirjutanud ema, aga seda oli muudetud nii palju, et oli vahetatud ka autorit.

*
Leidsin isa toast ühe malepaberite kausta. Olin arvanud, et kõik malepaberid on minu toas. Mõtlesin nüüd selle kausta ka sinna viia. Seal oli küll vähe ruumi, aga see kaust oleks vast veel ära mahtunud.

Oletuslik sihtkoht

Nimetasin Reile erialasid, millega ma veel peale male tegelen. Rei ütles selle peale, et ma olen mees nagu orkester. Mõtlesin, et orkester küll, aga kas ma teen neid asju ka hästi.

*
Laual oli üks maleseis. Mõtlesin, et hüppaks ratsuga laua keskele, tulistades vastase keskel olevat lippu. Sealt võiks ratsu käia edasi c2, tulistades vastase vankrit a1. Võibolla püiaksin niimoodi vankri kinni, sest esimese rea välju oli minu odade tule all ja vanker pidi vaatama, kuhu taganeda. Lõpetasin partii meenutamise. See oli üsna ammu mängitud partii, aga mul oli meeles, kuidas sellest partiilõigust rääkida, sest selle mängu üle olin mõelnud pikemalt. Varem olin meenutanud juba ühte teist lõiku samast partiist.

*
Üks laps pidi minema ühte koolimajja võistlustele. Õpetasin talle, kus see hoone asub. Siis hakkasin kahtlema, kas ma õpetasin õigesti. Ma ei rääkinud oma kahtlustest kellelegi. Kool võis olla nii Annelinnas kui ka Tammelinnas. Olin õpetanud, et Annelinnas ja autojuht asus teele Tammelinna suunas. Istusin tagaistmel. Meie ees sõitis üks auto Riia maanteel hästi aeglaselt. Nii pidi meie taga sõitev auto ka sellepärast ootama. Meie autojuht tegi möödasõidu. Hüüdsin, et siin ei ole möödasõit lubatud, siin on pidevjoon. Autojuht vastas, et ta teab. Mõtlesin, et tegelikult on liiklusreeglid umbkaudseks, mitte täpseks täitmiseks. Jõudsime koolimajja kohale. Mõtlesin, miks me üldse Tammelinna tulime, kui ma olin õpetanud, et kool on Annelinnas. Aga võibolla tulime nüüd õigesti. Maja seinal oli kooli töötajate nimekiri. Selgus, et selles töötab ka Helina. Varem ta oli elanud Tallinnas. Nüüd mulle meenus, et viimases kirjas ta oli maininud, et hakkab kolima. Mõtlesin, et kui tema töötab siin, siis ma olen õiges kohas, võin temaga siin majas kohtuda.

Tähevahetus

Remondimehed võtsid terved radiaatorid ja korrustevahelised torud ära. Nüüd ähvardavad kaks toruauku üheks kokku mureneda ja laest kukub iga natukese aja tagant tükikesi. Vanade akende asemele pandi sellised, mida saab kahes suunas avada. Uut avamismoodust ka kasutatakse, aga minu silmale näeb see vähemalt esialgu koledam välja. Eelis on see, et kui aken avada teist pidi, siis on raskem kellelgi välja kukkuda. Muidu oleks uutest akendest kukkumine kergem, sest need on laiemad. Kirjutaks selle sissekande laiahaardelistel teemadel. Öösel kirjutasin oma varasema sissekande alla kommentaari, et lastetusmaksu kehtestamise korral võib blogi lugemine muutuda tasuliseks. Võibolla selle blogipinna pakkujad sellist rahateenimisviisi ei võimalda, aga ma võin hakata müüma oma tekste ka e-raamatutena või pidama tasulisi loenguid. Päriselt oleks kahju, kui publik sellepärast väiksemaks jääks. Aga kui ma kirjutaksin blogi asemel "Postimehele" tasustatava artikli, oleks lugejaid ka rohkem. Või suurem trükiarv ei taga, et just seda kirjutist loetakse. On kirjutatud 1970. aastate uuringutest, mille põhjal selgus, et ajalehtede juhtkirju ei loe mitte keegi. Mul on küll tänu blogi loenduritele natuke kogemusi, millise pealkirja alt võidakse lugeda ja millise alt mitte. Trükki antud raamatute kohta olen ka päris palju arvustusi lugenud ja suuliselt kuulnud. Feisbukis olen näinud ka, millised teiste postitused on populaarsemad. Aga Piiblis öeldakse, et pardiisi viib kitsas, mitte lai tee. Piibel ise on päris laialt tiražeeritud ja tõlgitud. Olen lugenud arvamust, kuidas üks piiblitõlge on õigem kui teine. Minu tehtud tõlkeid on nimetatud nii toimetatud kui ka toimetamata kujul väga headeks tõlgeteks. Minu toimetajast ema on natuke kriitilisem, aga ta on ka teiste tehtud tõlgete suhtes. Vahel pandi koolis hindeks "väga hea", aga lisati suuliselt juurde kriitilisi märkusi. Kooliväliselt on mind iseloomustatud sõnadega "väga järjekindel" ja "põhjalik". Välimuse kohta on öeldud nii "vastik debiiliku nägu" kui ka "targa näoga" ja "pikk kena noormees". Mida ise teiste inimeste kohta öelda? Eile väitsin, et tavaliselt ma ei ütle inimeste välimuse kohta midagi. Seevastu nende kirjutatud raamatuid olen kommenteerinud pikalt. Raamatute puhul olen kommenteerinud ka illustratsioone ja fotosid. Raamatud mulle meeldivad ja olen nõus nende eest maksma. Olen maksnud kolme raamatu väljaandmiseks toetust, millest kaks ilmusid ja kolmanda puhul sain toetuse tagasi. Loeksin rohkem, kui päevad oleksid pikemad.

Pikad odakäigud

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oa4 d6 5. c3 Og4 6. h3 Oh5 7. g4 Og6 8. Le2 Rf6 9. Oc2 h5 10. Rh4 hg 11. Rg6 fg 12. h4 Rd7 13. Lg4 Lf6 14. d3 Oe7 15. Og5 Lf7 16. Ob3 Lf8 17. Oe6 Rf6 18. Of6 Lf6 19. Od7+ Kf7 20. Vh3 Kg8 21. Oe6+ Kh7 22. h5 Lg5 23. hg+ Kg6 24. Of5+ Kf7 25. Oe6+ Kg6 26. Vg3 Vh1+ 27. Ke2 Vf8 28. Of5+ Kh6 29. Lf3 Lh5 30. Vg6+ Kh7 31. Vg5+ Vf5 32. Vf5 Lh6 33. Le3 Lh2 34. Lg3 Lh6 35. Vf7 Lh5+ 36. Lf3 Ve1+ 37. Ke1 Lg5 38. Lf5+ 1:0. Valge mõtles 25 ja must 14 minutit.

Nali eksamil

Õppejõud kirjutas kriidiga tahvlile ühe minu kolmeosalise mõtte ajaloo kohta. Ta ütles, et see mõte on uus ja see on õige.

*
Oli lõppenud eksamikirjand. Olin kirjutanud kirjandi viimases lõigus, et Sander ei öelnud mulle, kuidas ühte sõna kirjutatakse. See oli nali, sest eksamil kõrvalise abi kasutamine oli keelatud. Ma ei saanud kirjutada kirjandit isegi eksamil ühtegi nalja tegemata. Läksime klassi 307, kus pidi tulema järgmine tund. Minu koht oli uksepoolse rea teises pingis, minu pinginaaber oli Sander. Täna ta vahetas endal tooli ära ja istus näoga klassi tagumise otsa suunas. Vaatasin, et meie koha peal olnud toolid olid prügised. Vahetasin selle endal ka ära.

Vastuargumendid lastetusmaksule

Nägin silmanurgast, et eilses ajalehes propageeriti lastetusmaksu. Toon sellise maksu kehtestamisele mõned vastuargumendid:

1) Mõnel pole lapsi sellepärast, et tal pole raha. Siis pole tal ilmselt ka raha suurte maksude maksmiseks.
2) Mõni loobub lastest halva tervise tõttu. Kas teda peab karistama selle eest, et ta haiguse geene edasi ei anna?
3) Mõni usk ei luba vaimulikul abielluda. Kas on viisakas oma usust kinni pidajale maksu kaudu meelde tuletada, et ta on potentsiaalne lastesaaja?
4) Laste saamine seostub seksuaalsusega, aga mõnele inimesele on seksuaalsus vastik. Tuletada talle iga kuu meelde, et ta on potentsiaalne lastesaaja on ahistamine.
5) Mõni inimene püiab lapsi saada, aga ei ole selleks bioloogiliselt võimeline. Tal võib olla sellepärast niigi halb enesetunne ja karistused muudaksid selle veelgi halvemaks. Ta saab soovi korral ise mõne lapse lapsendada.
6) Eestile võib negatiivne iive majanduslikke probleeme tekitada, aga maailma rahvaarv on liiga suur. See kiirendab keskkonnakatastroofi.
7) Kui üks riik kehtestab lastetusmaksu ja teine mitte, siis võivad asju rahas hindavad inimesed kodumaad vahetada ja võibolla see hoopis vähendaks rahvaarvu, mitte ei suurendaks. Võrdluseks on Lätist alkoholi toomine.

Vaatamise järjekord

Istusin joonistamisklassis Eriku kõrval. Õpetaja andis tagasi kontrolltööd. Minu tööle oli ta peale kirjutanud: "Tubli!", sest ma mäletasin ajaloo kohta kõikide klasside osa. Kirja oli pandud, mis kuupäeval ta mingit tööd vaatas. Minu tööd oli vaadatud keskmisest varem ja Kristeri oma kõige varem. Ütlesin, et ma oleks ka Kristeri tööd esimesena vaadanud. Olin joonistanud pilte. Ühel pildil olid lapsed ja mänguasi, mis oli joonistatud Joosepi oma järgi. Mõtlesin, et võiks Joosepilt küsida, kas ta tunneb ära, kelle oma see on.

Gailiti novellid

August Gailit. „Kogutud novellid. I“. Kirjastus-osaühing „Kultuurikoondis“. Tallinn MCMXL. 301 lehekülge.

Gailiti kogutud novellide esimeses köites on laenatud teemasid muinasjuttudest ja Piiblist. Üks tuttav kirjanik on rääkinud, et tema ei pea seda õigeks, et raamatuid kirjutatakse raamatute põhjal, õigem olevat elu põhjal. Gailiti kohta ma pole tema arvamust kuulnud, ma olen aru saanud, et ta peab silmas uuemaid suundumusi. Tegelikult Gailit ei jäljendagi eeskujuks võetavaid teoseid, vaid annab vanadele süžeedele uue vaatenurga. See vaatenurk on küll sageli sarnane mõne tema enda teise teose vaatenurgaga.

Vanade süžeede teisendamine on nagu rahvaluule edasiarendamine. Rahvaluule puhul olevat see lubatud. Pühakirja puhul võib mõni lugeja ka pahandada, et tõsisest loost on tehtud naljatoonil lugu. Aga ka sügavalt usklikud inimesed on Piiblist uue loomingu jaoks inspiratsiooni saanud.

Shakespeare’i kogutud teostes on eraldi komöödiate ja tragöödiate köited. Shakespeare tahtis vahel kirjutada läbinisti koomilist ja vahel läbinisti traagilist teost. Gailitil on traagilisus ja koomilisus sama teose piires ühendatud. Siia sobiks omadussõna ’tragikoomiline’. Ükskord lugesin Kivirähu romaani ussisõnadest ja leidsin, et see on ülesehituselt tragöödia ning detailidelt komöödia. Samasugusel põhimõttel kirjutab ka Gailit. Üks novell libahuntidest meenutas seda Kivirähu hiljem kirjutatud romaani ka karmi metsaelu temaatika poolest. Gailiti ja Kivirähu temaatikas ühine teema on ka see, kuidas üks tegelane kuulutab välja abielu, kui ühe abiellujaks peetava meelest ei ole asi veel otsustatud.

Üks Gailiti korduv võte teoste ülesehitamisel on teema „üks paljude vastu“. Olen lugenud enne Teist maailmasõda kirjutatud Hitleri elulugu, mille pealkiri oleks tõlkes „Üks mees Euroopa vastu“. Gailit oli Hitleri kaasaegne, võibolla teda on samuti mõjutanud diktaatori ja masside vahekorra probleem.

Gailiti korduv teema on kahetsus. Aga tal kahetsevad just need inimesed, kes tavaarusaama järgi kahetsema ei peaks. Kui surnu äratatakse ellu, on ta algul rõõmus, aga varsti leiab, et parem oleks ikkagi surnud olla. Kui surmamõistetule antakse armu, leiab ta, et hukkamine oleks olnud parem. Teiselt poolt püromaanist tegelane, kellele mõistetakse vanglakaristus, ei kahetse midagi, vaid ootab vanglast vabanemist, et jälle süüdata.

Tundub, et viimase novelli kirjutamisel on Gailitit mõjutanud psühhonanalüüsi teooriad. Tegelane küll ei tea, miks ta maju süütab, aga autorile paistab olevat selge, et lapsepõlvetrauma tõttu.

Mõtlesin novelle lugedes psühholoogia ja ajaloo seostest. Gailiti loomingut on nimetatud uusromantiliseks, tema tegelaste käitumine on irratsionaalne, kuigi mitte kangelaslik nagu 19. sajandi esimese poole romantikute teostes. Tänapäeval toimuvad vaidlused, kas inimest mõjutab rohkem kasvatus või pärilikkus. Praeguse aja psühholoog Allik usub pärilikkust, sest inimese iseloom muutub elu jooksul vähe. Nii palju kui ma Gailitit lugenud olen, ei ole ka tema erinevad teosed üksteisest kõige erinevamad. Aga kui pikemaid ajaperioode vaadata, siis ühel ajal domineerib kirjandusajaloos romantism ja teisel realism, kuigi uutele autoritele on edasi antud olemasolevaid geene. See räägib kasvatusteooria kasuks. Isegi kui inimene käitub kogu elu ühte moodi, domineerib teises põlvkonnas teistsugune käitumine. Siin võib põhjuseks olla kaasasündinud vastandumisvajadus, aga tulemus sõltub ikkagi mingis mõttes ka valitsevatest oludest.

Gailiti üks stiilivõte on kasutada võrdlusi, mis esimesel hetkel pähe ei tule. Selles mõttes meenutab tema looming Uku Masingu luulet. Ainult Gailiti võrdlused on Masingu omadest naljakamad. On ka võrdlusi, millega selles novellikogus on liialdatud. Autor pole võibolla tähele pannud, kui palju kordi ta on võrrelnud inimesi huntide või koertega.

Suurem osa novelle on sellised, mille põhjal võiks Gailitit nimetada humoristiks. Aga üks oli ka selline, mis tuletas meelde Poe õudusjutte. Vastandumine võib tekkida nii kahe tegelase kui ka tegelase ja lugeja iseloomude vahel, samuti ühe ja sama tegelase kahe erineva hetke mõtete. Aga vastandumised toimuvad samal teljel, mitte ei tule mängu tegelane, kelle mõtlemine tegeleks hoopis mingi muu temaatikaga.

Kalapüüdmise asendustegevus

Üle Peedu tammi kõndides püüdsin näha jões kalu, aga sel korral ei näinud. Mõtlesin, et varem püüdsin ma kala, sest mulle kalad meeldivad, nüüd jätan samal põhjusel püüdmata, neid oleks kahju püüda. Aga kui mõne välja püiaks, siis saaks ikkagi lähemalt ilmetleda ja ka maitsta. Väikse lapsena tahtsin saada kalameheks. Hiljem sain kutsesobivustesti tulemuseks, et ma olen sissepoole pööratud mõtleja, seetõttu sobivat mulle psühholoogi või piloodi amet. Mõtlesin, et kui piloodi ametit ei soovitatud kihutamise ja täpsete liigutuste, vaid ühel toolil istudes ja vaikides töötamise pärast, siis seda moodi asju ma olen teinud ja selle poolest sarnanevad ka kalamehe ja piloodi amet. Kalameheplaanidest natuke hiljem kirjutasingi algkoolikirjandis, et tahan saada autojuhiks või bussijuhiks. Kalamehe töö sarnane on natuke ka see, kui ma istun malelaua taga ja püian vastase kuningat, istun arvuti taga, kirjutan blogisissekandeid ja püian külastusi või loen raamatut ja püian uusi mõtteid. Üks minu vend ütles väikse lapsena, et kõige rohkem meeldib talle istuda ja magusaid asju süia. Sama pere lapse võivad millegi poolest sarnased olla. Nüüd olen ma sama teemat ka pikalt edasi mõelnud, selle mõttekäigu algus jääb üleeilsesse ja lõpp tänasesse päeva. Ja see võib veel edasi areneda.

Peidetud dokument

Olin teel mööda kitsaid treppe maja ülemisele korrusele, kus mul oli peidukohas üks dokument. Mul olid jälitajad kannul, panin neile teele tõkkeid ette. Maja ruumid olid hämarad ja tihedalt asju täis. Dokumenti enam peidukohas ei olnud, sest Lauri K. ja tema sõbrad olid vaadanud, kus ma käin, dokumendi üles otsinud ja peidukohast välja võtnud. Nemad olidki jälitajad ja jõudsid ka sellesse ruumi. Terve arhiiv taheti teise majja kolida. Selleks tuli asjad süstemaatiliselt kastidesse pakkida ning pärast uues majas süstemaatiliselt kastidest välja võtta ja riiulisse panna. Nii oleks teada saadud, et tähtis dokument on kadunud. See oli dokument, millele oli paljudes kohtades viidatud. Inimesed oleksid tahtnud nii tähtsat dokumenti oma silmaga vaadata. Aga vähemalt selle sisu oli veel teada.

Ämbliku päästmine

Maal oli kraanikausis suur ämblik. Püüdsin käsi ja nõusid pesta nii, et pritsmed tema peale ei läheks. Lõpuks vaatasin, et ämblik ei saa kraanikausist välja. Ta ronis mööda seda ülespoole ja siis libises tagasi. Mõtlesin, et kätte võtta ma teda ei taha, ja kui võtaksin, siis ta võiks katki minna. Aga ma saaks anda talle ronimiseks abivahendi. Vaatasin aias ringi, kas ma näen mõnda maas vedelevat puuoksa. Esimesel hetkel ei näinud, aga siis märkasin, et aia ääres on puuvirn. Võtsin sellest ühe oksa ja viisin kraanikaussi. Ämblik ronis oksa peale ja viisin selle koos ämblikuga puuvirna tagasi. Panin oksa teiste puutükkide najale nii, et ämblikut millegi vastu ära ei löönud, ta võis ise järgmise objektini ronida.

Sõit lillede juurde

Inimesed astusid järjest bussi ja küsisid: "Mida tähendab tasuta bussisõit?" Osad saidki tasuta sõita. Aga need, kellel kaarti ei olnud, mitte. Ma piiksutasin nüüd maaliinibussis kaarti, millega olen varem linnaliinibussis kaugemasse linna äärde sõitnud. Kaarti ei tohtinud piiksutajasse panna liiga vara, vaid enne pidi bussijuhile ütlema, mis peatusesse ma sõita soovin. Ka Tartusse tagasi sõites küsiti, kas bussijaama.

Kuusk ja pall

Kuusk läks ümber ja põlevad küünlad läksid isale vastu põlve. Tõstsin kuuse uuesti püsti. Ta läks veel korduvalt ümber. Vaatasin, et kuusealuse auk on suureks kulunud, sellepärast kuusk püsti ei seisagi. Ema ütles, et ühel inimesel on verevähk. Küsisin üle, kellel. Vanaema ja ema rääkisid, kui kerge on surma saada ja kui mitmel erineval viisil. Seoses vana-aastaõhtuga tuli meile külalisi. Külla tuli üks ajaloolane. Hakkasime palli mängima. Mängisime ristkoera. Mina olin samal väljakuküljel selle ajaloolasega, ülejäänud kolmel väljakuküljel oli igaühel üks inimene. Paariline oli vastasväljakuküljel, kõrvalkülgede mängijad konkureerisid palli pärast. Söötsin palli oma vastaspaarilisega edasi-tagasi, aga keegi seda vahelt võtma ei läinud ja mängijad platsi keskele kokku ei tormanud. Ajaloolane vaatas ka pealt. Siis sai palli kätte teine paar ja mäng jätkus nendevaheliste söötutega. Teise paari mängijalt Joosepilt küsiti, millised selle mängu reeglid on. Joosep vastas, et ta ei mäleta, sest ta mängib kõiki mänge.

Tuletegemiseks valmistumine

Sõitsime autoga. Sõit oli rahulik, aga siis tuli järjest kolm kurvi, mida läbides kaldus sõitja akna suunas. Ütlesin, et siin oli eelmine kord sama lugu. Aga siis jõudis auto sellisele teele, kus me polnud eelmine kord käinud. Oletasin, et seal võib veel kurve tulla. Jõudsime ühte majja. Valmistusime seal lõket tegema ja ladusime tulematerjali riita. Mõtlesin, et kui see on niimoodi laotud, siis võib tapeet põlema minna. Hakkasin riita uuesti madalamaks tegema, et tuli oleks ainult kiviseina, mitte tapeedi lähedal. Vaatasin, et kütteks on pandud ka paberiköiteid. Üks köide oli 1989. aasta "Spordilehe" oma. Ütlesin, et sellest olen ma juba malenurgad välja lõiganud. Võtsime ka söömiskohad tuleasemest kaugemale. Istusime lauda. Vaatasime fotosid. Üks poiss tundis ära, et ühel fotol on tema ema.

Suvi alanud

Päevakeskuse maleturniiridega on alanud suvevaheaeg, mida näitab see, et sel nädalal telefonile sõnumit ei tulnud. Koduse remondi tõttu läksin siiski eile päevakeskusesse kohale. Seal nägin kahte meest, kes mängisid kabet, üks neist on osalenud ka maleturniiridel. Lugesin nelja ajalehte ja vaatasin turniiritabeleid. Varem olen vaadanud rohkem maleturniiride tabeleid, aga sel korral vaatasin ka kabeturniiride omi. Võtsin riiulist ühe maleraamatu ja vaatasin sealt ühte partiid. Vaadates läksid korduvalt käigud sassi ja ühel korral kasutasin diagrammi, kuna olin tõstnud lauale kõrvalvariandi, aga lõpuks jõudsin viimase käiguni välja.

Naljade kritiseerimine

Üks tüdruk ütles, et õige on teha kõige asjakohasemaid nalju, aga et Krister teeb suvalisi.

Eestlased Gaanas

Ethel Aoude. „Minu Ghana. Majanduspõgenik Mustal Mandril“. Petrone Print 2014. 279 lehekülge.

See on üks tänavu kevadel endale sünnipäevakingiks ostetud raamatutest. Mõte seda raamatut osta tuli poes. Lugedes selgus, et ühega raamatu tegelastest ma olen varem kokku puutunud.

Raamatu pealkirjas on riigi nimi, kuhu mõned eestlased suunduvad, Ghana, aga ma kirjutan häälduspärasemalt Gaana.

Raamatu tegevus toimus üsna hiljutistel aastatel. Kui käisin ülikoolis, pidas Mart Laar loenguid umbes sama hiljutistest aastatest ja kommenteeris ise, et kõik ei pea seda ajalooks. Minu definitsiooni järgi võib ajalugu rääkida ükskõik mis aastatest.

Aga kahtlane on, kui usaldusväärne ajalooallikas see raamat on. Raamatu autor tunnistab ise, et ta vahetpidamata valetab. Kui ta selle vähemalt hiljem üles tunnistab, siis kõige ebaausama inimesega ehk tegemist ei ole. Aga kas ta raamatut kirjutab ausalt?

Kahtlane on näiteks see, et autor Aafrikasse jõudes kirjeldab ennast juba kohalike keelte oskajana, aga pole viiteid, millal ta neid õppis. Raamatus on toodud palju võõrkeelseid tsitaate, millest osad on joone all ära tõlgitud ja osasid ingliskeelseid mitte. Aga panin tähele, et vähemalt ühel korral oli tõlgitud ingliskeelsele tähendusele vastupidi, mis võib olla ka näpuviga.

Olen sageli mälestusi kirjutanud ja seda tehes kasutanud palju sõna „vist“. Raamatu autor seda sõna ei kasuta ja tsiteerib dialooge sõna-sõnalt, siis on ta kas loetavuse huvides oma mälu paremana näidanud või kohe samal päeval märkmeid teinud. Märkmete tegemisele raamatus siiski eriti viiteid ei ole, on kaamera kasutamisele, aga üks kaamera varastati ära.

Autor nimetab osasid oma valesid hädavaledeks, aga vahel valetab ta ka nalja pärast. Mõtlesin lugedes, kas välismaal valetamine oma kodumaa mainet ei kahjusta. Aga kui autor räägib eesti keelt ja talt küsitakse, mis keel see on, pakub ta kahte muud keelenimetust. Teises kohas ta siiski tunnistab, et on Eestist.

Kui autoril on kalduvus valetada, siis ta leidis endale töö, kus ta sai seda oskust rakendada. Ta asus tööle reklaamiagentuuris ja reklaami tegemine seisneb sageli kauba omaduste paremaks kiitmises.

Autori suhtumine Gaanasse seal oleku ajal muutub. Kuigi ta vahel kasutab hädavalesid, laskub ta raamatu esimeses pooles sageli ka kohalike elanikega vaidlustesse ja kritiseerib nende elukorraldust. Aga ta ei pääse Eestisse tagasi, sest tal pole dokumente, et autoga riigipiire ületada, lennukiga lendamist takistab aga silmahaigus. Enda kuskil elama sundimine võib mõjuda käitumisteraapiana. Kui hiljem on Eestisse kolimine juba võimalik, otsustab autor jäädagi Gaanasse, sest sealt saab ta rutem tööpakkumise.

Ülikooli esimesel kursusel lugesin, et Jannseni lehes kirjutati Aafrikast rubriigis „Sõnumeid Paganatest“. Seal käisid misjonärid, kes püüdsid ristiusku levitada. Kui nüüd loetud raamatu autor Aafrikasse läheb, teeb ta seal ateismipropagandat. Vaatasin 1970. aastate teatmeteosest, et Gaana elanikkond jagunes kristlasteks, animistideks ja islamiusulisteks. Raamatu tagumises osas autor juba paastub solidaarsusest Gaana islamiusulistega.

Raamatu esimeses pooles pole kirjutaja rahul, et Aafrikas ei järgita selliseid ohutusnõudeid nagu Euroopas – Gaanas ei kinnitata autos turvavööd ega jagata lekkiva paadiga sõites päästeveste. Kuid raamatu teises pooles samastab autor ennast Gaana elanikkonnaga rohkem. Siis ta pole rahul, et valgete riigid kasutavad Aafrikat nagu kolooniat, kuhu võib prügi hoiule viia.

Inimene võib mõelda, et tal on ühes vanuses õigus ja teises vanuses teist moodi käitudes jälle õigus. Aga raamatu autor märkab mõnesid muutusi enda juures ka ise. Kui ta õpib selgeks, et gaanalased hilinevad kokkulepitud kohta alati tunde, muutub ta ka ise hooletumaks. Esimesel kahel aastal arvab ta, et Gaanas on ainult üks täpne inimene, hiljem tööle asudes ta avastab, et neid on rohkem. Muutub ka autori suhtumine hügieeni, kaua Gaanas elaja saavat aru, et on paratamatu, et putukad maanduvad toidunõudes.

Ülikoolis olen õppinud, nagu oleks 19. sajandil Aafrika ärajagamine saanud võimalikuks tänu arstiteaduse edusammudele. Olen sellest ka hiljem internetist lugenud. Aga selle raamatu järgi pole endiselt head malaariavaktsiini. Malaaria ennetamise abinõude tarvitamine sobivat turistidele, mitte pikaajalistele elanikele, kelle puhul olevat kõrvaltoimed liig. Ei tea, kuidas sellega on, Eestis peavad ajalehed siinseid vaktsiinivastaseid rumalateks. Minu kogemus arstirohtudega on, et algul tugevad kõrvaltoimed võivad pikemal tarvitamisel täielikult kaduda.

Kartoteek

Vaatasin kartoteeki, kuhu olin kirjutanud üles maleklubis tehtud käike. Öeldi, et ma mängin kogu aeg malet. Vastasin, et ma ei mängi, vaid vaatan pabereid.

*
Sain teada, et mul on 12. klassi inglise keele hinne 2,65. Öeldi, et see on piiripealne hinne, mis võib kalduda ümardamisel nii kolme kui ka kahe poole. Valmistusin minema haiglasse. Öeldi, et mind äratati varem üles küll, aga ikka kulub mul nii palju aega. Kui ma hakkasin kontrollima, kas kõik asjad on kotis, kulus mul veel rohkem aega. Ütlesin, et mul võiks riideid kaasas olla rohkem kui kaks komplekti. Vastati, et kaks komplekti on parem, siis ma harjutan vähemaga läbiajamist.

Kuulamisstiilid

Muusikastiilide nimed on hästi tuntud. Aga stiil võib olla ka kuulajal. Muusikat võidakse esitada kontserdil ühe valjusega, aga kuulaja võib seda kodus kuulata vaiksemalt. Saab kuulata kontserdil, raadiost, makist, plaadilt, televiisorist või kõrvaklappidest. Muusika kuulamise ajal saab kas kaasa laulda, tantsida, autot juhtida või silmad kinni lamada. Varem mul oli kombeks muusika kuulamise ajal joonistada. Praegu teen pigem koristustöid või jõuharjutusi. Muusika kuulamisel saavad olla erinevad sagedused. Saab kuulata kas alati võimalikult ühesugust või võimalikult erinevat muusikat. Saab eelistada varem kuuldud või esmakordselt kuuldavaid laule. Saab vaimustusest plaksutada või muusika üle nuriseda. Muusikat saab esitada või kuulata erineva riietusega. Saab kuulata üksi või hulgakesi, kodus või võõrsil. Saab eelistada emakeelset või arusaamatus keeles muusikat. Saab kuulata vaikides või arvustusi kirjutades, laulusõnu endale eeskujuks võttes või neile vastandudes. Võib laulja mitteviisipidamist märgata või mitte märgata. Võib pöörata tähelepanu rohkem lauljale või pillimängule. Võib ise laulusõnu kirjutada või ise noote kirjutada. Muusika võib panna naerma või nutma.

Seisukoht ja nimed

Ott soovis, et ma ühes küsimuses seisukoha võtaksin ja selle kirja paneksin. Ta tahtis ka, et ma otsiks tema jaoks nimed välja. Kui ta läinud oli, siis kommenteerisin pereliikmetele Oti soovi, et ma olen kirja pannud need nimed, mis mulle endale meelde on jäänud. Kui ma otsiksin nimesid välja ainult kirjutamise jaoks ja need pärast jälle ära unustaks, siis see jätaks vale mulje. Läksime ühte tuppa, kus toimus koosolek. Seal istus ka üks õigeusu vaimulik. Mulle öeldi, et see ongi Ott. Vaidlesin vastu, et see on üks teine. See oli just Oti vastane. Kõnealune isik tõusis püsti ja lahkus ruumist.

Tegelikud hinded

Unenägudes on nii palju juttu hinnetest, et kommenteerin vahepeal, milliseid hindeid ma päriselt sain. Ülikoolis suurt hinnete kõikumist ei olnud. Bakalaureuseõppes kõige madalam välja kirjutatud hinne oli 4 ja kõige kõrgem 5. Viit oli palju rohkem kui nelja. Ühte loogika kontrolltööd, mis oli pool arvestusest, ei teinud esimesel katsel ära ja pidin uuesti tegema. Magistriõppes sain kolme erinevat hinnet - kaks A-d, kaks B-d ja ühe C. Ehk siis "suurepärane", "väga hea" ja "hea". Sel aastal, kui mina magistritööd kaitsesin, hinnati seda kahepalliskaalal ja sain kõrgema variandi neist ehk "kaitstud". Varasemas koolis enne ülikooli sain küll peaaegu kõiki hindeid. Kõige madalam oli võibolla isegi 0, kui see polnud 1, kõige kõrgem 5+. Tunnistusel aastahinded kõikusid viiest kolmeni, kümnendas klassis ühe veerandi või trimestri hinne oli ka 2, kui õpetajal olid klassipäevikus teised hinded kui ma arvasin. Käitumishinne kõikus eeskujulikust rahuldavani. Ühel korral sain kooli hilinemiste ehk esimestest tundidest puudumise eest direktori käskkirja, aga siis ka veerandihindeks mitterahuldavat ei pandud. Eksamihinnetest ühte ei saanud ma üheksandas klassis teada, sest seda ei kirjutatud ei stendile ega tunnistusele ja kaasõpilastelt kuulsin kolme erinevat varianti viiest kolmeni, ülejäänud eksamihinded kõikusid viie ja nelja vahel, sest eksamiteks ma erinevalt tavalistest koolitundidest alati valmistusin.

Eilses unenäos oli juttu ühe konkreetse ülikooliõppejõu loengutest. Tema loengus küsiti ka ärkvel olles üliõpilaste keelteoskuse kohta. Ma ei mäleta täpselt, kas see oli anonüümne küsitlus või nimeline. Unenäos mäletasin, et panin enda ainsa osatava keelena kirja eesti keele, ärkvel olles mäletan, et kirjutasin "eesti jt.", mis pidi tähendama, et emakeel on eesti keel ja sõnaraamatu abil võisin proovida kõigis keeltes lugemist. Praeguse keelteoskuse kohta ütlen, et eesti keelt oskan endiselt kõige paremini, sõnaraamatuta lugenud olen ka inglise, saksa ja vene keeles raamatuid, neist kolmest keelest olen teinud ka tasustatavaid tõlketöid. Oma lõbuks olen proovinud tõlkida ka muudest keeltest, aga grammatikat tundmata ei oska võõramast keelest isegi sõnaraamatuga nii hästi tõlkida kui kolmest põhivõõrkeelest.

Tänane unenägu täpselt meelde pole tulnud, kuigi umbkaudselt mingi ettekujutus selle sisust on. Kui paneksin kõik unenäod kirja, tunduks see ebaviisakas, kui panen osad, siis tundub see valetamine, ja kui ei paneks ühtegi, siis tunduks see ande raiskamine.

Ajaloo kulg

Käis sõda ja Võidu silla juures toimus tulistamine. Tahtsin minna turuhoone juurde. Mulle öeldi, et ma olen loll, sinna ei saa minna, seal tulistatakse. Vastasin, et ütleja on ise loll, ma tahan meelega sinna minna. Jätsin siiski minemata. Meie mehed tulistasid vastu. Ütlesin, et üks pani käe tulistamisele ette, nii ta oleks pidanud pihta saama. Aga paistis, et ei tulistata surmavate laskudega, vaid ainult kõrvetatakse. Proovisime liikuda turuhoonele vastupidises suunas. Aga Artur ütles, et meie olukord on vilets, me ei pääse edasi.

*
Toomas luges ette ühe ristiusu palve. Kui ta lõpetas, siis ma ütlesin, et palve oli kole. Toas oli kristlasi, aga paistis, et nad ei solvunud. Ütlesin, et kui Toomas tahab ristiusu kohta midagi ilusat lugeda, siis lugegu Uku Masingu luuletusi. Mul tuli üks ilus Masingu luuletus meelde.

*
Kuulasin Andi loengut. Ta rääkis, et üks autor on kirjutanud, et Venemaal ei viidud Oktoobrirevolutsiooni õigeaegselt lõpule. Mul tekkis küsimus, miks selle pidi üldse lõpule viima, kui revolutsioon oli niigi kole. Mõtlesin, et Andil on Nõukogude võimust liiga positiivne ettekujutus, ta räägib sellest naeratava näoga. Eksamil ütlen, et Nõukogude Liitu on nimetatud ka totalitaarseks riigiks. Selle ohvrite koguarvu miljonites Ant vist siiski nimetas. Ühel korral lasi ta loengus ringi käia paberit, kuhu igaüks pidi kirja panema, mitut keelt ta oskab. Arvasin, et küsimus tuleb teaduslikust huvist ja näitasin enda keelteoskust võimalikult väiksena, pannes kirja ainult eesti keele. Pärast küsis Ant minu keelteoskuse kohta uuesti lõputöö kaitsmisel, kui vastus võis hinnet mõjutada.

*
Korterisse tuli järjest sisse kolm võõrast meest. Algul nad seisid vaikides, siis küsisid, kas meie arvasime Venemaa kohta halvasti. Vastasime, et meie pole sel teemal sõna võtnud.

*
Oli vaja tumbad korterist välja viia. Isa ütles, et need ei mahu vist läbi trepikoja. Ema vastas, et neid saab välja ainult aknast konksuga lastes. Mina ütlesin, et nii need võivad naabrite aknasse minna. Meenutasin, et kui meile klaver toodi, mahtus see küll läbi trepikoja, kuigi raskustega, klaver on suurem kui tumba. Aga klaverit tõi V. Uibo, kellel oli sel alal palju kogemusi.

*
Olin tõlkinud umbkaudselt teksti Itaalia ajaloo kohta, mida pidin eksamil vastata oskama. Nüüd tegin sellesse parandusi, sest kui kõik oli tõlgitud, sai konteksti järgi paremini tervikust aru. Nüüd sain aru, et taheti öelda, et kui Itaalia riigis hakati valima üleriigilisele parlamendile lisaks maakondade omasid, siis võeti eeskujuks ühte varasemat väiksemat itaalia riiki, kus olid olnud olemas nii üleriigiline kui ka piirkondlikud parlamendid.

Laenutused üle loetud

Eelmine aasta on minu autoriõigusega teoseid laenutatud raamatukogudest 384 korda, selle eest saan 34 eurot ja 51 senti. Ülejäänud nimekiri on väljas aadressil http://ahf.ee/laenutushuvitise-jaotus-2017-a-eest/ .

Poe ülevõtmine

Üks Venemaa kaubanduskett võttis teiselt juba teise poe üle. Läksime seda poodi üle võtma. Eelmine omanik oli sinna natuke kaupa maha jätnud. See koosnes pisikestest esemetest. Küsisin, kas sellisest kaubakogusest poe ülevalpidamiseks tõesti piisab. Vastati, et ei, peamiselt müüb pood ühtesid masinaid. Poodi tulid mõned lapsed. Üks tüdruk riputas endale erinevaid kaupasid külge ja tahtis poest välja minna. Ütlesime talle, et kauba eest tuleb maksta ka.

Hinnete kõikumine

Õppisin ülikooli jaoks saksa keele sõnu. Kui õppimisega lõpule jõudsin, sai päev läbi. Olin rahul, et sain kõik õpitud. Järgmine päev läksin ülikooli. Esimene tund oli inglise keel, milles pidi tulema kontrolltöö. See polnud mul kodus meelde tulnud ja inglise keelt ma polnud õppinud. Selgus, et õppida oli antud nii palju, et kõige õppimine poleks võimalik olnud. Mõtlesin, et ma kirjutasin kuskile üles, et inglise keeles ka õppida anti, aga mul ei tulnud kodus meelde üleskirjutust vaadata. Olin kirjutanud erinevates tundides erinevatesse vihkutesse, sõltuvalt sellest, milline juhtus kaasas olema. Kogu materjali nendest kokku otsimine oleks olnud keeruline. Võidi öelda, et kui ma unustan õppimist vaadata, pean hakkama kõigi ainete õppimist jälle ühte õpilaspäevikusse kirjutama. Sellele oleksin saanud vastata, et vanasti ma kirjutasin päevikusse, aga mul ei tulnud ikkagi meelde sinna vaadata. Praegu andis inglise keele õpetaja tagasi eelmised kontrolltööd. Ta ütles, et need ei olnud hästi kirjutatud. Minu oma kohta ütles ta eraldi, et see oli veel halvem. Vaatasin tagasi saadud tööd. Selle erinevatele osadele oli kirjutatud eraldi numbreid. Algul tundus, et number on vigade arv, siis hakkas tunduma, et see on hoopis hinne. Mõtlesin, et viie ja kahe erinevus on väga väike. Mul oli eestikeelse kirjandiga ka nii läinud, et sain viie, järgmine kord tegin ainult natuke rohkem vigu ja sain kahe. Mõtlesin, et meil on inglise keeles uus õpetaja, eelmine kiitis mind. Praegune räägib, nagu ma oleksin teistest üliõpilastest halvem, aga ma mäletan, et asi on vastupidi. Kui varasema õpetaja ajal oli tunnis sõnu küsitud, siis paljusid polnud keegi enne öelda osanud, kui mina ütlesin.