Adam Mickiewicz. „Pan Tadeusz ehk Viimne kohturetk Leedus. Šlahta lugu 1811. ja 1812. a. kaheteistkümnes värsiraamatus“. Poola keelest tõlkinud ja kommenteerinud Aleksander Raid. Juku-Kalle Raid 2000, Tallinn. 399 lehekülge.
Seda raamatut on paigutatud erinevatesse žanritesse. Raamatu enda kommentaarides on kasutatud nimetusi värssromaan, poeem ja eepos. Ma eelistan seda nimetada eeposeks, kui olen enda koduleheküljel olevaid tekstegi lõpetamata eeposteks nimetanud, Mickiewiczi teos on mahu poolest eepose mõõtu.
Kommentaaridest selgub, et tõlge eesti keelde on valminud juba Nõukogude ajal, aga trükki jõudis see alles uuel ajal. Võibolla olid varasemad ilmumistakistused seotud teose venevastasusega. Originaali levitamine oli sarnastel põhjustel raskendatud ka 19. sajandil.
Eepose originaal on kirjutatud riimidega, aga eesti keelde on teos tõlgitud mõtte täpsuse nimel riime kasutamata. Selles ei ole tõlge täiesti järjekindel, paaril leheküljel, kus riimsõnad kordusid otsekõnes rea piires, on tõlgitud riimidega.
Raamatu tegevus toimub Napoleoni ajal. On väidetud, et rahvusluse tõus Euroopas oli seotud vastuseisuga Napoleonile, aga selle teose järgi tundub, et poolakate puhul aitas sellele kaasa Napoleoni pooldamine. Venemaa, Austria ja Preisimaa olid varem Poola ära jaganud, aga Napoleoni ajal loodi riik, mida ajaloraamatutes on nimetatud Varssavi hertsogiriigiks või Varssavi hertsogkonnaks, eepose tõlkes nimetatakse Poolaks ja selle kommentaarides Varssavi vürstiriigiks.
Varem oli olnud olemas Poola-Leedu ühisriik, eepose tegevusajal kuulus Leedu veel Venemaale, aga seda mindi koos Napoleoniga tagasi vallutama. Maailmasõdade vahel olid Poola ja Leedu suhted halvad piiritüli tõttu, aga eepose järgi olid üle saja aasta varem poolakad ja leedulased ühisriigi taastamisest huvitatud. Võibolla aitas sellele kaasa, et mõlemad olid katoliiklased, aga ümberringi elasid õigeusklikud ja protestandid. Leedu ja poola keel pole lähedalt sugulased, aga peale keelesuguluse on võimalik, et omavahel saadakse hästi läbi ka keelte õppimise pärast. Eurolistis on kirjutatud, et itaalia keel ei ole eestikeelses listis nii lubatud kui inglise keel, sest kritiseerija inglise keelt oskab, aga itaalia keelt mitte.
Eepose alguses on tegelased rõõmsad, aga see rõõm pole mulle lugejana nii nakkav kui Byroni luule tõlkeid lugedes tema negatiivsed emotsioonid. Erinevad eepose leheküljed mõjuvad siiski erinevalt, kõige koledamad on lahingu- ja löömingukirjeldused, looduskirjeldused ja rahulikumate hetkede kujutamine on meeldivamad. Epiloogis, mida polevat eepose esmatrükis ära toodud, on jutustajat tabanud kurbus, sest Napoleon ja koos temaga Poola on lüia saanud.
Eessõnas nimetatakse teost realistlikuks, järelsõnas seostatakse autorit romantismiga, aga konkreetset teost peetakse romantismi ja realismi piiril seisvaks. Enne järelsõnani jõudmist leidsin teosest ka ise nii realistlikke kui ka romantilisi elemente. See on igal juhul täielikult või osaliselt või ümberjutustusena loetud eepostest kõige realistlikum. Tegelased ei ole hiiglased ega üleloomulikud tegelased, Jumalat küll usutakse, aga Jumal pole teose tegelane. Hiljuti loetud romantik Byronil olid suurte emotsioonide nimel kogu aeg laibad, aga Mickiewicz teab, et reaalsuses on haavata saada kergem. Lahing ei puhke Dumas’ teoste moodi seoses tegelaste õilsusega, vaid täiesti mõttetult äkki antud käsu tõttu. Erinevalt „Kalevipojast“ ei oska loomad ja linnud rääkida. Ei ole romantilist truudust, vaid naine mõtleb mehe vahetamisest juba enne pulmi. Ei ole Carlyle’i moodi siiruse ülistamist, vaid peategelane teeskleb seente korjamist, et tegelikult teda huvitavale naisele läheneda.
Romantilisemad elemendis teoses on looduse ja maaelu kiitmine, ühe tegelase Robin Hoodi moodi täpne laskmisoskus, rahvuslus, minevikunostalgia, taevakehade järgi tuleviku ennustamine ja ühe tegelase külmavereline hoolimatus ohtude suhtes. Kuigi pole hiiglasi, nimetati ühel leheküljel ühte tegelast vägilaseks. Romantilisi elemente leidsin siiski vähem kui realistlikke.
0 vastukaja:
Postita kommentaar