Olime hoidlas. Artur ütles, et otsitav teema kedagi ei huvita, seetõttu võttis ta kolmest otsitaval teemal raamatust ainult kaks. Mina võtsin kolmanda. See oli okkaline ja torkis käsi. Kõndisin sellega ruumi, kus teised istusid söögilauas. Nad rääkisid sigade söömisest.
*
Magasin oma voodis. Tundus, nagu ema oleks minu toas ja räägiks minuga. Ma ei saanud aru, kas see on hallutsinatsioon või reaalne hääl. Proovisin järele vaadata, aga pea pööramine oli raske, mis tähendas, et ma ei ole ärkvel. Kui ema nägin, ei saanud ma ikkagi aru, kas tegemist on ema või viirastusega.
*
Ema ütles, et uues ajakirjanumbris on mulle viidatud. Ma ei hakanud vastavat lehekülge otsima keskelt, vaid vaatasin lõpust nimeregistrist, mis lehekülg avada. Selgus, et minu nime on numbris rohkem kordi kui ema oli arvanud. Üks artikkel võis olla kriitiline, sest selle teemaks oli teos, mis mul välja ei tulnud. Köide, mida ma käes hoidsin, oli J. Kronbergi raamat. Ta ei kirjutanudki minu viimasest luulekogust halvustavalt, sest ma polnud trükki andmisega kiirustanud, vaid olin teinud valiku kümne aasta luuletuste pealt. Eelmine kogu oli ilmunud 2010 ja uus 2020. Selle kolme tsüklit oleks võinud nimetada ka kolmeks eraldi luulekoguks, kuigi tsükli maht oli natuke kogu mahust väiksem.
0 vastukaja:
Postita kommentaar