„Petseri Teataja“. 11. mai – 6. august 1921.
Tartu rahu järgi kuulus Petserimaa Eestile, aga praeguse seisuga suuremalt jaolt mitte. Ka tol ajal elas seal venelasi ja lätlasi. Uuritud ajalehenumbrites oli vähemalt digiteeritud kujul neli lehekülge numbri kohta, neist kaks eesti ja kaks vene keeles. Osalt on eri keeles leheküljed üksteise tõlked, aga osa sisust erineb. Venekeelsetelt lehekülgedelt lugesin ma peamiselt siiski vaid pealkirju. Setumaal kõneldi ka setu murret, aga ajalehe eestikeelsed leheküljed on kirjakeeles. Setu keelt esineb vaid erandjuhul följetonis. Vene keel on praegusest vanemas kirjakeeles, sellise tähestikuga, mida praeguses vene keeles ei kasutata.
Enne lugemise alustamist määrasin kindlaks, et loen 25 numbrist igaühest neli kirjutist, esimeses järjekorras Venemaa, teises venelaste, kolmandas õigeusklike ja neljandas kommunistide kohta.
Venemaa kohta kirjutatakse, et seal valitseb nälg. Veel lõikuskuu numbris teatatakse Venemaa mässudest, mis on seotud toidunormi vähendamisega. Põhja-Venemaal valmivad küll saagid hiljem kui Eestis. Poola mäletatavasti alles hiljuti sõdis Venemaaga, aga nüüd peab oma kohustuseks nälgivat maad aidata. Kuidas Venemaa selle eest „tänas“, selgus aastal 1939. Aga kirjutatakse ka sellest, kuidas Ameerika abistas veel rahu ajal Eestit, kuigi Eestis oli olukord parem.
Sõda Venemaal oli lõppemas. Lükati ümber kuuldusi sõjajalal olekust ja sõlmiti rahusid. Jaapan olevat nõudnud demokraatiat, kuigi on väidetud, et demokraatia on võimalik vaid Lääne tsivilisatsioonis. Teatatakse kapitalismi taastamisest Venemaal, mis on ilmselt sama, mis nep-i algus. Venemaal on käibel erinevad rahad korraga, kadunud keisririigi raha kurss tundub olevat kõrgem kui olemasoleva riigi omal. Hakatavat vermima uut hõberaha tsaari piltidega, sest vormid pärinevat endisest ajast. Kas aastaarv ikka saadi välja vahetada? Eesti ja Venemaa vahel liiguvad optandid, aga Venemaale suundujatelt tahetakse Eesti pass ära võtta.
Märksõnaga „venelased“ seostub Vene emigrantide tegevus Eestis. Eesti seisukohalt saaks neid nimetada immigrantideks ehk sisserändajateks, aga nimetatakse emigrantideks ehk Venemaalt väljarändajateks. Tegutsevad emigrantide komiteed. Esineb soovi Venemaale tagasi pöörduda. Aga emigrandid ise ütlevad, et nende olukord on kõige parem Eestis ja Soomes. Seega esimesena Tartu rahu sõlmides sai Eesti teistest paremini läbi punastega, aga emigrantide näol ka valgetega.
Kirjutatakse, et Eesti ei taha siin elavaid venelasi assimileerida. Uuemal ajal ma olen küll raadiost kuulnud, kuidas üks Tarand ütles, et venelased tuleb assimileerida. Aga esimesel iseseisvusajal ei olnud probleem nendega nii suur, sest neid oli vähem kui Nõukogude aja lõpuks.
Nagu varem loetud Ernitsa raamatu piirimaade peatükkides, nii on ka selles ajaleheaastakäigus juttu perekonnanimede panemisest. Õigeusklikul lihtrahval puudusid pikka aega perekonnanimed, võibolla on vene keeles siiani isanimel selle võrra suurem tähtsus kui eestlastel.
Märksõnaga „õigeusklikud“ seostub vanalt kalendrilt uuele üleminek, mis luterlikus Eestis käis kergemini, aga millele õigeusklikud vastu seisid. Korduvalt kirjutati, kuidas riik püiab uuele kalendrile üleminekut tagant sundida. Usuküsimustest oli ka muus seoses juttu. Petserimaal valitses õigeusk, aga Petserisse Pihkva tänavale taheti ehitada ka luteri kirikut.
Märksõna „kommunistid“ kattub suuremalt osalt märksõnaga Venemaa, aga natuke kirjutatakse ka rahvusvahelisest kommunistlikust internatsionaalist. Eesti kohaliku kommunistliku partei mainimist ma ei märganud, kuigi olen õppinud, et enne 1. detsembrit 1924 olid kommunistid Eestis veel üsna populaarsed. Aga kuna kommunistid olid mul alles neljas teemaeelistus, siis võis mõni esineda võiv teade ka lugemata jääda.
Põhiliselt lugesin lühinuppe, kuigi esiküljel avaldati ka pikemaid artikleid. Mõnes numbris oli venekeelsetel lehekülgedel Venemaa kohta rohkem pealkirju kui eestikeelsetel. Uudised Venemaa kohta jõudsid lehte sageli mõne kolmanda riigi vahendusel.
0 vastukaja:
Postita kommentaar