„Diarium. Johann Voldemar Jannseni Pärnu päevik. Das Pernauer Tagebuch von Johann Woldemar Jannsen“. Pärnu 2001. Koostanud Pärnu Muuseum. Diariumi tõlkinud ja ülevaated kirjutanud Malle Salupere. 195 lehekülge. Loetud peamiselt eestikeelset osa.
Jannsen kirjutas ajalehti eesti keeles, aga oma päevikut saksa keeles. Kõik tema päevikud ei ole säilinud ja kõiki säilinuid ei ole sellesse raamatusse pandud. Raamat on saksakeelse ja eestikeelse paralleeltekstiga, viimase peatüki sõnastus eesti ja saksa keeles on erinev. Nii palju kui ma saksakeelseid variante vaatasin, leidsin sealt natuke rohkem trükivigu ja mõnes kohas mõtlesin, et oleks saanud ka teisiti tõlkida.
Kui minu vanavanaema Nõukogude ajal kirjutatud käsikirjalises päevikus kirjutab küll, et usub Jumalat, aga päeviku tekstis pöördub Sina-vormis kadunud abikaasa poole, siis Jannsen mõnel hetkel kahtleb Jumala olemasolus, aga päevik on Sina-vormis pöördumine Jumala poole. Teises raamatus ütleb Malle Salupere, et päevik on kirjutatud ajalehest kuivemas stiilis, aga mul päevikut ennast lugedes sellist muljet ei jäänud. Ma ei nimeta kuivaks stiili, kus autor kirjutab põhiliselt oma emotsioonidest. Ateistile võib küll usulistest tunnetest lugemine igavam olla. Ajalehe stiilist erinevus siiski on, teiste inimestega suheldes tegi Jannsen nalja, päevikus on ta melanhoolsem. Hilisemas elus olevat ta olnud majanduslikult paremini kindlustatud, Pärnu päevikus kaebab ta vaesuse üle. Samuti ei ole ta rahul, et naise tervis on kehv ja naine on kurja iseloomuga ning mitte piisavalt tark.
Jannsen ei ole rahul ka endaga. Ta tahaks elada Piibli käskude järgi, aga ei suuda seda teha. Koidula albumis kirjutati, nagu Jannsen kahetseks päevikus patte, aga ei ütleks, mis patud need olid. Minu meelest ta siiski ütleb, oma põhipattudeks nimetab ta kõrkust ja lihahimu. Ta ei kirjelda neid küll tavaliselt detailselt, aga ühel leheküljel oli ka detailsem kirjeldus, kuidas ta tormas öösel nalja pärast majast välja ja pärast seda kahetses, kuna seostas selle teoga naise uut haigust.
Kommenteerijad on oletanud Jannseni vihjete taga peamiselt seksuaalse sisuga patte, aga Piibel ja kirik keelavad ka muid asju. Uku Masing kirjutas vist raamatus „Budismist“, et inimesed seostavad kiusatust tavaliselt millegi seksuaalsega, aga see on laiem mõiste, kiusatus on ka see, kui tahaks näo peale istunud sääske maha lüia, aga mõni usk seda ei luba.
Ühes saatesõnas pidasin Jannsenit loetud artiklite ja iseloomustuste põhjal sangviinikuks, hiljem olen lugenud nii sellest päevikust kui ka tema ajalehest melanhoolsemaid tekste. Jungi meelest mõisted sangviinik-koleerik-melanhoolik-flegmaatik näitavad küll ainult välist käitumist. Jannseni käitumine erinevates olukordades on aga erinev. Ta kirjutab päevikusse, kuidas on vaesuse all kannatades kellelegi halvasti öelnud, aga päeviku kirjutamiseni jõudes juba kahetseb seda. Samuti peab ta teistele inimestele usulise sisuga jutlusi, aga päevikusse kirjutab, et tema enda usk ei ole siiski nii kindel, kuigi ta vähemalt tahaks uskuda. Tema ajalehe juhtkirjas kirjutatakse, et sõjaväeteenistus on auasi, aga päevikus kirjutab Jannsen, kuidas keegi ei taha sõjaväkke minna, kellelgi pole ka võimalik sinna minna, ometi keegi saadetakse.
Erinevate inimeste iseloome võrreldes oli Jakobson siiski koleerilisem. Ka selle raamatu kronoloogia osas tuuakse välja, et Jannseni ja Jakobson tülis ning suhtumises sakslastesse oli Jannsen leplikuma iseloomuga ja Jakobson konflikti otsivam. Ka päevikus süüdistab Jannsen ennast, mitte Jumalat. Kui ta on eelnevalt suulises jutus Jumalale etteheiteid teinud, siis päevikus ta seda kahetseb.
0 vastukaja:
Postita kommentaar