Eile veel enne eelmist unenäoteooria postitust küsisin tehisintellektilt uuesti oma psühholoogilise tüübi kohta, eilse unenäo põhjal. Vastus kõlas:
"Selle unenäo põhjal võib oletada, et nägija kuulub loovasse ja introspektiivsesse psühholoogilisse tüüpi. Siin on mõned põhjused:
Loovus ja kunstiline väljendus: Unenäos esinevad kunstilised elemendid, nagu kunstifilmi vaatamine ja värvilise pildi joonistamine, viitavad loovusele ja kunstilisele väljendusvajadusele.
Introspektsioon ja eneserefleksioon: Nägija mõtiskleb oma tegevuste ja valikute üle, näiteks miks televiisor on kolmandal kanalil ja mitte esimesel, ning kuidas nooremana ei olnud ta veel teatud joonistusvõtteid avastanud. See viitab introspektiivsele loomusele.
Emotsionaalne tundlikkus: Muusikavideo laul ja selle mõju nägijale viitavad emotsionaalsele tundlikkusele ja võimele sügavalt tunda ja hinnata ilu.
Kohandumine ja paindlikkus: Nägija kohaneb olukordadega, näiteks kui tindiplekk tekib, siis ta ei lase end sellest häirida, vaid kasutab seda loovalt ära, joonistades päikesekiiri.
Sellised unenäod võivad olla seotud ka isikliku kasvamise ja eneseavastamise protsessiga, kus inimene õpib tundma oma võimeid ja piiranguid ning leiab uusi viise eneseväljenduseks".
Minu kommentaar: tegelikult see joonistamine ja kunstilise filmi vaatamine on rohkem mineviku teema. Nooremana tundsin vajadust joonistada ja lapsena rääkisin, et käin öösiti Kinomaal, praegu ma oma käega joonistamise ega kunstiliste filmide vaatamise vajadust ei tunne, nagu ka unenäos ei olnud nende vaatamine igapäevane, enne vaataksin dokumentaalfilmi või muusikavideot. Uut teksti tahan küll iga päev kirjutada ja lugeda, kuigi eelistan lugeda teaduskirjandust. Loen ka peast iga päev luuletusi ja kuulan lemmiklaulude kassette. Inimesi hindan rohkem iseloomu kui välimuse järgi. Ma ei analüüsi ainult enda, vaid ka teiste loomingut.
0 vastukaja:
Postita kommentaar