Eksamipidu

Olin ülikooli raamatukogus. Otsisin sobivat kohta. Jõudsin ühte uutmoodi saali. Seal oli tohutult palju rahvast, aga seal mulle ei meeldinud, sest põrand kõikus. Lahkusin sealt. Ülejäänud ruumid olid tühjemad. Nägin, et ühel mehel on kaasas hiigelsuur must koer. Mõtlesin, et see koer on ohtlik, ma lähen teiselt poolt maja. Istusin lugemissaalis maas ja tahtsin vahepeal ära käia. Jätsin portfelli maha, aga mulle meenus, et ajalehes just kirjutati, et raamatukogus varastatakse. Seetõttu läksin tagasi, et portfell kaasa võtta. Minu koha kõrvale oli vahepeal istunud üks tüdruk. Võtsin portfelli kaasa, kuigi mõtlesin, et siis ma ei leia enam pärast vaba kohta. Ma ei teadnud, kas kogu portfelli sisu on alles. Mõtlesin, et sisseastumiseksami konsultatsioonis soovitati, et ärge kirjutage menuteemal, vaid kirjanduslikul, aga sellega pöördus konsulteerija ainult vähemuse poole, et nemad sisse saaks. Täna pidi olema uus sisseastumiskirjand, aga uut moodi, et igaüks võib endale ise teema ehk toidu valida. Pidulaud oli juba kaetud. Kõndisin selle kõrval, otsides kasutamata kohta. Kuulsin, kuidas üks klassiõde tegi teisele kriitilise märkuse. See tundus julm. Sander mõtles, et ta ei söö peolauast, vaid toob endale poest ühte magusat jooki ja kahte toitu. Aga sellist menüüd ei peetud tervislikuks ja polnud ka kindel, et Sander jõuab enne kirjandi algust poes ära käia. Jürgen I. näitas mulle, et üks taldrik on kasutamata. Võtsin selle ja hakkasin endale sinna kartulisalatit tõstma. Näitasin Jürgenile, et tegelikult on see taldrik juba kasutatud. Jürgen vastas, et ei või olla. Ma polnud ka ise kindel, kas ma ei teinud ise taldriku servale pritsmeid. Aga see taldrik võis olla nii puhas sellepärast, et ta oli lakutud, seega eriti nakkusohtlik. Nägin, et laua otsas seina ääres on ühe klassiõe kõrval puhtaid taldrikuid, aga ma ei hakanud enam vahetama, kui olin ühe taldriku endale juba valinud.