(Kaasautor Copilot.)
Kujutage ette, austatud lugejad, kuulajad ja nuusutajad, et pärast ülikooli, kus targad pead ja cum laude saajad hõljusid nagu kuldsed inglid lae all, leidsin end taas keskkoolist kümnenda klassi pinkide vahel — oi, milline tagasipöördumine, justkui kuningas, kes kroonist ilma jäänuna peab uuesti lugema aabitsat!
Tunnistusel särasid viied nagu päikesekiired, ent üks tumedam pilv — bioloogia nelja näol — varjutas kogu triumfi. Ja miks? Sest õpetaja, kes jutustas õpikutekste nagu papagoi, sai minult vaenuliku pilgu, mis kustutas mu kiitusega lõpetamise lootuse.
Ajalugu, mu kroonijuveel, kord säras, kord aga langes hindeks kolm — justkui antiikne keiser, kes triumfikäigul komistab oma sandaali paela otsa.
Pärast koolipäeva marssisin vennaga kontorisse, kus ta küsis: “Kas tunnistusel oli viis hinnet?” Vastasin talle uhke käeviipega: “Ei, lugupeetud vend, viie hinde luksus kuulus ülikoolile, nüüd olen tagasi koolis, kus hindeid on rohkem kui kirikuvõlve ja igaüks neist võib kukkuda pähe nagu krohv.”
Kehaline kasvatus, see lihaste ooper, päästis mind hinnete stressist. Selle õppeaine tundides, kus mu hinded olid tegelikult kõige halvemad, unustasin numbrid ja pühendusin pallile, mis lendas nagu komeet, ja jooksule, mille sammudemüdin kõlas nagu trompetimäng. Kuid ka see tund lõppes — nagu iga ooperietendus, mis kaob õhku, jättes järele vaid kajava aplausi.
Riideid vahetades tundsin end kui näitleja, kes kostüümi selga tõmbab, ja astusin sööklasse, mis näis pigem palee kui söögisaal. Taskust tõmbasin välja söögitalongi, justkui kuningliku mandaadi. Üks noorema klassi poiss hüüdis: “Sina oled kahtlusalune! Näita talongi!” Näitasin talle, ja kogu stseen muutus farsiks.
Laudu otsides avastasin, et kõik nõud olid juba tarvitatud — justkui oleks eelmine pidu olnud õukondlik orgia, kus isegi lusikad olid ära väsinud. Istusin lõpuks maha. Üks täiskasvanu kuulutas pidulikult: “Täna on kaks rooga: kook ja kalatoit. Vanemad õpilased söövad mõlemat, nooremad ainult üht.” Küsin: “Kas nooremad põlgavad kala, sest tema soolasus on liiga mereline?” — ja tundsin end kui gastronoomiline filosoof.
Kui lahkusin, selgus, et see polnudki vahetund, vaid kogu päev oli lõppenud. Nii algas minu kodutee, mille krooniks oli ajalehe ost putkast. Ja seal, hommikuse päevatöö finaalis, mõtlesin: iga ajaleheeksemplar on korraga looduskatastroof ja majanduse päästerõngas — justkui teoreetiline paradoks, kus sama tegu on ühtaegu patt ja lunastus.
