Vaimustus

Eile tuli mulle peale kõigepealt ajaloovaimustus. Mõtlesin, et peaks tegelema edaspidi malega ainult nädalavahetusel, et ajaloo jaoks rohkem aega jääks, eriti kui raha võib saada ajaloo eest. Väljas kõndides tundus, nagu oleks sügise algus, mil kõik meeldivad tööd algavad.

Hiljem mõtlesin, et ka õhtul võib kaks tundi vaba aega olla. Siis võtsin ikkagi malenupud välja. Siis tuli peale malevaimustus. Tundus, et tund aega päevas malega tegeleda on liiga vähe, sest mäng on selleks liiga huvitav.

Luuletus unenäost seletusega

Nägin unes, et õppisin ülikooli eksamiks. Olin õppimise käigus täis kirjutanud juba palju kaustikuid, rohkem kui ühegi varasema eksami puhul. Ühele kuulsale Eesti poliitikule oli tehtud atentaat. Sellega seoses mõtlesin välja luuletuse:

Iga nurga peal toimub väike mõrvakatse,
ärge sinna minge, seal on ohtlik, latsed.
Minge parem koju, tillukesed väätsed.
Seal on ohutum. Seal on söögiks läätsed.

Ütlesin teistele, et loen ette ühe luuletuse. Enne kui ma lugema jõuudsin hakata, ütles Pille, et ta loeb ühe ballaadi. Protesteerisin, et mina pidin luuletust lugema hakkama. Nüüd lasti mul seda teha. Kui olin lõpetanud, siis imestasin, et teised nii vähe naersid. Nad läksid nüüd kõik kööki. Läksin kooli. Sisenesin tagauksest. Teel seisis keegi, kes midagi seletas. Tundus, et see on mõrvar, kes on pandud kõigi õpilaste ees ühekaupa vabandama. Tahtsin seinalt vaadata, kus klassis mul tund tuleb. Ma ei leidnud seda ja arvasin juba, et esimest tundi meie klassil täna ei olegi. Siis Erik näitas, et tund tuleb klassis 308. Läksime sinna. Ma mäletasin uduselt, et tänaseks pidid vist kõik ühe luuletuse välja mõtlema. Ütlesin Erikule, et kui tal luuletust ei ole, siis mõelgu see välja. Lisasin, et mul on olemas. Klassi sisenedes nägin, et Kristjan K. on istunud minu lauda. Mõtlesin, et kas ma nüüd leiangi üldse kuskilt istekoha. Siis nägin, et minu tool on endiselt vaba. Kristjan ütles mulle, et ma annaks talle teisest lauast arvutikoti.

Kui ärkasin, lugesin selle luuletuse uuesti ette. Mulle öeldi, et sõna "vääts" on olemas ainult unenäos. Kontrollisin sõnaraamatust. Õigekeelsussõnaraammatus seda ei olnud, aga murdesõnaraamatus küll. Koguni kahes tähenduses. Üks tähendus on "väike laps", teine "malk". Käänamist ei ole antud.

Hakkasin mõtlema, mille mõjul see uneluuletus sündis. Kas tõesti sellepärast, et lugesin eile Kaljo Põllu uutelt piltidelt H. Runneli luuletusi? Sealt midagi sarnast meelde ei tulnud. Siis meenus, et riim mõrvakatse-latsed meenutab seda riimi, mille üle ma õhtul raadiot kuulates naersin:

Mis sa kostad, kui nüüd pähe lasen kuuli ma,
sina valelik ja truudusetu Julia?

Pioneerid

Ühe pioneerilaulu sõnad olid: "Kartul, kartul, kallis kartul, pioneeri ideaal". Täpsem jaotus oleks: toores kartul - oktoobrilapse ideaal, keedetud kartul - pioneeri ideaal, praetud kartul - komsomolkuse ideaal. Neile, kes nimetatud organisatsioonidega ei ühinenud, lubati anda kartulikoori. Nende ideaal oli vabadus.

Topeltisik

Nägin unes, et reformatsiooni mõjul ehitati ka keldrisse esimene kirik, kuigi keldris reformatsiooni ei olnud. Keldrisse kiriku ehitamise mõjul ehitati esimene kirik ka keldri akna taha Venemaale. Varem oli seal jumalateenistusi peetud ilma kirikuta. Ehitamine tähendas, et reformatsioon mõjutas peale protestantide ka katoliiklasi ja õigeusklikke mõlemaid. Akna taga Venemaal tapsid mõned ennast keldris toimuva mõjul ära. Teine kirik ei olnud vist veel barokkstiilis, vaid ehitati kümme aastat varem. Olin kunstiajaloo loengus, mis toimus ruumis, kus oli üks pikk laud ja selle taga toolid. Meile räägiti, et klassitsismile iseloomulikult on laua taga ainult kahte värvi toole, mitte nii nagu tänapäeval.

Teises unenäos rääkisin Särgavaga. Tahtsin teada, kas ta tunneb Särgavat, kes tuli Tartu välkmalemeistriks. Särgava ja Särgava olid täpselt ühesugused. Ma ei nimetanud nime, aga seletasin, et nad võivad üksteist tunda, sest õppisid samas teaduskonnas. Särgava vastas, et ta tunneb teda väga hästi.

Osutati tähelepanu

Minu teise luulekogu ja minu venna luulekogu kohta ilmus kunagi "Loomingus" ühine arvustus, autoriks Ene Kallas. Hiljuti kohtasin sarnast teksti leheküljel Poogen uuesti, autoriks Krafinna. Lugedes tegi see mulle nalja, sest tundus, et see on "Loomingus" ilmunud arvustuse parodeeriv võltsing, kuhu on vahele kirjutatud originaaliga võrreldes jaburamaid ja solvavamaid lauseid. Ma ei uskunud, et keegi peaks tõsimeeli minu venna luulekogu vabavärsiliseks. Aga kui teksti nõunikule näitasin, siis tema püüdis mind veenda, et see on hoopis sama "Loomingu" autori mustand, sest inimesed olevatki nii halvad ja rumalad. Võrdlesin siis isikuandmeid, et näha, kas on tõesti tegemist ühe ja sama autoriga. E. Kallase sünnipäevaks oli märgitud 12. juuli, Krafinna sünnipäevaks 13. juuli. Ikkagi kahtlaselt lähestikku. Arvustus ise on võibolla võrgust uuesti ära kustutatud, sest leidsin ta nüüd veel ainult puhvrist.

Leopard ja teised

Nägin unes, et läksin vara hommikul kirjanduse majja. Peale minu tundus majas olevat veel üks inimene, sest kuulsin kellegi samme. Arvasin, et see on Berk Vaher, aga kui see inimene ukseavasse ilmus, siis osutus ta hoopis Janika Kronbergiks. See tundus kummaline, sest Kronberg ei olnud siin enam ametis. Läksin saali. See oli üsna rahvast täis. Hakkasin endale sobivat istekohta otsima. Inimesed hakkasid naerma. Arvasin, et see tähendab, et olen sattunud võõrasse loengusse. Keerasin ümber ja läksin istusin tagumistesse ridadesse. Lasti ringi käia ühte paberit, kuhu tuli kirjutada oma nimi ja muid andmeid enda kohta. Kui see minu kätte jõudis, tuli minu juurde üks naine, kes rääkis, et talle õpetati minu keelt. Mulle ei meeldinud, et ta arvas minu kohta midagi teadvat. Olin andmed ära kirjutanud, aga ta arvas, et tegin seda liiga nõrga joonega. Nii pidin enda kirjutatud sõnad uuesti üle tegema. Lisaks sellele pidin joonistama rõvedusi, nagu keegi oli jooned ette andnud. Pärast rääkisin isale või emale, et pidin andmed üle kirjutama, sest kõige suuremat huvi tunti just minu mõtlemise vastu. Kuna see võis tunduda haige enesetähtsustamisena, siis lisasin, et enne paberi ringi käia laskmist nad siiski ei olnud veel minu olemasolust teadlikud. Mängiti malet. Minu ees oleval laual mängis Guzovski moodi mees. Nii minul kui ka temal oli võidetud seis, seepärast vaatasin tema pealt, kui palju võiduseisus aega kulutada. Guzovski moodi mees mängis valgetega. Nuppe oli veel täiesti võrdselt, etturid paiknesid sümmeetriliselt, aga mustade seis oli juba läbi. Mustadega mängisid Oudekki ja tema isa. Järgmistel käikudel sai mitu nende vigurit järjest maha lüia, ilma et nad midagi vastu oleksid saanud. Turniir sai läbi. Turniiri tulemusel langes minu reiting veelgi. Nüüd oli see pikas males juba madalam kui kiirmales - vastavalt 1914 ja 1920. Varsti võis reiting langeda juba alla 1900. Siis mul poleks enam olnud isegi õigust mängida Eesti meistrivõistluste valikturniiril. Klaus oli ka turniiril osalenud. Ma ei teadnud, kummal meist kõrgem reiting on, sest täna tuli Klaus must ette, aga eelmisel korral jäi taha. Tema reiting oli siiski saadud väiksema pingutusega, sest ta tegeles malega ainult turniiridel. Vaatasin, millised raamatud riiulis on. Seal oli mitu ingliskeelset köidet ühe huvitava autori teoseid. Mõtlesin, et laenaks esimese köite. Edasi mõtlesin, et kui mulle tuuakse raamatud tagasi nii pika ootamise järel, siis ei taha keegi sama kartes mulle ka raamatut laenata. Võisin öelda, et olen kiire tagasitooja - loen raamatu kohe läbi või kui läbi ei jõua, siis toon ikkagi tähtajaks tagasi. Laua taga vaatasid ühte raamatut Oudekki ja tema isa, kelle korter see oli. Vähemalt oli seal tema isa, laps võis keegi teine ka olla. Vaatasin üle õla, mis raamatut nad loevad. See oli Tolkien inglise keeles. Läksin tuppa, kus ma pidin ööbima, sest pidu pidi kestma kaks päeva. Otsustasin kingad jalast võtta, et jalad haisema ei läheks. Piret oli enne üle ukse sisse vaadanud, aga ta ei olnud öelnud, et ma kingad jalast võtaks. Tal ei olnud üldse kombeks selliseid asju öelda. Peale Oudekki oli peol veel üks teine tüdruk, kellega ma olin kirju vahetanud. Ja kolmandana nägin nüüd ka Helinat. Viimased kaks olid minuga kirju vahetama hakanud nähtavasti sellepärast, et nad olid Oudekki tuttavad. Ma ei rääkinud kellegagi neist kolmest, sest ei olnud päris kindel, kas need on nemad, ja ei tahtnud muidu ka häält teha. Raadio oli lahti, aga sealt ei tulnud häält. Astusin paar sammu raadio suunas, et proovida hääl välja kruttida. Aga raadio hakkas mängima enne kui ma seda puudutada jõudsin, nähtavasti põranda liikumise mõjul. Raadiost hakkas kostma laul "Mina ei taha veel magama jääda", millele pidi järgnema unejutt. Algul tundus, et see on just see, mida ma kuulda tahtsin. Aga siis hakkas paistma, et laulu seade on minu hirmutamiseks natuke õudsemaks muudetud. Nähtavale ilmusid lõvid ja tiigrid. Mulle öeldi, et ega need ei ole päris lõvid ja tiigrid, vaid ainult ettekujutused. Mulle hakkas siiski tunduma, et need on ehtsad ja toodud siia minu hirmutamiseks. Seda saadi teha, arvestades sellega, et Oudekki suudab sellise olukorraga kohaneda, tema neid ei karda, mistõttu nad teda ei ründa. Aga minu võisid nad maha murda. Peale lõvide ja tiigrite oli korteris ka üks leopard. Seda arvatavasti seepärast, et olin öelnud, et kõige rohkem kardan ma leoparde. Olukord oli ebameeldiv, seda enam, et see pidi veel nii kaua kestma. Aga hakkasin arvama, et mõttejõudu pingutades peaksin kiskjatest ikkagi jagu saama. Et kiskjad olid praegu teise tuppa läinud, siis katsetasin oma võimeid kõigepealt Tõnu peal. Muutsin ta kivikujuks. Ma ei teadnud kohe, kuidas ma ta nüüd elusaks inimeseks tagasi saan muuta, aga varsti see mul siiski õnnestus.

Kahe ürituse vahel

- Kas sa saaksid homme ühele üritusele tulla?
- Ma kahtlen selles. Ma olen nii kõhnaks jäänud, et riided ei ole enam kasutuskõlblikud. Mida seal kantakse?
- Puusärke.
- Mispärast?
- Me oleme nii vanaks jäänud, et raskemaid asju me ei jaksa enam kanda. Pealegi oleme äsja lõppenud retkest väsinud. Sellel retkel kandsime viimast korda raudrüüsid.

Puur. Arutelu.

Ühes unenäos vajutasin sõrmega elektrijuhet. Vennad hüüdsid, et seda tuleb teha varbaga, sest muidu võib sellelt katkiselt juhtmelt lööki saada. Mina arvasin, et katkisuse korral võib varbaga puutumine ka ohtlik olla. Püüdsin siiski aru saada, miks varbaga puutumine vähem ohtlik on. Võibolla sellepärast, et varba nahk on paksem. Eriti ohtlik oleks puutuda kahe käe sõrmedega korraga, sest siis võib vooluring tekkida. Kadri isa võttis puuri ja hakkas meie suure toa seina sisse auku puurima. Ta puuris diagonaalis. Edasi lasi ta puuriga üle lae ja teiste seinade. Siis läksid külalised ära. Ühes seinas oli nüüd lahti puuritud vagu, mis tõestas, et tumeda betooni peal on paks valge sodikiht. Ema oli sellest ka varem rääkinud. Nüüd taheti hakata tegema remonti, mis valge kihi maha lõhuks. Mulle see mõte ei meeldinud.

Ühes teises unenäos sain e-maili, millest nägin, et see on Tõnso saadetud, aga teksti ei olnud näha. Teisel katsel avanes siiski kogu kiri. See oli vastus minu avalikku kohta pandud kirjale. Kui tavaliselt olin olnud Tõnsoga samal arvamusel, siis nüüd vaidles ta mulle ägedalt vastu. Ta ütles, et see, mis ma oma rahast kirjutan, on sama hea kui rubla kasutuselevõtu soovimine. Ma ei tahtnud sellega vaielda, vaid ennast välja vabandada, et ma võibolla poleks pidanud kirjutama magistritööd fašismist, sest nüüd tunnen fašismi paremini kui demokraatiat. Avastasin, et need kirjad on ära trükitud ka "Postimehes". "Postimees" oli nii paks, et see oleks võinud sealt ka leidmata jääda. See oli interneti foorumite rubriigis. Esikohal oli Kaplinnski kiri teisest kohast internetist, siis tuli minu kommentaar sellele ja edasi järgmiste inimeste vastused. Nüüd nägin nii ajalehest kui ka arvutist, et Tõnso kiri ei olnudki üleni vastus minu kirjale, vaid ta oli igale eelnevale kirjutajale mõned sõnad pühendanud. Mulle ei meeldinud eriti, et minu kiri ajalehte oli pandud. Ajalehes tunduus liiga inetu, et ma olin kirjutanud, et Kaplinski seisukohad tuletavad meelde seda, mida ta oma kassiga tegi. Mõtlesin, et nüüd peaksin ajalehelt kirja loata avaldamise eest honorari küsima. Kahtlesin siiski, kas seda teha, sest ma ei tahtnud, et minu kirjade lehes avaldamine täielikult lõpetataks.

Kirjanduse sihtrühmadest

Eile lõpetasin sissekande lasteraamatutest sellega, et üks lasteraamat ("nooremale koolieale") ja üks "Loomingu Raamatukogu" on väga sarnase sisuga. Kohe esimese raamatuga, mis ma selle kirjutamise järel kätte võtsin, sain natuke selgitust. Nimelt raamat "Muinasjutt vesiiri elevandist" on märgitud suunatuks "keskmisele ja vanemale koolieale", samas on sinna sisse kirjutatud ka, et see on varem teise pealkirja all ilmunud "Loomingu Raamatukogus". Nii et kui pildid on sisse joonistatud, siis on mõnele koolieale, muidu on vanainimestele. (Kellele pole pilte vaja, sest nad on kaotanud nägemise ja neile saab ainult ette lugeda?)

See on teine raamat elevandist, mida ma lugesin. Esimene oli "Valge elevandi mälestused".
Ei tea, kui püstitada monument inimesest elevandi seljas, kas see oleks ratsamonument?

Kojuminek. Kuningriiklased.

Nägin unes, et läksime mitmekesi ülikoolist koju. Teadsin, et üks meie hulgast peaks olema Helina, aga ma ei teadnud täpselt kes. Oletasin, et Helina võiks olla tüdruk, kes ütleb lühikesi ebatavalise sisuga lauseid. Kui ma oleks selles kindel olnud, oleksin temaga rääkinud. Aga praegu ma ei rääkinud kellegagi, ootasin ainult, millal ma saan teada, kes on Helina. Loengu lõpul pidi igaüks valima endale töökoha. Ma ei hakanud seda esialgu valima, vaid ootasin, kas mulle ilma valimata ei anta.

Olin näinud unes fotot, kus Helinal oli ainult üks silm ja see paiknes näo keskel. Nüüd vaatasin uuesti arvutist filmi, mida olin vaadanud enne seda unenägu. Seal tuli koht, mille olin vahepeal unustanud, kus ühte meest näidati sellise nurga all, et tema üks silm paistis teisest suurem. Järeldasin, et see oligi põhjustanud sellise unenäo. Mõtlesin, et kui mul parem mälu oleks, siis leiaksin kõigile unenägudele seletuse varemjuhtunu kaudu.

Seinal oli tabel, kus oli kirjas kuningriiiklasi valida lubanud inimeste arv. Nad oleksid jälle Riigikokku sisse saanud, veel suurema saadikuta arvuga kui esimesel korral. Ütlesin, et tuleb välja, et ma olen Rein Toomlast targem, sest mina olin seda võimalikuks pidanud, aga Toomla oli öelnud, et kui kellegi toetajate arv on juba langenud, siis see enam uuesti ei tõuse. Kuningriiklaste kolm esimest kandidaati oleksid kõik saanud üle 100 000 hääle, aga mulle olid need kõik tundmatud nimed. Esimese nime kohta ütles Pille, et see on mööblivabriku direktor. Seda nime tundsid kõik inimesed, kes olid mööblit ostnud. Teist seletas Pille oma "lapsepõlve sõbranna" kaudu. Arvasin, et ta mõtleb Piretit, aga ta ei tahtnud Pireti nime nimetada. Kolmas nimi osutus lähemalt vaadates kommisordi nimeks. Inimestele maitses see komm, nii olid nad küsitlusele vastanud, et nad seda valiksid, aga tegelikult valimistel poleks see olnud võimalik. Nüüd nägin, et tegelikult ei saa kuningriiklased nii palju hääli saada, nagu küsitlus neile lubab.

Kolm lasteraamatut

Eile lugesin läbi kolm lasteraamatut, neist kaks olid luulekogud ja üks proosaraamat.

Esimene luulekogu oli tõlgitud poola keelest. Seda lugedes mõtlesin, et see ei ole nii hea kui Ott Arderi lasteluuletused, sest autor õpetab liiga palju. Olin üllatunud, kui lugemist lõpetades nägin tagakaanel lauset, et autor väldib näpuga näitavat õpetamist.

Teine raamat oli tõlgitud niinimetatud moldaavia keelest. Selle kohta oli küll öeldud, et nii lastele kui ka täiskasvanutele. Kõige eredamalt jäi mulle sellest meelde luuletus "Ankeet". Kõigepealt küsiti nime, vastus oli "mina". Järgnesid uued küsimused, kuni viimane küsimus oli, kas vastajal on välismaal sugulasi. et nõukogude ajal olid sellised ankeedid, on teada, aga natuke imelik on, et selline ka luulekogus ära trükiti, sest need küsimused olid mõeldud vägivalla rakendamiseks. Siis tsensor järelikult üldse seda vägivalda ei häbenenud. Ja luuletuses toodud vastus on veelgi huvitavam, kui vastus selle esimesele küsimusel. Vastus kõllab, et on küll välismaal sugulasi - isa, kes langes 1945. aastal. Mida sellest välja lugeda?

Proosaraamat rääkis sellest, kuidas üks poiss Siberis ära eksis. Sisu on väga sarnane eelmisel aastal "Loomingu Raamatukogus" ilmunud äraeksimisraamatule. Aga eile loetu oli pakutud välja lasteraamatuna, "Loomingu Raamatukogu" on idee poolest täiskasvanute ajakiri, kuigi ka seal olid eksijateks lapsed.

Ajaleht "Katkine"

Nägin unes, et vaatasin ühte teatmeteost. Ma ei saanud ühtedest andmetest aru, kas need on seal sees. Vahepeal nad justkui olid, siis jälle ei olnud. Teatmeteose vahelt leidsin enda kunagi tehtud ajalehe "Katkine" numbreid. Et see oli meelega katkise välimusega ajaleht, siis ähvardas neid numbreid oht saada prahi pähe ära visatud. Sellessse ajalehte olin kleepinud pärisajalehest välja lõigatud artikleid, milles osad sõnad ja tähed olin ära värvinud. Värvilisi mööda lugedes moodustus teine artikkel. Oletasin, et värvijaks oli Toomas. Henn naeris selle oletuse peale, sest tema arvates oli Toomas tol ajal nii noor, et ei saanud seda kuidagi teha. Mina pidasin siiski võimalikuks, et tegime seda hilisemal aastal kui ilmus see pärisajaleht. Äkki olid kõik enda tehtud ajalehe numbrid kadunud. Küsisin Pillelt, kus need jäid. Leidsin nad teisest kohast siiski üles. Ärkasin oma voodis, mis asus koolimajas. Tülitsesin kahe noorema klassi õpilasega. Pärast üks neist meenutas, mitmenda vahetunni ajal me seda tegime. Minul polnud täpne aeg meeles. Järelikult noorema inimese jaoks on selline asi olulisem. Sõitsime autoga kooli juurest Riia maanteele. Roolis oli Tõnu. Ta sõitis nii, et inimesed pidid ise tee pealt eest minna jõudma. Käisin talle kõrvalistmelt peale, et ta pidurdaks. Ta võttis mind kuulda. Siis kadus auto ära ja muutusime jalakäijateks, sest see oli unenägu. Läksime tagasi kooli juures oleva ajaleheputkani. Otsustasin osta ajalehe, et unenägu huvitavamaks muuta. Küsisin "Tartu Ajalehte". Müüja ütles, et ma ostaks mõne parema lehe. Võtsin siiski "Tartu Ajalehe", aga lisaks sellele ka "Postimehe". Hakkasin neid kõndides lugema. Tekstist oli näha, et see ei jää mul ärkamiseni meelde. Läksin koos ühe mehega ühes suures majas ühte koridori peitu. Hakkasime kõndima koridori teise otsa, kus ma tahtsin sellele mehele salakäiku näidata. Ma polnud siin varem käinud, aga olin kindel, et kui koridori teises otsas seina kõrvale lükkan, avaneb salakäik.

Võidupüha ja kaotused

Riiete järgi otsustades tundub, et talun kuuma kõigist paremini. Sain olla veel kampsuniga, kui teised olid juba ilma särgita.

Nad higistavad päeval ja arvatavasti ka öösel tule ääres. Mina tänavu vist jaanituld ei tee. Kui Tallinnas on tule tegemine keelatud, siis ma ei tea, miks see peaks mujal Eestis rohkem lubatud olema.

Enne Võidupüha avati mälestustahvel Iraagis hukkunud Eesti sõduritele. Kas see sõda on siis juba võidetud? Kas tahvlil on ikka piisavalt ruumi tulevaste langenute nimede lisamiseks? (Ärge mind pärast ärasõnumises süüdistage.)

Enne Võidupüha varastati ka üks Kaitseministeeriumi arvuti. Sellega seoses räägiti, et riigil on saladused. Mina osana riigi kõrgeimast võimust neid saladusi ei tea. Järelikult valitsetakse riiki pimesi.

Võimalikud kirjad. Kaks vastast.

Nägin unes, et sain Paides kahe tüdrukuga tuttavaks. Mõtlesin, et kui Tartusse jõuan, siis kirjutan mõlemale. Aga Tartust vaadates paistsid nad teistsugused. Nüüd kaalusin veel ainult kirja, et tahtsin neile kirjutada, aga mõtlesin ümber.

Teises unenäos mängisin kiirmaleturniiril. Nägin enda nuppe vastase poolt vaadatuna. Asusin tsentris oda ja kahe ratsuga pealetungile, tõrjudes tagasi vastase lippu. Enne kui ma laual midagi otsustavat korda saata jõudsin, kukkus vastase aeg. Vastane oli olnud Ago. Ta oli mänginud samal ajal ka teist partiid Sveni vastu ja kaotas ka Svenile ajaga. Rääkisime, et kahe vastasega korraga mängida ikka ei saa. Ma kahtlustasin tabelit vaadates, et kaotust ei pandud kirja mitte ainult vastasele, vaid ka mulle. Seda võis kohtunik M. Kolk põhjenndada sellega, et ma ei teatanud õigel ajal tulemust. Sellele oli mul olemas vastus, et tulemust ei saanud varem teatada, sest mäng kestiski nii kaua. Tabelit uurides hakkas tunduma, et mulle on siiski võit kirja pandud. Arvasin, et nüüd tõusin kõrgemale lauale. Aga kui ma kõrgema laua juurde läksin, öeldi mulle, et mängin endiselt samal laual kui eelmises partiis.

Lehmad

"Tartu Postimehes" kirjutati lehmade iludusvõistlusest.
See oli inimesekeskne üritus, sest žürii moodustasid inimesed.
Järgmisel korral võiks moodustada ka alternatiivse žürii lehmadest, pullidest, mullikatest ja vasikatest.

Prügivedu

Ühes tänases unenäos rääkis üks malemängija, võibolla Berting, et ajaleht "Sirp" tahab teha rahvahääletust ametnike tagandamiseks, aga KGB ei lase neid tagandada. Teiselt poolt kritiseeris kõneleja Rauna, et temasugused ei tooda mingit rikkust. Vaidlesin rääkijale natuke vastu, et kirjutamine on ka millegi loomine ja kui ta ise mõtleb males mõne hea käigu välja, siis see ka muudab maailma. Tegelikult ei olnud ma selles kindel. Ta ütles, et Niklus ja Tarto võiksid tellida prügiauto, mis Tartu prügikastid tühjaks teeb - Tartus on üle 700 prügikasti ja kõik need ajavad üle.

Ühes teises tänases unenäos hakkasin Lauguga malet mängima. Tal oli mängu algul peal ka üks ebatavalise käimisviisiga nupp, millest ma ei teadnud, mille vastu seda vahetada võib. Aga sain selle maha lüia midagi vastu andmata. Muidu oleksin pidanud mängu kaotama, sest mul mängu algul sellist nuppu ei olnud, nii et mul oli olnud üks nupp vähem. Lauk läks ära. Algul arvasin, et see tähendab alistumist. Aga ta tuli tagasi, mille järel mulle hakkas tunduma, et siis kaotan selle mängu ise. Kõndisin ise ka mängu ajal ringi, millest Lauk võis järeldada, et mul pole mängu vastu huvi. Varsti nägin, et vesi nuppudega on keema läinud. Nüüd polnud edasimäng enam võimalik, sest keemaminekuga oli kadunud võimalus takistada kuningatele tule andmist.

Laseb keele käiku

Üks inetu sõna on "kehakeel".
Mulle meeldib rohkem lause "Kätega ei räägita."
Kurttummad siiski räägivad.
Ise räägin ka kätega, sest räägin kirjalikult.
Suu on ka kehaosa.
Aga suu ja käsi peaksid siiski väljendama nähtamatu ja kombitamatu aju mõtteid.

Arsti juures

Nägin unes, et olin raudtee ülesõidukoha juures ja pillasin tolmu sisse toitu. Võtsin selle üles ja panin suhu. Siis tuli mulle meelde, et nii ei tehta. Kui rääkisin teistele, mis ma olin teinud, vangutasid nad päid. Ütlesin, et raudteed mööda veetakse sageli mürke, kuigi vahel ka toitu. Läksin Annelinna polikliinikusse arsti juurde, et ta kontrolliks, kas mul nüüd teetanust ei ole. Panin kolm toiduraasukest arsti lauale. Varsti korjasin need jälle enda kätte. Arst saatis mu teise arsti kabinetti. See andis mulle paberi, kuhu oli kirjutatud, mis kuupäeval ma pean tagasi tulema. Peale selle andis ta mulle oma ruumi võtme. Seda põhjendas ta sellega, et tema kabinet asub polikliiniku pimedate osas ja ta ei näe ise ka mööda tänavat tööle kõndida. Mõtlesin, et mina ju näen, nii et ta teeb mu prillinumbrist valed järeldused. Koridoris kohtasin veel teise kabineti arsti. Nüüd tundus ta välimuse järgi õel inimene. ta ütles, et esimese kabineti arst ei võtnud mult üldse proovi, nii et ei saa mingeid järeldusi teha. Ma ei teadnud, kas ma pean nüüd esimesse kabinetti tagasi minema või oli sealsele arstile lihtsalt minu väliste tunnuste järgi juba täiesti selga, et mul seda haigust ei ole. Koridoris olev arst rääkis veel, et mult võiks teiste haiguste proove ka võtta - aidsi ja hepatiidi - siis saaks nende kohta ka teada, kas mul need on. Mõtlesin, et parem on vist mitte teada saada, kui nad mul on. Ütlesin, et kui kahelt inimeselt järjest proovi võetakse, siis võib nakkus just esimeselt teisele üle kanduda. Arst vastas, et nii imbub sisse ainult üks vere komponent.

Teises unenäos oli ekskursioonil toimunud klassi maleturniir. Olin tulnud ette vaid kolmandikust klassi liikmetest. Ometi oleksin pidanud saama esikoha, sest olin osalenutest peale Jürgen I. ainuke maletaja ja tema polnud kaua malega tegelenud. Finišisse kõndides sain siiski veel oma kohta parandada, sest tüdrukud ei pidanud oma kohti oluliseks ja kõndisid seetõttu aeglaselt, nii et sain neist mööda minna. Olin turniiri ajal kirjutanud luuletusi. Ütlesin midagi selle kohta, kuidas ma neid kirjutasin. Lauri K. ütles selle peale, et mina üldse ei räägiks, tema teab, kuidas see kirjutamine käis. Mõtlesin, et kui ta ühte asjaolu teab, siis ta arvab, et teab kõike. Selgus, et turniir läheb veel edasi, nii et mul oli võimalus veel oma kohta parandada, eriti kuna sain varasema kaotuse tõttu nüüd nõrgema vastase. Selleks oli üks väike poiss. Ta tahtis panna peale teistsugust algseisu. Eelmises voorus oli see olnud lubatud, aga nüüd mitte. Hakkasin tema nuppe õigesse algseisu tagasi panema. Mõtlesin, kas peaks seejuures tema kellal tiksuda laskma või mitte. Ma siiski ei lasknud. Aga see võis olla vale, sest see venitas vooru kestust. Nüüd tahtis väike poiss panna oma lippu enne mängu algust e7 ja oda c7. Ütlesin, et nii ei saa, sest see oleks matipanemine. Vaatasin, et Kortšagin oli pannud müüki uusi raamatuid varasematega võrreldes. Enne olid müügil olnud nähtavasti paremini minevad raamatud, mille asemele oli vahepeal lauale ruumi tekkinud. Uued raamatud kandsid vähekasutatavate avangute nimesid "a4" ja "h4", aga olid paksud. T. Parts ütles, et ta ostab ühe neist raamatutest ja õpib selle avangu selgeks. Ütlesin talle, et ta ei saa seda selgeks. Nüüd ta nõustus, et ei saa jah. Vaatasin ühte raamatusse sisse. Kuna seda avangut oli vähe mängitud, oli raamatus variantide asemel rohkem sõnalisi kommentaare kui tavaliste avangute raamatutes. Algas minu mäng Jürgeniga. Ta tungis läbi ukse oma liputiiva ettuuritega kaugele ette, nii et mul tekkis lootus need hävitada, aga kaotasin mängu. Mängu järel näitas Jürgen, et olin ähvardanud tema isoleeritud etturit b6 ainult ühe nupuga, aga ma oleksin pidanud käiguga Rb8-d7 teise ähvarduse juurde panema. Nüüd ei saanud ma aru, kuidas ma mängu ajal ise selle peale ei olnud tulnud. Ma polnud selle ratsuga mängu jooksul ühtegi käiku teinud.

Ülikool kohtu all

Mulle räägiti lugu, et keegi leidis, et ta jäi cum laudest ilma reeglitevastaselt, andis asja kohtusse ja sai seal õiguse. Rääkijate arvates toimis valesti hoopis kohtussekaebaja, sest olevat kirjutamata seadus, et ülikooli kohtusse ei kaevata.

Nüüd kirjutasin ma selle üles, aga ma ei pea seda mingiks seaduseks. Vastupidi, igaühel on kirjutatud põhiseaduslik õigus abi saamiseks kohtusse pöörduda.

Kui põhiseadusesse on ka kirjutatud, et kedagi ei tohi käsitleda kuriteos süüdiolevana, kui pole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust, siis ei tohiks ammugi pärast kohtuotsust enam kannatanut ennast süüdlasena kujutada.

Igaühele selline asi nii suuri kannatusi ei valmistaks, et hakkaks kohtusse pöörduma. Aga kui inimesele tundub, et ta on saavutanud aastatepikkuse tööga eesmärgi ja see siis ootamatult käest võetakse, siis see võib ikka kannatusi valmistada küll.

Klotsid

Nägin unes, et eestlastel soovitati Venemaalt lahkuda, sest varsti pidi Eestis süüdatama leinaküünlad, mis oleks esile kutsunud suure venelaste viha. Krister tegi ettepaneku, et kõik Eesti ja Soome elanikud läheksid korraga Venemaale kallale. Nii tehtigi. Et Venemaa oli palju suurem, siis oli varsti Eesti ja Soome rahvaarv kõvasti langenud. Krister võttis oma ettepaneku tagasi.

Teises unenäos tegin juhuslikust kohast lahti varem loetud raamatu "Koolivaheaeg vaimudega" ja hakkasin seda uuesti lugema. Nüüd olin raamatu tegelasteks olevatest lastest vanem ja nägin asju uue pilguga. Aga kui eelmisel korral oli kõik tundunud lihtne, siis nüüd nägin ka kui keerulise sõnastusega raamat tegelikult on. Eelmisel korral olin nähtavasti tähelepanu pööranud ainult tähtsamatele kohtadele. Lugesin praegu kohta, kus lapsed olid parajasti teel torni kummitama. Nad olid just elektri tagasi saanud, kui see äkki uuesti ära läks. Ka kõige targem laps ei osanud nüüd midagi teha ja neid haaras hirm. Siis kohtusid nad esmakordelt asja neist sõltumatult uurinud täiskasvanud detektiiviga. Lugesin seda kõike puuklotsidelt, mis olid keskelt joonega poolitatud. Igal klotsil oli järjekorranumber ja üks sellest raamatust võetud lause. Klotsi number 48 järel pidin lugemise katkestama, sest klotsikastis selles virnas rohkem klotse ei olnud. Varem olin vist kõik sedasorti klotsid ühte virna pannud, et saaks seda raamatut järjest lugeda, aga nüüd oli keegi need osaliselt mujale ajanud. Raamat oli klotsidel siiski lühendatult, sest see klots 48 oli juba raamatu teise poole kohta. Hakkasin nüüd võtma selle sordi klotse kasti kaugemast servast. Neile ei olnudki midagi kirjutatud. Nähtavasti olid need varem ostetud. Või olin ma seni näinud hallutsinatsioone. Mõnel klotsil oli küll number, aga lauset mitte. Ühele klotsile oli kirjutatud mitu lauset, aga mitte sellest raamatust, vaid Petrosjani maletreeningute kohta. Ühe klotsi numer oli koma. Klots number 1 näitas, kellele peres kuulub auto.