Kolm lasteraamatut

Eile lugesin läbi kolm lasteraamatut, neist kaks olid luulekogud ja üks proosaraamat.

Esimene luulekogu oli tõlgitud poola keelest. Seda lugedes mõtlesin, et see ei ole nii hea kui Ott Arderi lasteluuletused, sest autor õpetab liiga palju. Olin üllatunud, kui lugemist lõpetades nägin tagakaanel lauset, et autor väldib näpuga näitavat õpetamist.

Teine raamat oli tõlgitud niinimetatud moldaavia keelest. Selle kohta oli küll öeldud, et nii lastele kui ka täiskasvanutele. Kõige eredamalt jäi mulle sellest meelde luuletus "Ankeet". Kõigepealt küsiti nime, vastus oli "mina". Järgnesid uued küsimused, kuni viimane küsimus oli, kas vastajal on välismaal sugulasi. et nõukogude ajal olid sellised ankeedid, on teada, aga natuke imelik on, et selline ka luulekogus ära trükiti, sest need küsimused olid mõeldud vägivalla rakendamiseks. Siis tsensor järelikult üldse seda vägivalda ei häbenenud. Ja luuletuses toodud vastus on veelgi huvitavam, kui vastus selle esimesele küsimusel. Vastus kõllab, et on küll välismaal sugulasi - isa, kes langes 1945. aastal. Mida sellest välja lugeda?

Proosaraamat rääkis sellest, kuidas üks poiss Siberis ära eksis. Sisu on väga sarnane eelmisel aastal "Loomingu Raamatukogus" ilmunud äraeksimisraamatule. Aga eile loetu oli pakutud välja lasteraamatuna, "Loomingu Raamatukogu" on idee poolest täiskasvanute ajakiri, kuigi ka seal olid eksijateks lapsed.