Haiglas. Ajalugu. Röövimised tänaval.

Nägin unes, et ahjus põles tuli, mis oli kuidagi seotud Kristiina Ehini luulekoguga. Näidati filmi hiiglastest ja tillukestest. Tillukesed olid tillukesed ainult hiiglastega võrreldes, tegelikult olid nad tavalises suuruses inimesed. Öeldi, et hiiglased eksisteerivad ainult "laughteri" ajal. (S.t. kui inimesed naersid.)

Ajaloo listi saadeti üks link. Panin selle võrgulehele üles. Seletati, et see link on kõige paksemale raamatule. Kõige paksemaid raamatuid kirjutati nii, et Liivi sõja ajal inimesed varjasid ennast metsas, nad kõndisid sealt mõne maja juurde, vaatasid aknast sisse ja hakkasid kirjeldama, mida nad näevad. Mõtlesin, et selline meetod sarnaneb minu unenäo üleskirjutustele. Märkasin, et olen lingi pannud vigaselt, nii et listi lugejad ei saagi enam sellele klikkides õigesse kohta. Hakkasin seda parandama. Olin kirjutanud "Liivi" nelja i-ga. Kõigepealt olin pannud L-i peale täpi ja seejärel löönud ühe i ülearu.

Öeldi, et Toomas oli ühte majja raha laokile jätnud. Mina ja Pille hakkasime temaga selle eest pahandama. Toomas nuttis, aga mitte pahandamise pärast, vaid sellepärast, et tal hakkasid tulema pulmad, aga mina ja Pille ei pidanud seda oluliseks.

Olin haiglas ja mul oli probleeme nägemisega. Ütlesin, et näen vahepeal juba tähti või numbreid, aga siis need jälle kaovad. Arst ütles, et õige jah, kui inimene hakkab pimedaks jääma, siis hakkavad tal silmade ees kunagi nähtud tähed iseeneslikult moodustuma. Proovisin kutsuda telfoniga kiirabi, aga telefonist öeldi iga kord uus number või katkes kõne muidu ära. Lõpuks ütles Lauri K. mulle kõrvalt, et telefon on ainult hulluksajamise masin. Nüüd sain aru, et arstide tegelik eesmärk on mind hulluks ajada. Otsustasin, et telefoni ma rohkem kasutada ei proovi. Lootsin kunagi veel haiglast välja pääseda.

Õppisin kooli jaoks ajalugu. Mõtlesin, kas öelda koolis, et ma ei mõtlegi vastama hakata, sest ma ei jõudnud selle ajaga nii palju õpikut lugeda. Et vähem lugeda, vaatasin vajalikke märksõnu hoopis entsüklopeediast. Nii jõudsin kõik asjad järgi vaadata, väljaarvatud mõned märksõnad, mida entsüklopeedias ei olnud. Nüüd hakkas mulle tunduma, et varem nägin ma ilmaasjata koolis ja ülikoolis vaeva nimede ja aastaarvude päheõppimisega, sest praegu jäi mulle küll kõik ühe lugemisega meelde.

Vaatasin oma toa aknast välja. Nägin üle muru minemas tohutut karja inimesi. Varem ma polnud seal kunagi nii suurt inimkarja märganud. Sain aru, et kõik nad tulevad bussi pealt ja lähevad kooli. See pidi olema tasvaline nähtus, lihtsalt ma polnud kunagi varem sel hetkel aknast välja vaadanud. Lootsin, et need inimesed mind ei näe. Aga üks poiss hakkas kõndima mööda rõdusid ja akendest sisse vaatama. Nüüd nägin sama akent väljaspoolt.

Ema rääkis, et talt oli röövel linnas rahakotti nõudnud, aga ta oli andnud enda oma asemel teise inimese oma, mis oli tühi. Järgmisel korral, kui ema koju tuli, rääkis ta, et talt oli jälle röövel rahakotti nõudnud, ta oli tahtnud kasutada uuesti sama nippi, mille jaoks ta oli spetsiaalselt teise inimese tühja rahakoti kaasa võtnud, aga sel korral lõi röövel talle selle eest rusikaga näkku, nii et emal läks üks hammas katki. Arvasin, et see võis olla Klausi rahakott, kus võis varjatult ikkagi asju sees olla. Lasin Klausil seda kontrollida, aga Klausile tundus, et tema rahakott on alles. Küsisin emalt, kus see röövel tegutseb. Ema ütles, et ta tuleb vahel silla alt välja. Mõtlesin, et ta küsis emalt rahakotti teist korda võibolla ainult sellepärast, et ema üks kord juba andis. Mõtlesin veel, et võibolla ta ei küsinudki rahakotti, vadi ainult tahtis natuke raha kerjata, millest ema aru ei saanud. Edasi hakkasin mõtlema, mida ma teeksin siis, kui minult püstolisarnase esemega ähvardades rahakotti nõutaks. Küsiksin röövlilt, kas ta lapsena ka selline oli. Küsiksin talt, mis vanuses ta selliseks muutus. Küsiksin talt, kas tal häbi ei ole relvaga ähvardada. Võibolla ütleksin, et ostan talt püstoli ära. Seejärel tulistaksin talle sellest jalga. Või tulistaksin õhku, et vaadata, kas see on ehtnne püstol. Või paluksin tal enne raha maksmist endal õhku tulistada, et ta sellega tõestaks, et ta müüb ehtsa püstoli. Kui see on ühelasuline, tulistab ta sellega oma ainsa lasu ära ja muutub ohutuks.