Ameerika nimesaamine

Eile nägin unes veel, kuidas mulle tuli meelde lugu Ameerika nimesaamisest ja hakkasin seda edasi rääkima. Lugu oli selline, et ükskord sõitis üks laev Ameerika suunas. Üks laeval olevatest meestest hüüdis: "Maa, maa!" Teine küsis talt, mis maad ta näeb. Nägija seletas, et ta näeb natuke kuiva maad ja selle järel tuleb jälle meri. Teine mees ütles: "Aa, meri kua." Kolmas mees arvas, et öeldi selle maa nimi, ja kandis selle kaardile. Nii jäigi maailmajao nimeks Ameerika. Aga ma ei rääkinud seda lugu lõpuni. Algul arvasin, et põhjuseks oli see, et kuna Vahing läks teise ruumi, siis järeldasin, et lugu juba tuntakse. Edasi arvasin, et sain aru, et tegemist on unenäoga, mille tulemusel arvasin, et rääkimisel ei ole mõtet. Aga arvasin, et seda lugu olen ikkagi päriselt kuulnud.

Täna nägin unes, kuidas põgenesin poliitiliste tagakiusajate eest. Minu jälitajate hulgas oli minu õde, kes ei olnud Pille. Nad said mu iga natukese aja tagant kätte, aga uuel põgennemisel jõudsin alati kättesaamiskohast edasi. Mind leiti üles isegi metsa vahelt. Mõtlesin välja uue kavaluse ja ühel põgenemisel ei läinud ma edasi, vaid tuldud teed tagasi. Selle peale jälitajad kohe ei tulnud, mistõttu see põgenemine kestis kauem ja jõudsin paadiga järvele minna. Järgmisel korral peitsin ennast ühte majja, läksin selle kuivkäimlasse ja pistsin jalad potti. Kartsin, et teen nii palju häält, et jälitajad kuulevad, kus ma olen. Nad vist ei kuulnud, aga olid ikkagi nii targad, et vaatasid ka majja sisse ja leidsid mu jälle üles.

Olin kohvikus, kus üks naine hakkas mind noaga ähvardama. Kui väänasin tal nuga käest välja, ähvardas mind teise noaga ka sellel naisel kaasas olev mees. Hakkasin kiiresti kohvikust lahkuma. Kohviku töötajatele ei meeldinud, et ma ära lähen. Läksin siiski. Kaalusin, kas kutsuda mõnest telefoniautomaadist politsei. Kui ma oleksin seda teinud, ei oleks ma enam teine kord sellesse kohvikusse minna saanud. Tänaval loopisid pätid pudeleid ette ja taha, ohustades sellega inimesi. Ka sinna oleks tulnud politsei kutsuda. Kohtasin tänaval uuesti selle kohviku töötajaid. Nad süüdistasid mind, et mina olevat kohvikus tüli alustanud. Mõtlesin, et kui ma tahan, et mind usutaks, pean oma süüdistused esitama esimesena.

Mõtlesin, et kui üks naine tahab minuga tantsida, siis ma ütlen, et ma ei tantsi kunagi. Tantsimist võib proovida ainult toas, kus keegi pealt ei näe, kui tema õpetab. Edasi mõtlesin, et märkamatult tantsida ei ole võimalik, sest isegi siis, kui kardinad ette tõmmata, näevad väljas olijad varjude järgi, et toas tantsitakse.