Kojuminek. Kuningriiklased.

Nägin unes, et läksime mitmekesi ülikoolist koju. Teadsin, et üks meie hulgast peaks olema Helina, aga ma ei teadnud täpselt kes. Oletasin, et Helina võiks olla tüdruk, kes ütleb lühikesi ebatavalise sisuga lauseid. Kui ma oleks selles kindel olnud, oleksin temaga rääkinud. Aga praegu ma ei rääkinud kellegagi, ootasin ainult, millal ma saan teada, kes on Helina. Loengu lõpul pidi igaüks valima endale töökoha. Ma ei hakanud seda esialgu valima, vaid ootasin, kas mulle ilma valimata ei anta.

Olin näinud unes fotot, kus Helinal oli ainult üks silm ja see paiknes näo keskel. Nüüd vaatasin uuesti arvutist filmi, mida olin vaadanud enne seda unenägu. Seal tuli koht, mille olin vahepeal unustanud, kus ühte meest näidati sellise nurga all, et tema üks silm paistis teisest suurem. Järeldasin, et see oligi põhjustanud sellise unenäo. Mõtlesin, et kui mul parem mälu oleks, siis leiaksin kõigile unenägudele seletuse varemjuhtunu kaudu.

Seinal oli tabel, kus oli kirjas kuningriiiklasi valida lubanud inimeste arv. Nad oleksid jälle Riigikokku sisse saanud, veel suurema saadikuta arvuga kui esimesel korral. Ütlesin, et tuleb välja, et ma olen Rein Toomlast targem, sest mina olin seda võimalikuks pidanud, aga Toomla oli öelnud, et kui kellegi toetajate arv on juba langenud, siis see enam uuesti ei tõuse. Kuningriiklaste kolm esimest kandidaati oleksid kõik saanud üle 100 000 hääle, aga mulle olid need kõik tundmatud nimed. Esimese nime kohta ütles Pille, et see on mööblivabriku direktor. Seda nime tundsid kõik inimesed, kes olid mööblit ostnud. Teist seletas Pille oma "lapsepõlve sõbranna" kaudu. Arvasin, et ta mõtleb Piretit, aga ta ei tahtnud Pireti nime nimetada. Kolmas nimi osutus lähemalt vaadates kommisordi nimeks. Inimestele maitses see komm, nii olid nad küsitlusele vastanud, et nad seda valiksid, aga tegelikult valimistel poleks see olnud võimalik. Nüüd nägin, et tegelikult ei saa kuningriiklased nii palju hääli saada, nagu küsitlus neile lubab.