Arsti juures

Nägin unes, et olin raudtee ülesõidukoha juures ja pillasin tolmu sisse toitu. Võtsin selle üles ja panin suhu. Siis tuli mulle meelde, et nii ei tehta. Kui rääkisin teistele, mis ma olin teinud, vangutasid nad päid. Ütlesin, et raudteed mööda veetakse sageli mürke, kuigi vahel ka toitu. Läksin Annelinna polikliinikusse arsti juurde, et ta kontrolliks, kas mul nüüd teetanust ei ole. Panin kolm toiduraasukest arsti lauale. Varsti korjasin need jälle enda kätte. Arst saatis mu teise arsti kabinetti. See andis mulle paberi, kuhu oli kirjutatud, mis kuupäeval ma pean tagasi tulema. Peale selle andis ta mulle oma ruumi võtme. Seda põhjendas ta sellega, et tema kabinet asub polikliiniku pimedate osas ja ta ei näe ise ka mööda tänavat tööle kõndida. Mõtlesin, et mina ju näen, nii et ta teeb mu prillinumbrist valed järeldused. Koridoris kohtasin veel teise kabineti arsti. Nüüd tundus ta välimuse järgi õel inimene. ta ütles, et esimese kabineti arst ei võtnud mult üldse proovi, nii et ei saa mingeid järeldusi teha. Ma ei teadnud, kas ma pean nüüd esimesse kabinetti tagasi minema või oli sealsele arstile lihtsalt minu väliste tunnuste järgi juba täiesti selga, et mul seda haigust ei ole. Koridoris olev arst rääkis veel, et mult võiks teiste haiguste proove ka võtta - aidsi ja hepatiidi - siis saaks nende kohta ka teada, kas mul need on. Mõtlesin, et parem on vist mitte teada saada, kui nad mul on. Ütlesin, et kui kahelt inimeselt järjest proovi võetakse, siis võib nakkus just esimeselt teisele üle kanduda. Arst vastas, et nii imbub sisse ainult üks vere komponent.

Teises unenäos oli ekskursioonil toimunud klassi maleturniir. Olin tulnud ette vaid kolmandikust klassi liikmetest. Ometi oleksin pidanud saama esikoha, sest olin osalenutest peale Jürgen I. ainuke maletaja ja tema polnud kaua malega tegelenud. Finišisse kõndides sain siiski veel oma kohta parandada, sest tüdrukud ei pidanud oma kohti oluliseks ja kõndisid seetõttu aeglaselt, nii et sain neist mööda minna. Olin turniiri ajal kirjutanud luuletusi. Ütlesin midagi selle kohta, kuidas ma neid kirjutasin. Lauri K. ütles selle peale, et mina üldse ei räägiks, tema teab, kuidas see kirjutamine käis. Mõtlesin, et kui ta ühte asjaolu teab, siis ta arvab, et teab kõike. Selgus, et turniir läheb veel edasi, nii et mul oli võimalus veel oma kohta parandada, eriti kuna sain varasema kaotuse tõttu nüüd nõrgema vastase. Selleks oli üks väike poiss. Ta tahtis panna peale teistsugust algseisu. Eelmises voorus oli see olnud lubatud, aga nüüd mitte. Hakkasin tema nuppe õigesse algseisu tagasi panema. Mõtlesin, kas peaks seejuures tema kellal tiksuda laskma või mitte. Ma siiski ei lasknud. Aga see võis olla vale, sest see venitas vooru kestust. Nüüd tahtis väike poiss panna oma lippu enne mängu algust e7 ja oda c7. Ütlesin, et nii ei saa, sest see oleks matipanemine. Vaatasin, et Kortšagin oli pannud müüki uusi raamatuid varasematega võrreldes. Enne olid müügil olnud nähtavasti paremini minevad raamatud, mille asemele oli vahepeal lauale ruumi tekkinud. Uued raamatud kandsid vähekasutatavate avangute nimesid "a4" ja "h4", aga olid paksud. T. Parts ütles, et ta ostab ühe neist raamatutest ja õpib selle avangu selgeks. Ütlesin talle, et ta ei saa seda selgeks. Nüüd ta nõustus, et ei saa jah. Vaatasin ühte raamatusse sisse. Kuna seda avangut oli vähe mängitud, oli raamatus variantide asemel rohkem sõnalisi kommentaare kui tavaliste avangute raamatutes. Algas minu mäng Jürgeniga. Ta tungis läbi ukse oma liputiiva ettuuritega kaugele ette, nii et mul tekkis lootus need hävitada, aga kaotasin mängu. Mängu järel näitas Jürgen, et olin ähvardanud tema isoleeritud etturit b6 ainult ühe nupuga, aga ma oleksin pidanud käiguga Rb8-d7 teise ähvarduse juurde panema. Nüüd ei saanud ma aru, kuidas ma mängu ajal ise selle peale ei olnud tulnud. Ma polnud selle ratsuga mängu jooksul ühtegi käiku teinud.