Turniir läbi. Unenäod mängude vahel.

Täna Tartu Suve kiirturniiri teisel päeval võitsin 6. ja 9. voorus ning kaotasin 7. ja 8. voorus. Kokku sain 4 punkti 9 võimalikust, täpselt sama palju kui aasta tagasi, kuid isiklikust rekordist 0,5 punkti vähem. Tabelis on mind märgitud 45. kohale 66 osavõtja hulgas. (See on natuke parem kui eelmise aasta 51. 70-st.) Kaotasin mängudes kõigile endast kõrgema reitinguga vastastele, võitsin kõiki, kellel oli minust madalam reiting. Seejuures olid kõigi vastaste reitingud minu omast rohkem kui 100 punkti erinevad. (Mul oli see turniiri alustades 1920.) Valgetega sain 5 mängust 4 punkti, mustadega 4 mängust 0. Võitsin vastaseid, kellest varem olin ühele ainsa kiirpartii kaotanud, teisega viigistanud.

Ühes tänases mängus tekkis selline olukord, et vastane jõudis juba vangerdada, kui ma märkasin, et tal on kuningas ja lipp vahetusse läinud. Tegin talle märkuse, aga ta ei reageerinud. Siis meenus mulle, et mängija ise ei tohigi vastasega tema käigu ajal rääkida. Kutsusin kohtuniku, et ta teeks seda minu eest. Kohtunik andis mulle valida, kumba nuppu edasi mängides kummaks lugeda. (Kui on tehtud 3 käiku valest algseisust, on see kiirmales lubatud.) Kuna eksitus oli juhtunud kogemata, lugesin kuningaks ikkagi sellel väljal oleva nupu, kuhu oli vangerdatud. Ainult kuninga ja lipu kohad said õigeks vahetatud. Järgmise vooru eel märkasin jälle, et ka uue vastase kuningas ja lipp on vahetuses.

Täna jäi meelde kolm unenägu. Ühes neist hakkasin hommikul uue ajalehe asemel lugema aastakümnete tagust. Sain ühtlasi teada, et kui mina olin kirjutanud magistritöö Itaaliast vanades ajalehtedes, siis nüüd oli ka selle töö juhendaja kirjutanud uurimuse Itaaliast ja veel kahest riigist 1942. aasta ajalehes. Ta põhjendas nende riikide väljavalimist sellega, et neist kolmest kirjutati kogu aasta jooksul. Et ta seda teadis, sellest järeldasin, et ta tunneb vanu ajalehti minust paremini, sest mina olin kirjutanud bibliograafia järgi, tema pidi selle väite järgi otsustades tundma kogu aastakäiku. Uurimistöö eesmärk oli näidata, kellele oli eurost Teise maailmasõja ajal kasu.

Teises unenäos istusin koos Kristeri ja Erikuga keemiaklassi aknapoolse rea tagumisse pinki. Õpetaja ütles, et selles pingis istujatele annab ta raskema ülesande. Mina ütlesin, et mulle mitte. Tund oli inglise keel. Tänaseks oli antud tõlkida õpikust üks tekst. Ma ei olnud seda kodus teinud ja ei teadnud, kas ma vastama minnes oskaksin. Õpiku tagumises osas oli kaks nimekirja uute sõnadega. Mõtlesin kirjutada selle teksti ridade kohale numbreid 1 ja 2, et vastamise ajal teaks järgi vaadata, kummas nimekirjas nimi on. Hakasin siiski kahtlema, kas ma jõuaks neid piisavalt kiiresti järgi vaadata.

Kolmandas unenäos hakkas Tulviste parandama minu magistritöö ingliskeelse kokkuvõtte vigu. Tema dikteeris, mida parandada ja mina pidin parandused sisse kandma. Ma ei olnud kindel, kas niimoodi ei tule vigu hoopis juurde, sest vanaema oli kõik juba varem üle vaadanud. Vanaema oli inglise keele õpetaja, aga Tulviste ei olnud. Aga võibolla olid Tulviste parandused siiski õigemad, sest tema oli jälle Ameerikas elanud. Ma kahtlesin, kas ta parandas õieti, kui ta ütles, et jõe nime ette tuleb panna arikkel "the". Mõtlesin, et võibolla käib see ainult suuremate jõgede nimede ette. Siis hakkas parandusi ütlema vanaema. Nüüd Tulviste vaikis ja lasi vanaemal rääkida. Vanaema ütles ka, et Emajõe ette tuleb artikkel panna.