Teekond

Läksime raamatukogu lugemissaali, mis oli ümber korraldatud. Ma ei saanud kindlalt aru, kas nüüdsest tuleb ka avariiulil oleva raamatu hetkeks kättevõtmiseks alati laenutussedel täita, igatahes oli kord karmimaks läinud. Igaüks pidi kirja panema, millist lauda ta edaspidi kasutab. Enamus vendasid pani end kirja ühe ja sama laua taha. Mina panin ennast lauda, kus oli enne mind ainult Klaus. Mõned võõrad kirjutasid, et kui nad oma lauda ei saa kasutada, lähevad nad mõne teise taha. Sander kirjutas, et tema oma lauda mitte kedagi teist ei luba. Vaatasin Eesti kaarti. Vanaema ütles, et ma seal kolm magistraali ära tähistaksin. Tegin paksu joonega üle ühe Tallinnast kagusse ja ühe edelasse viiva tee. Seejärel tegin üle neid ühendava tee lõunas. See paistis algul viivat Läti mereäärse linnani, aga siis selgus, et see katkeb lihtsalt ära ja selle linnani ei vii ühtegi teed. Vaatasime teede kaardilt, kuidas peab tegelikult olema. Sealt selgus, et Nõukogude ajal olid Eesti kolm magistraali kõik ida-lääne suunalised ja nad ei olnud omavahel ühendatud. Nende kohale oli kaardil jäetud hästi lai vagu. Leidsin isa toa riiulist teedeatlase, mis oli paks raamat. Selles olid maailma kõigi teede kaardid. Mõtlesin, et kuigi Nõukogude Liit tahtis näidata, et tema riigis on parem elu kui Ameerika Ühendriikides, ei saanud nad kaardil enda hõredamat teedevõrku tihedamaks võltsida. Ameerika kaartidel oli palju selliseid laiasid vagusid. Isa rääkis, et halb on see, et Eestis ehitati teid ainult olusid arvestades, aga ei tehtud midagi uuenduslikku. Ainuke erand oli Anne kanal. See viis algul Emajõest Valga maakonda, aga juba esimesel päeval ehitati ka selle otsad kinni. Mõtlesin, et kui seda poleks tehtud, oleks Emajõgi võibolla tagurpidi voolama hakanud ja Peipsi järv tühjaks voolanud. Kõndisin koos isaga mööda endist kanali sängi linnast välja. Isa istus metsas maha. Tuli üks võõras mees, kes pani tema selja taha viinapudeli ja seejärel uuesti lahkus. Kõndisin üksi edasi ja nägin palju väikseid võõraid huvitava arhitektuuriga maju. Et seal ringi kõndiv poiss leiaks kodutee üles, pandi maha niit, mida mööda ta saaks koju kõndida. Ta ei saanud aru, et see niit on selleks, aga hakkas ikkagi mööda seda kõndima. Niidi teises otsas oli teine eksinud poiss. Mulle tuli meelde "Loomingu Raamatukogu", kus lapsed mägedes ära eksisid ja üles otsiti. Niidi järgi kõndiv poiss jõudiski koju. Aga ta läks kohe teist poissi otsima. Tema teekonda saatis uute luuleridade lugemine. Teel kohtas ta trolle, kes jagunesid suuremateks ja väiksemateks.