Ajaleht "Katkine"

Nägin unes, et vaatasin ühte teatmeteost. Ma ei saanud ühtedest andmetest aru, kas need on seal sees. Vahepeal nad justkui olid, siis jälle ei olnud. Teatmeteose vahelt leidsin enda kunagi tehtud ajalehe "Katkine" numbreid. Et see oli meelega katkise välimusega ajaleht, siis ähvardas neid numbreid oht saada prahi pähe ära visatud. Sellessse ajalehte olin kleepinud pärisajalehest välja lõigatud artikleid, milles osad sõnad ja tähed olin ära värvinud. Värvilisi mööda lugedes moodustus teine artikkel. Oletasin, et värvijaks oli Toomas. Henn naeris selle oletuse peale, sest tema arvates oli Toomas tol ajal nii noor, et ei saanud seda kuidagi teha. Mina pidasin siiski võimalikuks, et tegime seda hilisemal aastal kui ilmus see pärisajaleht. Äkki olid kõik enda tehtud ajalehe numbrid kadunud. Küsisin Pillelt, kus need jäid. Leidsin nad teisest kohast siiski üles. Ärkasin oma voodis, mis asus koolimajas. Tülitsesin kahe noorema klassi õpilasega. Pärast üks neist meenutas, mitmenda vahetunni ajal me seda tegime. Minul polnud täpne aeg meeles. Järelikult noorema inimese jaoks on selline asi olulisem. Sõitsime autoga kooli juurest Riia maanteele. Roolis oli Tõnu. Ta sõitis nii, et inimesed pidid ise tee pealt eest minna jõudma. Käisin talle kõrvalistmelt peale, et ta pidurdaks. Ta võttis mind kuulda. Siis kadus auto ära ja muutusime jalakäijateks, sest see oli unenägu. Läksime tagasi kooli juures oleva ajaleheputkani. Otsustasin osta ajalehe, et unenägu huvitavamaks muuta. Küsisin "Tartu Ajalehte". Müüja ütles, et ma ostaks mõne parema lehe. Võtsin siiski "Tartu Ajalehe", aga lisaks sellele ka "Postimehe". Hakkasin neid kõndides lugema. Tekstist oli näha, et see ei jää mul ärkamiseni meelde. Läksin koos ühe mehega ühes suures majas ühte koridori peitu. Hakkasime kõndima koridori teise otsa, kus ma tahtsin sellele mehele salakäiku näidata. Ma polnud siin varem käinud, aga olin kindel, et kui koridori teises otsas seina kõrvale lükkan, avaneb salakäik.