Meri ja kool

Läksime ümber nurga külmemast merest soojemasse merre. Öeldi, et kui vee temperatuur on 40-45 kraadi, siis hakkab juba väga kuumaks minema. Mõtlesin, et see on veel kehatemperatuurist madalam. Läksin tundi. Raske oli kohta leida, sest igas pingis vähemalt üks inimene juba istus. Ühe tühja pingi siiski leidsin. Mõtlesin, et tahangi üksi istuda. Üks klassivend kutsus, et ma tema kõrvale istuks. Kui ma ei reageerinud, siis tuli ta ise minu pinki. Tegin matemaatikavihiku lahti. Eelmises tunnis olin kirjutanud üles ülesande teksti, aga polnud lisanud kodus lahendust. Ütlesin oih. Õpetaja ütles, et kodune töö tegemata. Vastasin, et mul läheb alati meelest. Õpetaja vaatas vihikusse ja ütles, et eelmine kodune töö ka tegemata. Ta võttis vihiku enda kätte ja keeras lehti. Ta võis näha, et vihikus on suurem osa asju valesti. Püüdlikumalt õppima olin hakanud alles viimastes tundides.

Etteasted videos

Ühele poisile kutsuti kiirabi, sest ta nägi nii ilusaid asju, et silmad hakkasid sügelema ja ta kartis nende lõhkemist.

*
Ajalehes kirjutati, et rahvas nõuab presidendiks Savisaart, Kallast või Tulvistet. Tulviste oli hiljuti ajalehes öelnud, et tema elutöö on tehtud, aga nüüd teatati, et ta on jälle kaks tähtsat ametit vastu võtnud.

*
Vaatasime vanaema ja vanaisa pool tehtud vana videot. Seal hakkas vist isa, mitte vanaisa vihaselt karjuma. Järgmisena näitles Priit. Kolmandast inimesest arvasin algul, et ta on Tõnu, aga tegelikult oli ta Jürgen. Jürgen näitas, kui sirgelt ta seista oskab. Talle öeldi, et sirgelt seismine pole mingi etteaste. Jürgen vaidles vastu, et sirgelt seismine on väga tähtis, talle ükskord öeldi, et teda ei saa sõjaväkke võtta, sest ta ei oska sirgelt seista. Mõtlesin, et sõjas peab niikaua sirgelt seisma, kuni saab haavata. Haavatul lubatakse rindelt lahkuda ja haiglasse minna. Videos esimese etteaste teinud inimene ei olnud isa, vaid üks Priidu ja Jürgeni nendega sama noor sõber.

*
Vaatasin fotot, mis oli tehtud minust maleklubis. Olin just võitnud, seetõttu olin pildistamise ajal endale märkamatult laialt naeratanud. Mul olid pikad juuksed silmade ees. Fotoalbumi kõrvalleheküljel oli pilt Liisast, kellel olid samuti juuksed silmade ees. Liisa palus, et ma valmistaks talle vibu. Vastasin, et ma ei oska väga hästi vibu valmistada, aga oskan oksa ära koorida. Samal ajal koorisin. Liisa ütles, et koorida oskab ta ise ka. Vastasin, et me kõik oskame. Avaldasin arvamust, et vibuga on parem mitte lasta, sest ükskord üks vend lasi teist vibuga nii, et see sai raskelt haavata, nool põrkas tagasi ja laskja sai ise samuti.

Tuvi läbi kardina

Heateod ja kuriteod

Täna kasutasin raamatukogus esimest korda laenutusautomaati. Muidu ma poleks selle juurde läinud, aga ühtegi töötajat polnud parajasti näha. See ei selgunud, kas oleksin oma peaga välja mõelnud, kuidas kasutamine käib, sest parajasti üks töötaja ikkagi tuli ja õpetas. Kokku rääkisin kolme raamatukogu töötajaga ja mitte ühegi muu inimesega. Või kui lugemist ka rääkimiseks pidada, siis lugesin lugemissaalis ajakirja. Artikkel oli Esimese maailmasõja teemaline. Kirjutati, et tavaliselt süüdistatakse Esimese maailmasõja puhul sõjakuritegudes Saksamaad, aga tegelikult sooritas neid vallutatud aladel ka Vene sõjavägi. Vallutatud Austria-Ungari maadel käidi juutidega karmimalt ringi kui ukrainlastega. Aga ukrainlasi püüti assimileerida. Nüüd viimane Venemaa sõda suunati juba ukrainlaste vastu.

Falkbeeri vastugambiit

Reedeses raadiosaates soovitati, et kes tahavad, et nende lapsed hakkaks analüütiliselt mõtlema, õpetagu nad kindlasti malet mängima. Saade ei olnud maleteemaline, vaid muud tööd tegev inimene tundis, et talle on põhitöös maleõpingutest kasu olnud.

*
1. e4 e5 2. f4 d5 3. ed e4 4. Rc3 Rf6 5. Oc4 Ob4 6. Rge2 Og4 7. 0-0 0-0 8. h3 Oe2 9. Le2 Ve8 10. f5 Oc3 11. dc Rd5 12. Od5 Ld5 13. f6 g6 14. Oh6 Rd7 15. Vad1 Le6 16. Og5 Vad8 17. Kh1 h6 18. Oh6 Rf6 19. Vd8 Vd8 20. Og5 +-

"Ajalooline Ajakiri" 150

"Ajalooline Ajakiri" 2014, 4 (150).

Ivar Leimus kirjutab keskaegse Liivimaa kaaluühikutest. Sama nimega kaaluühik oli erinevates linnades ja erinevatel aastatel erineva väärtusega. Lisaks ei näidanud kõik kaalud nii, nagu kaaluviht seda eeldanuks. Eelmine koht, kust mõõtühikutest lugesin, oli 1899. a. "Olevik". Seal kiideti, et uued kümnendsüsteemil põhinevad mõõtühikud on palju paremad kui vanad süsteemitud. Uutele mõõtühikutele hakati minema Prantsuse revolutsiooni ajal meetri kasutuselevõtuga. Seega kui tavaliselt peetakse valgustusaega romantismiajast ratsionaalsemaks, siis romantismiajal oli olemas juba ratsionaalsem mõõtühik.

Margo Roasto kirjutab Pätsi vaadetest maaküsimusele 1905. a. revolutsiooni paiku. Revolutsiooni on nimetatud Vene revolutsiooniks. Raamatus "Läti rahva elurada" kirjutati lätlastele sobivast võimalusest nimetada seda Läti revolutsiooniks, sest Lätis olevat revolutsioon olnud kõige teravam. Ka Eestis nimetati karmimate abinõude tarvituselevõtmist "läti keeles kõnelemiseks".

Peale Pätsi vaadete on ülevaade antud ka teiste eesti parteide omadest. Tõnisson pooldas mõisamaade minekut talupoegade eraomandiks, tema vastased talupoegade kätte põlisele rendile. Pätsi seisukoht oli vahepealne, et osa maad läheks eraomandiks, lisaks loodaks riiklik maatagavara, kust maatud saaks maad põlisele rendile.

Avaldasin ükskord ajakirjas "Tuna" arvustuse, kus panin kirja pooleteistveeruse lause selle kohta, mis oli Pätsi arvates Eestis halvemini kui teistel maadel. Lause selle kohta, mis oli Eestis paremini kui mujal, tuli tunduvalt lühem. Ka Roasto artiklist paistab välja, nagu peaks Päts väljaspool Eestit toimuvat õigemaks kui Eesti elu. Pätsi meelest oli Tõnissoni Eduerakond põhimõteteta, et pooldas Vene kadettide parteid, aga ei võtnud omaks kadettide vaateid põlise rendi küsimuses. Ka ei olnud Pätsi meelest Eesti sotsiaaldemokraadid õiged sotsiaaldemokraadid. Kuigi nii Tõnissoni kui ka Pätsi on peetud rahvuslasteks, tundub Tõnisson olevat Eesti-kesksem. Tõnisson lootis poliitilises võitluses eestlaste omale jõule ja ütles ka kunstnikule, et eesti kunstnik peab kujutama kohalikke teemasid.

Artiklis viidatakse, et Päts nimetas ennast käremeelseks, andes selle võõrsõnaliseks vasteks radikaal. Radikaalsuse teema kohta lugesin hiljuti sissekannet Infopartisani blogist, kes arvas, et radikaali sõna kasutatakse valesti, Prantsusmaal ei tuleks radikaalseks nimetada Rahvusrinnet, vaid parteid, mille enda nimetuses on sõna Radikaalne. Artikli kokkuvõttes ei nimeta Roasto Pätsi radikaaliks, vaid liberaaliks, mis politoloogide jaoks oleks jälle teise tähendusega mõiste.

Aro Velmet on kirjutanud historiograafilise ülevaate Nõukogude teaduse uurimisest. Sellest olevat rohkem kirjutama hakatud pärast Nõukogude Liidu lõppu. Ühelt poolt tundub see loogiline, kui arhiivid ja piirid on rohkem avanenud, teiselt poolt oleks ka võinud oletada, et kui Kaido Jaansoni 12. klassi õpiku järgi oli Külma sõja ajal maailm kahepooluseline ja hiljem ühepooluseline, siis oleks võidud Nõukogude Liidule rohkem tähelepanu pöörata ajal, kui ta oli üks maailma poolustest.

On vastandatud ideoloogiliste dogmade kammitsais olnud Nõukogude teadust ja vabalt arenenud Lääne oma. Jüri Allik on aga kirjutanud, et ka Ameerika psühholoogia ei ole nii vaba kui praeguse Eesti oma, sest Ameerikas on poliitiline korrektsus tähtsam kui teaduslik tõde.

Ülevaates tuuakse välja, et vahe Nõukogude ja Lääne teaduse vahel ei olnud olemuslik, viited marksismile-leninismile hakanud tähistama ainult teadlase kuuluvust, mitte midagi sisulist, tegelikult arenenud eri maade teadus enam-vähem ühtemoodi. Võibolla oli see raamat "Gorbatšovism", kust lugesin vastaste sarnastumise seadusest, selle järgi vastased pididki sarnastuma. Aga kas ei ole olemas ka sõprade sarnastumise seadust? Itaalia fašistid võtsid omaks antisemitismi, kuna neist said Saksa natside sõbrad. Peremees ja koer minevat ühte nägu. Sarnastumist ei toimu võibolla seal, kus kontakt puudub, aga globaliseeruvas maailmas tekivad kontaktid kergesti. Jüri Allik on siiski kirjutanud uuringutest, mille järgi mida vabam on ühiskond, seda erinevamad on inimesed. Ilmselt vabas maailmas on kergem ka kontakti loomist vältida, kõik ei vaata enam ühte ja sama telekanalit.

Tulekuma

Kirjutasin endale ingliskeelse näidendi teksti kaustikusse ümber ja siis hakkasin sama etendust satelliittelevisioonilt vaatama. Vaatamise ajal lugesin teksti ka kaustikust, et hääldust ja kirjalikku teksti korraga jälgides hääldusest arusaamist harjutada. Näitlejad võisid teha näidendi tekstiga võrreldes muudatusi, aga ei teinud ühtegi. Teleteater kestis mitu tundi. Ema vaatas ka seda etendust. Ta ütles, et Henn tahab Piilupart Donaldit vaadata. Algul mõtlesin, kas seda etendust nimetatakse Piilupart Donaldiks, siis sain aru, et Piilupart Donald tuleb teiselt kanalilt. Mul läks sõrm kogemata vastu juhtimispuldi mingit nuppu, mistõttu televiisori pilt läks uduseks. Ma ei osanud pilti korda tagasi panna. Ema natukese mõtlemise järel oskas, aga pilt ei tundunud siiski olevat enam nii hea kui enne.

*
Nägin Fortuuna ja Pika tänava vahelisest majast tulekuma ja kuulsin leekide kohinat. Vaatasin, et see on vist mahajäetud maja, aga kõrvalmajas inimesed elavad. Laenasin ühelt poisilt mobiiltelefoni ja helistasin tuletõrjesse. Ütlesin, et see tulekahju tuleb kindlasti kustutada, sest see võib levida naabermajadele, siin puutuvad majade seinad kokku. Telefoniomanik oli eemaldunud ja ma ei teadnud, millal ma saan talle telefoni tagasi anda. Üks väike poiss ronis mööda majaseina kõrgemale ja lükkas seinas oleva vineeriga suletud luugi lahti. Nüüd oli näha, et majas ei põlegi lahtine tuli, vaid hele põrandalamp. Tuletõrjeauto jõudis kohale. Üks tuletõrjuja hüppas majja, aga liiga kaugele, nii et läks vastu vastasseina ja sai võibolla surma. Surma ta siiski ei saanud, sest hakkas varsti jälle liigutama. Tuletõrjuja ütles mulle, et ma pean valeväljakutse eest kohalesõidu kinni maksma. Vastasin, et seda ma ei tee. Tuletõrjuja ütles, et siis maksavad minu vanemad. Vaidlesin vastu, et ma olen täisealine, vanemad ei pea minu eest maksma, aga ise ma ka ei maksa. Kohale jõudis veel kaks tuletõrjeautot. Mõtlesin, et võibolla oleksin võinud maksta ka, sest hind ei sarnane vist tuletõrjeauto ostmise hinnale, vaid taksorahale.

Raamatute sisust

Ütlesin isale, et tema raamatus on ühe luuletuse juurde märgitud, millise teise luuletuse eeskujul see on kirjutatud, aga mitte selle juurde, mis on kirjutatud minu eeskujul. Isa vastas, et toimetaja pani neid märkusi. Mõtlesin, et siis toimetajal jäävad minu luuletused halvemini meelde. Või kirjutasin ma ise isa eeskujul? Tahtsin panna koduleheküljele esivanemate perekonnanimed teisiti kui seni. Panin nad koos lõigatud varbaküüntega ühte topsi, aga suur osa kukkus nõust välja. Korjasin väljakukkunu uuesti kokku ja läksin tühjendasin topsi sisu juuksuri juures asuvasse prügikasti. Tagasiteel kuulsin, kuidas üks väike tüdruk ütles suuremale tüdrukule ühe poisi kohta: "Ta on kõigi Kristiinade armuke." Mõtlesin, et kui raamatus Teele Tootsiga abiellus, siis see oli autori nali, aga nad ei läinud hiljem ka lahku.

Magamisnõuded

Vaatasin maleklubis raamatust partiid. Valge arendas viguri teisele, mitte kolmandale reale, must seitsmendale, mitte kuuendale. Must taganes ratsuga h7 ja valmistus panema f6 teist, mitte seda ratsut. Teisel laual mängis Harujõe ühe poisiga. Harujõe ütles, et selle poisiga mängimine pole õnnemäng. Läksin teise tuppa ja hakkasin mängima Pillega. Ütlesin Pillele, et kas ta kuuleb, nõrgema vastasega mängimine polevat õnnemäng. Pille küsis, mis siis on õnnemäng. Vastasin, et võibolla tugevama või võrdse vastasega mängimine. Pille oli tulnud vaatama, milline maleklubi on. Nüüd oli tema ka siin käinud, kõik vennad olid juba varem. Kodus hakkas köögiaknast putukaid sisse lendama, sealhulgas kimalasi. Seetõttu läksin köögist välja ja panin ukse enda järelt kinni. Aga kõrv ütles, nagu üks kimalane oleks jäänud pea kohale tiirutama. See võis olla ka hallutsinatsioon. Läksin vannitoa peeglist vaatama, kas on kimalane peakohal. Isa oli riputanud vannitoa uksele nädala tegevuskava, et tal asjad meelest ei läheks.

*
Ühes majas oli tuba magajaid täis. Lamasin voodis ja lugesin meditsiinilist kirjandust. Kirjutati, et magajal peab olema kael padjal, padja peal rattad ja jalas meditsiiniline kets. Mõtlesin, et keegi ei jõua kõiki neid nõudmisi täita. Kirjutati, et arvatakse, et on magus, kui magamises on 60-minutilised pausid, aga sel juhul mõistus ei arene. Mõtlesin, et ma ei ärka öösiti 60 minutiks, vaid sekundiks. Ma olen valinud elu, et pean unenägusid üles kirjutama, seetõttu ei saa ma öiseid ärkamisi välja ravida. Mul on mõistus arenenum kui mõistuse eest hoolitsemise soovitajatel. Vahing õpetas mind, et ma pean õppima öösiti ärkama. Mõtlesin, mis tunne oleks, kui ma ärkaks alati alles hommikul. Magasin edasi ilma tekita. Tegin seda voodi teisel korrusel. Ähvardati, et sellele linnavalitsuse liikmele, kes rahulepingule alla kirjutab, pannakse pomm. Sel juhul oleks mina ka kannatada saanud, sest mul oli nägu linnavalitsuse kohal. Mõtlesin, et peaks asukohta vahetama. Linnavalitsuse kõrval elav mees küsis, miks ma talle otsa vaatan. Vastasin, et mul on silmad kinni. Ühe linnavalitsuse liikme klassivend tegi juttu plahvatuse tagajärgedest. Linnavalitsuse liige vaatas teda imeliku näoga, et klassivend eeldab, et vaataja saab surma. Pomm pandi plahvatama ajal, kui linnavalistsust polnud majas, et inimesed kannatada ei saaks. Otsustati, et edaspidi linnavalitsuse koosseisu ei avalikustata. Jälitasin tänaval koos oma ihukaitsjaga ühte sõidukit. Käskisin ihukaitsjal kihutada.

Vaikne list

Meil oli plaanis minna Tartust lõunasse. Mõtlesin minna jala. Tartust lõunapool oli kaardil teine asula kaks korda kaugemal kui esimene. Põhjapool oli esimene asula kaks korda kaugemal kui lõunapool esimene, seetõttu polnud ma põhjapoole jala läinud. Jõudsime maamajja, kus oli hambaarst. Küsisin, kas võib vett juua. Hambaarst vastas, et otse kraanist võetut ei või, seda tuleb enne puhastada. Tartus jõime küll otse kraanist. Klaus ütles, et ta jõi siinset vett ka puhastamata, midagi vast ei juhtu.

*
Õppehoone loenguruumis olid seina küljes nagid, kuhu riputati riideid. Sander oma riideid siia ei riputanud, mida ta seletas sellega, et sisenes tagauksest ja jättis riided selle juurde. Tema ema töötas siin majas. Mõtlesin, et viin oma jopi ka nagist tagaukse juurde. Panin selle tagaukse kõrvale mähkimislauale. Kui olin sellest eemaldunud, mõtlesin, et sinna ei tohtinud vist riideid panna, sest imikud ei tohi välisriiete küljest pisikuid saada.

*
Olin vastanud listi tulnud kirjale, et mulle filmid ei meeldi, mõnel eluperioodil on küll rohkem meeldinud. Magasin oma voodis ja vastasvoodis lamas naine, kelle kirjale olin vastanud. Ta küsis, millisel eluperioodil siis filmid rohkem meeldivad. Selle peale ärkasin üles ja vastasin, et kõige rohkem meeldivad lastele. Kui ma tulin ükskord koos vanaema ja vanaisaga maalt, ütlesin, et õudselt tahaks televiisorit vaadata, kasvõi Vremjat. Hakkasin siis vaatama ükskõik millist saadet. Mõnele hakkavad küll hiljem meeldima. Multifilmid meeldivad kõige rohkem lastele. Listi tuli uus pikk kiri ühelt noorelt mehelt. Mõtlesin, et ta kirjutab arvatavasti, et ma kirjutasin listi teemast mööda. Kirja esimene punkt oli, et listi asutamine oli mehine tegu. Ta võrdles listi asutamist riigi asutamisega. Mõtlesin vastata, et ma olen palju liste käima pannud. Mõtlesin, et selle kirja peale sobiks vaikida, aga ma ei suuda sellele ka vastamata jätta. Võiks vastata, et minu kirju on ka hinnatud, tänu listi kirjutamisele valiti mind klassivanemaks. Mõtlesin vastata, et siin listis ei kirjutata võibolla sellepärast, et ma olin ESM-i vastu. Kiri oli trükitud kilekoti peale. Lugesin seda vannitoas. Sisenes üks inimene, kes püüdis kotti enda kätte võtta. Kiskusin selle tagasi, öeldes, et mul on lugemine veel pooleli. See inimene lahkus, aga varsti tuli järgmine, kes tahtis jälle kilekotti enda kätte. Talle ei mõjunud ütlemine ka. Seetõttu lõin talle küüned kätte.

Tšetšeenid ja politruk

Teatati, et tšetšeenid lõpetasid vastupanu. Ma polnud kindel, kas sellega asi lõppeb, sest vahel oli võitlus uuesti puhkenud. Aga ajakirjanikud paistsid täiesti kindlad olevat. Tšetšeenidele ei meeldinud, et ühel eesti noormehel oli viinapudel, nad küsisid, kas ta läheb sellega Tšetšeeniasse ka. Ta läkski Tšetšeenia tuppa. Ütlesin talle, et islamiriigis ei tohi viinapudeliga olla. Selle peale tuli ta sealt sellega ära. Üks poiss küsis hiidmalelauda, et mängima hakata. Talle anti. Politruk püüdis minu tegevusele igasuguseid piiranguid seada. Vaidlesin talle vastu. Ta ei hakanud abi kutsuma.

India ajalugu

Alain Daniélou. "India ajalugu". Inglise keelest tõlkinud ja kommenteerinud Martti Kalda. Kirjastus Valgus 2011. 384 lehekülge. Inglise keeles 2003, prantsuse keeles 1971.

Seda raamatut lugedes mõtlesin kohati, et tegemist on kõige igavama ajalooraamatuga, mis mulle kätte on sattunud. Oli ka huvitavamaid osi, eriti alguses ja lõpus, aga need kutsuvad jälle vaidlema.

Igavad lõigud ei olnud igavad mitte sellepärast, et India ajalugu mind ei huvitaks. Šapošnikova raamat "Madrase minevik ja tänapäev" oli ühtlasemalt huvitav, sest seal esitati India elu kohta konkreetseid pilte, kohati küll ilukirjandusse kalduvalt. Daniélou raamatul on sarnasusi telefoniraamatuga, sest suures osas raamatus ta loetleb tohutul hulgal nimesid, ilma nimedele midagi iseloomulikku lisamata. Lapsena oli küll telefoniraamatut ka huvitav lehitseda, kui ma vaatasin, millist perekonnanime esineb rohkem ja millist vähem. Nii võivad ka India ajaloo võõrkeelsed nimed keelehuvilisele huvitavad olla, et milliseid nimesid maailmas on pandud ja millist häälikukombinatsiooni esineb rohkem. Üldiselt on pikemad nimed Indias ja Jaapanis, vahepealsetel maadel Hiinas ja Koreas lühemad. Aga Indias on erinevaid keelkondi ja kõik nimed ei ole samuti ühe pikkusega ega üksteise sarnased.

Telefoniraamatu päheõppimist on peetud kõige mõttetumaks tegevuseks. Ma olen õppinud pähe autonumbreid ja ei pea seda mõttetuks, sest kõigepealt mõtlen numbri meeldejätmiseks välja huvitava valemi, mis tekitab emotsioone, teiseks pakub rõõmu, kui juba tuttava numbriga auto uuesti vastu tuleb. Aga "India ajalugu" tahtsin lugeda tavalise kiirusega, mitte nimesid pähe õppides.

Raamatusse mahub ka huvitavaid mõtteid. Autori kohta võib öelda, et ta on paavstlikum kui paavst, sest ta on ise Euroopa päritolu, aga kaitseb indiapärast ja kritiseerib euroopapärast. Ta ei ole rahul taasiseseisvunud India juhtidega, et need ei ole euroopalikust lahti öelnud. Mul on samuti natuke kurb, et India üks riigikeel on endiselt inglise keel, selles näen ohtu ka eesti keele tulevikule. Sama moodi nagu mulle meeldiks, kui raamat oleks tõlgitud otse originaalkeelest, mitte inglise keele vahendusel. Kui keegi veel kavatseb tõlkijaks hakata, siis ma soovitan spetsialiseeruda mõnele keelele, mida kõik ei oska.

Autori mõtted on üsna kibestunud. Ta kritiseerib verevalamist, mis on õige suhtumine, aga kui keskenduda liigselt verevalamise hukkamõistmisele, siis see tekitab mulje veritasust. Vastukaaluks võiks rohkem välja tuua positiivset. Seda teeb autor India kunsti kiites, aga siis võiks suurem olla piltide arv, sest lihtsalt kiitust lugedes ei tea veel, kas sellega saab ka nõustuda.

Autori kriitika algab sellest, et miks India ajalugu tahetakse lühemaks teha. Olevat teaduslik maitse näidata aastaarve võimalikult hilistena. Siinkohal tuletan meelde, et Euroopas on just teadus nihutanud maailma loomise aja palju varasemaks kui varem Piibli põhjal välja arvutati.

Lõuna-Indias räägitakse draviidi ja Põhja-Indias indoeuroopa keeli. Enne indoeurooplaste ehk aarialaste (raamatus enamasti aarjalaste) sissetungi olid ka põhjapoolsetel aladel draviidid. Autori jaoks paistavad olevat draviidid sümpaatsemad, ta ütleb, et nad on India kultuurile rohkem andnud ja lõunas on olnud suurem stabiilsus. Stabiilsust seal on kerge seletada sellega, et ümber on meri ja pole naabreid. Kui aga 20. sajandil võitlesid just draviidid selle eest, et inglise keel jääks riigikeeleks, siis autor neid sellega ei seosta, küll aga mõistab hukka, et kirjaoskajateks loetakse ainult inglise keele oskajad, mitte sanskriti keeles lugejad.

Islami sissetungist alates muutub autori arvates India ajalugu igavaks, sest monoteism olevat sallimatu ja see toonud Indiasse mõrvad. Kui ühe jumalaga monoteism on sallimatu, kas siis ei ole veel sallimatum ilma ühegi jumalata ateism? Indias tekkinud religioonidest budismi ja džainismi on nimetatud ateistlikeks religioonideks, aga nende puhul toob autor välja just sallivust, nagu ka polüteistliku hinduismi. Kommunistlik ateism on teatavasti olnud sallimatu. Budismi ja kommunismi erinevus on ilmselt see, et budist usub end ümber sündivat ja peab seetõttu oma tegude eest vastutama, aga kommunisti ootab lõplik surm või mausoleum.

Kuigi autor kiidab polüteismi, on tema suhtumine inimestesse justkui monoteistlik. Ta arvab ühelt poolt, et inglaste võimust vabanenud India viis Gandhi kui karismaatiline juht üksi hukatusse, mis seisnenud India ja Pakistani üksteisest lahutamises ja verevalamises, kuigi Gandhi püüdis inimesi lepitada. Teiselt poolt arvab Daniélou, et üks teine India poliitik oli ainus, kes oleks saanud Indiat päästa. Kui Eestis suudavad valitsusi moodustada erinevad inimesed, miks ei peaks Indias võimekate isikute arv olema veel suurem?

Autori mõtted ei ole järjekindlad. Kuigi ta arvab, et India ja Pakistan peaksid olema üks riik, siis leiab ta teiselt poolt, et algul samaks riigiks liidetud Pakistanil ja Bangladeshil ei olnud midagi ühist. Riigid loodi usulisel põhimõttel, aga Bangladeshis olevat islamiusulisi vaid veidi rohkem kui hindusid.

Kolm maailmasõda

Mõtlesin, et Oudekki luuletused võivad olla minu kohta kirjutatud. Ja isegi kui ta kirjutas need kellegi teise kohta, näitavad need, et ta võib minu kohta sama moodi mõelda.

*
Esimeses maailmasõjas jäeti veel ööseks lamp põlema, et vaenlasel ka valgem oleks, Teises said majad purustusi, aga jäid suuremalt jaolt terveks, Kolmandas pidi terve linn maatasa tehtama.

Kuuenda klassi luuletustest

Kuuendas klassis toimus luulekonkurss teemal "Eestimaa, mu isamaa". Igaüks pidi kodus luuletuse kirjutama. Minu luuletuse avarida oli "Voolab, voolab ajajõgi", Kristeril sarnane "Võrtsjärvest algab üks jõgi". Mõlemas on sõna jõgi, aga minu reast võiks välja lugeda ajaloohuvi ja Kristeri omast geograafiahuvi. Kui hilisemaid elulugusid vaadata, siis mina olengi liikunud ajas - õppinud ajalugu ja kirjutanud mälestusi, viimast teen ka praeguses blogisissekandes. Krister on minust rohkem liikunud ruumis - kolinud Tartust Prahasse, Moskvasse ja Tallinnasse. Tänavu tegi ta ettepaneku korraldada klassikokkutulek Lätis või saartel ehk võimalikult kaugel. Minu korraldatud klassikokkutulek toimus meie vanas koolis ehk mälestustega seotud hoones.

Hiljuti räägiti mulle teooriat, et tüdrukud joonistavad nimisõnu ja poisid tegusõnu. Mõtlesin, kas see kehtib ka luuletuste puhul, ja meelde tulnud näidetest leidsin sellele kinnitust. Viivi Luige ühes luuletuses olid osad sõnad läbiva suurtähega, need olid kõik nimisõnad. Mina alustasin luuletuse väljamõtlemist reast "Voolab, voolab ajajõgi", kus kaks esimest sõna on tegusõnad ja sõnad aeg ja jõgi on küll nimisõnad, aga samuti liikumisega seotud. Luuletuse pealkirja mõtlesin välja viimasena, selleks oli "Paat, jõgi ja tont", mis on küll nimisõnad, aga samuti liikumisega seotud. Sõna "tont" vist kasutavad küll tüdrukud vähem.

Kuuendas klassis kirjutasin enda tarbeks ka muid luuletusi, ühe neist olen hiljem avaldanud raamatus "Uneriik". Selle avarida on jälle sarnane: "Siin voolab naftajõgi".

Realiseerimata võit

Olin lugenud ühte raamatut, aga jätnud kokkuvõtte kirjutamata. Sain seda veel teha, sest midagi mul ikka meeles oli.

*
Paide aias lõppes malepartii. Mul oli olnud võiduseis, aga ma polnud võitnud. Nüüd vaadati neid käike uuesti, kuidas ma võidu maha mängisin. Vahetasin g4 lipud välja, selle hinnaga, et andsin ühe etturi ära. Mul oli materjali endiselt rohkem, aga kaks etturit f ja üks h-liinil, need lippu ei läinud. Räägiti, et kuidas ma sellise seisu maha mängisin. Ise nad ka ei näidanud, kuidas oleks olnud õigem mängida. Neil oli hea kritiseerida, aga mina olin pidanud mingeid käike tegema, sest kell tiksus. Öeldi, et vastane oli täiesti küps. Selliseid lugusid oli varem ka juhtunud.

Kiri kaustikusse

Läksin kooli saalis enne aktuse algust lavale ja lava kõrval asuvasse varjatud ruumi. Seal oli makk, mille panin mängima. Muusika oli liiga vali, panin ta vaiksemaks. Läksin saali tagasi. Täna oli 1. september ja toimus kooliaasta alguse aktus. See ei olnud kohustuslik, seetõttu tuli kohale vähe rahvast. Aktus ei olnud kohustuslik sellepärast, et muidu oleks kooliaasta alanud kohe kohustusliku asjaga. Oudekki kasutas palju sõna fašism. Ütlesin, et sellist sõna ei tohi kunagi ilma defineerimata kasutada. Oudekki ütles, et Isamaaliidus on palju fašiste. Mina ütlesin, et mind hakkab see jutt ära tüütama.

*
Vaatasin Eesti kaarte. Ühel kaardil olid Eesti-aegsed maakonnad, teisel hilisemad rajoonid. Ütlesin, et mulle meeldib maakondadega kaart rohkem. Võibolla rajoonid kehtestatigi selleks, et Eesti kaart koledam välja näeks. Vanade maakondade vastu oli argument, et Valgamaa oli liiga väike. Vanal kaardil oli Eesti osa ka Petserimaa, mis läks hiljem kaduma. Nüüd taheti kolmandat haldusjaotust kehtestada. Arvati, et kõike saab alati reformida, aga ei arvestatud sellega, et inimestel on maakonnaga seotud identiteet. Kohtusime ühes majas mehega, kes oli nõus bussi juhtima. Läksime koos temaga bussiga sõitma. Sõitsime Meelvast kaugemale, et leida sobivamat kohta, kus maha minna. Aga maastik oli Meelva sarnane, seetõttu ütlesin, et minu jaoks see on Meelva. Buss möödus ühest veoautost. Bussijuht kutsuti korrale, et ta aknast välja ka vaataks, kui teine auto on ees. Mõtlesin, kuidas välja saada, kui buss peaks sõitma vee alla. Ma ei leidnudki lahendust, siis vee all tõenäoliselt poleks samuti leidnud. Buss peatus siiski järve kaldal. Mõtlesin minna ujuma. Mul polnud ujumispükse kaasas, seetõttu pidin minema ilma nendeta. Aga mõtlesin ümber, et sellesse vette ma ei lähe, sest see pole läbipaistev ja vedel, vaid valge ja paks.

*
Kirjutasin kaustikusse teise asja alla Helina jaoks kirja. Kirjutasin, et ma ei mäleta, millised kirjad ma olen Helinale ainult kirjutanud ja millised olen ka teele saatnud. Et seda kirja teele saata, tuli ta kaustikust välja lõigata. Aga see siiski ei sobinud, sest lehe teisele küljele oli teine asi kirjutatud. Seega tuli kiri teisele paberile ümber kirjutada. Kui ema läks mööda, siis püüdsin varjata paberilt Helina nime. Mõtlesin, et ümbrikut ja marki lähen ostma kesklinna postkontorist, sest väiksemas postkontoris peetakse minu nägu meeles. Kõndisin palli põrgatades läbi kesklinna bussijaama buss nr. 5 peatuse. Pingil istus kaks poissi, kellest üks mind teretas. Ma ei saanud palli põrgatamise tõttu vastata, aga varsti kõndisin tagasi ja vastasin. Teine poiss ütles, milline paralleelklassi õpilane ta on. Vastasin, et ma ei mäleta, kas ta on. Poisid mängisid pingpongi. Tuletasin meelde, miks siin pingpongilaud on. Algul olime vendadega loopinud lumekuulidega bussi ja isa oli öelnud, et me võiks selle asemel palli visata. Siis olime hakanud mängima korvpallipalliga ja seejärel oli siia toodud pingpongilaud. Läksin turuhoone suunas. Istusin ühe maja trepile ja kirjutasin kirja edasi. Selja tagant tuli üks vana naine, kelle eest püüdsin samuti Helina nime varjata. Istusin ühes toas arvuti taga. Ma olin koguaeg hoidnud vestluskasti väljalülitatuna, aga täna lülitus see iseeneslikult sisse. Kati L. polnud muidu feisbukis palju kirjutanud, aga nüüd nägin, et ta kirjutab palju jututoas. Ta kirjutas "Summertime" ja muid selliseid fraase. Tõnu tuli minu arvuti juurde vaatama, kas mul lülitus ka vestluskast sisse nagu temal. Ta näitas, et arvutis on uus programm, et kui midagi arvuti lähedal öelda, kirjutab masin selle natuke vigases keeles üles ja saadab jututuppa. See tähendas, et nüüd ei saanud enam palju rääkida. Läksin kodutrepist alla. Ema oli pannud meie trepikoja postkasti vanapaberit täis. Ta oli enne käinud postkontorist küsimas, ega täna rohkem posti ei tooda. Alles nüüd nägin, et ema on pannud vanapaberit täis ka naabrite postkastid. Klaus ütles, et vanapaber tuleb prügikasti viia. Ta jagas ära, et tema hakkab tegema ühte ja mina teist tööd. Endale võttis ta kergema.

*
Kirjutasin doktoritööd. See oli samal teemal, mis bakalaureusetöö ja magistritöö. Võtsin aluseks magistritöö teksti ja tegin sellesse muudatusi. Joone all olin kasutanud viitenumbreid, aga ühes kohas number puudus, selle asemel oli lühend, mis tähendas tõlkija märkust. Järgmisel märkusel oli numbri asemel üks teine lühend. Need lühendid olin võtnud kasutusele vist sellepärast, et juhendaja oli öelnud, et võiks eristada viiteid ja märkusi. Aga ma polnud rakendanud seda põhimõtet läbivalt, vaid ainult ühes peatükis. Kaitsmisel võidi doktoritöö tagasi lükata, põhjendusega, et ma olen sel teemal juba kirjutanud. Komisjonil võis olla meelest läinud, kui erinev oli töö esialgne variant.

Päästmatu sidumine

O-R-L-R-V-O-K-V
1. e4 e5 2. b3 Rc6 3. Oc4 Oc5 4. 0-0 0-0 5. Re3 d6 6. Rc3 Re6 7. Ob2 b6 8. Oa3 Oa3 9. La3 a5 10. Ob5 Vd8 11. Rd5 Vfe8 12. c3 Rf4 13. Rf5 Rg6 14. La4 Lb7 15. d4 ed 16. Rd4 Rd4 17. Oe8 c6 18. cd Ve8 19. Rc3 Le7 20. f4 c5 21. dc dc 22. Lb5 Ld6 23. Vd1 (sai Le8 nagu ka järgmisel käigul) Lf6 24. e5 Le6 25. Vd6 Le7 26. Lb6 Vc8 27. Vfd1 Rf8 28. La5 Lb7 29. Vdd2 h6 30. Lb6 Le7 31. Rd5 Lh4 32. g3 Lh3 33. Re7+ Kh8 34. Rc8 Lf5 35. Vh6+ gh 36. Lh6+ Lh7 37. Lf8+ Lg8 38. Lh6+ Lh7 39. Vd8++

"Olevik" 1899

"Olevik" 5. oktoober – 9. november 1899

AJALEHT
Sel perioodil toimetasid "Olevikku" Grenzstein ja Tilk. Leht ilmus kord nädalas. Lehekülgi oli palju, aga need olid väiksed. Seetõttu jäädes põhimõtte juurde lugeda igalt leheküljelt üks kirjutis, lugesin igast numbrist läbi suurema protsendi kui suuremas formaadis ajalehtedest. Reklaamilehekülgi ma ei uurinud, seetõttu tuli loetud kirjutiste arvuks täpselt 100.

Grenzstein tundub olevat intelligentsem ajakirjanik kui 1913 samanimelist lehte toimetanud Rässa. Üks meetod, mida inimese intelligentsuse mõõtmisel on kasutatud, on vaadata tema sõnavara suurust. Grenzsteini kirjutised tunduvad olevat deitailirohkemad kui Rässal, statistikat ma küll ei teinud. Vähemalt keele ilu poolest ületab Grenzstein ka oma aja juhtiva ajalehe "Postimehe" toimetajat Tõnissoni. Grenzstein on sellest ise teadlik ja ka mulle on jäänud sama mulje nii "Postimehest" kui ka "Olevikust" kõrvuti Tõnissoni ja Grenzsteini lauseid lugedes. Häid mõtteid on mõlemal, Tõnissoni tugevamad küljed on julgus ja eetilisusepüüd.

VÄLISMAA
Aastal 1899 oli tähtsaim välispoliitiline sündmus Buuri ehk Transvaali sõda. Buurid rääkisid hollandi keelt, hollandi teemat hoidsid üleval ka Andres Saali pikad Jaava saarelt saadetud kaastööd, mis oli Hollandi koloonia. Oli ka nuppe Hollandi emamaalt, mis jäi küll Buuri sõjas formaalselt erapooletuks, aga elas buuride võitlusele kaasa. Buuri sõja puhkemist seletas Saal sealt leitud kulla ja teemantidega, sama moodi nagu on väidetud, et Iraagi vallutamise põhjus meie ajal ei olnud sealt otsitud massihävitusrelvad, vaid nafta. Olen varem arvanud, et "Olevik" võis buuride ja inglaste võitluses näha paralleeli eestlaste ja suurrahvaste vahekorra kohta, aga "Olevikust" võib lugeda, kuidas buuridele elati kaasa ka mujal, sealhulgas Venemaal.

Andres Saal Jaavast kirjutades tõmbab Eesti ja Jaava vahel otseseid paralleele, vahepeal kaldub jutt peamiselt Eestile. Ka Jaaval oli palju sakslasi, kuid seal olevat nad erinevalt Eestist eelistanud, et neid peetaks hollandlasteks. Saali arvates oli sakslaste käitumispõhimõte siiski nii ühel kui ka teisel maal sama, et saada võimalikult suurt kasu.

EESTI JA VENE RIIK
"Olevikku" on peetud venestamisega kaasa läinud leheks. Sellisele arvamusele leiab loetud numbritest nii kinnitust kui ka ümberlüket. Saal ajab vene keele õpetamise vastasuse sakslaste kaela, juhtides tähelepanu, et sakslased ise õpivad vene keelt hoolega, aga ei taha eestlastest endale konkurente. Venestamisega rahulolematust on võimalik välja lugeda ühest ajalehele saadetud initsiaalidega avaldatud kirjast, kus kaevati, et vene keel on kooli kõige raskem õppeaine. Venestamispoliitikat alustanud keiser Aleksander III oli juba surnud, aga arvatavasti Grenzsteini kirjutatud loos kiideti teda veel kui kasulike reformide algatajat.

Ühe laulupeo eel oli olnud "Postimehe" ja "Oleviku" vahel tüli. "Postimees" oli laulupeo korraldamist pooldanud, aga "Olevik" oli tahtnud ühe suure laulupeo asemel palju väikseid. Praegu loetud numbrites oli nupp Lätist, et sakslased tahavad korraldada Riia linna asutamise ümmarguse aastapäeva puhul laulupidu, aga lätlased on vastu, sest neile on Riia linna asutamine kannatusi põhjustanud. Selle suhtumise järelkaja peegeldus veel hiljuti loetud raamatus "Läti rahva elurada", mille autor arvas, et kroonikas on küll linna asutamise aastat mainitud, aga linnu ei asutatavat, vaid nad kujunevat.

KULTUUR
On tähelepanu juhitud, et kuigi "Olevikku" on peetud venestamismeelseks leheks, vahendas "Olevik" rohkem lääne-euroopa kui vene kultuuri. See peegeldub ka nüüd loetud ajalehenumbrites, kuigi tõlgitud oli ka üks Lermontovi luuletus. Prantsuse keelest on tõlgitud Emilie Zola juttu Preisi-Prantsuse sõja kohta, nagu ka 1910. aasta "Päevalehes" ja 1913. aasta "Olevikus" olid järjejutud viimase poolsajandi sõdade kohta. Jaan Tõnissoni ilukirjanduslikud jutud põhinesid moraalilugemisel, aga "Olevikust" leiab jutu, kus ühe tegelase meelest on varastatud õunad maitsvamad, teine tegelane halvast unenäost ärgates otsustab küll mitte varastada, aga esimene tegelane seisukohta ei muuda ja ei saa ka karistada.

Nagu Grenzstein oli ise suhteliselt neurootiline tegelane, nii on ta avaldanud ka teisi neurootilisi autoreid. Üks kirjanik arutleb enesetapu plusside ja miinuste üle, lisatud on joonealune märkus, et ta lõpetaski elu enesetapuga. Selle jutuga kõrvuti on kirjutis, mille autor ütleb, et kõik suured kirjanikud on pelglikud. Meenus raadiosaatest kuuldud Peeter Oleski arvamus, et luuletaja ei saa olla häbelik. Kummal on õigus? Kui luulelt oodatakse emotsionaalsust, siis tulevad kasuks ilmselt nii positiivsed kui ka negatiivsed emotsioonid. Luuletajaks ei saa nii häbelik inimene, kes midagi kirja ei pane või kirjapandut teistele ei edasta. Aga oma halvemate kirjutiste häbenemine võib tulla kasuks valiku tegemisel ja kokkuvõttes kvaliteeti tõsta. Valimatust nimetatakse grafomaaniaks.

*
TÄIENDUS. Uuemas kirjanduses tehakse vahet hollandi keelel ja sellest välja kasvanud afrikaani keelel.

Auhinnatud raamat

Räägiti ühest väga targast, aga väga haigest inimesest. Oma haiguse tõttu läks ta kooli käpuli, nagu mina unenägudes. Oudekki oli läinud tema juurde ja öelnud optimistliku lause. Mina leidsin, et käpulikäijat on autojuhtidel raskem märgata. Aga koerad olid kogu aeg nii madalal.

*
Aasta luuleauhind anti "Loomingu Raamatukogus" varjunime all ilmunud luulekogule. Ema ütles, et selle autor on vist Pille. Mina kahtlesin, sest Pille oli isa sünnipäeva kõnes öelnud, et kuna isa, ema, mina ja Klaus kirjutame luuletusi, siis teised perekonnaliikmed ei pea seda tegema. Ema mäletas ikka, et Pille oli tol ajal luuletusi kirjutanud, vennad olid seda teadnud. Ema küsis isalt. Isa ütles, et muidugi on see Pille kirjutatud. Pille oli kirjutanud ainult ühe luulekogu, aga saanud selle eest kohe suurema tunnustuse kui mina paljude luuletuste eest. Pille oli lapsena ka enne mind luuletusi kirjutanud, mina olin hakanud kirjutama tema eeskujul.