Raamat ühiselamust

Piret Bristol. "Maailm, mis on hea I". Tartu 2011. 256 lk.

See romaan räägib laiskade üliõpilaste elust. Suurem osa tegevust toimub ühiselamus. Peategelane on filoloogiaüliõpilane, aga ühiselamus suhtleb ta kõige rohkem füüsikaüliõpilastega. Kui muinasaja kirjanduse antoloogiat lugedes leidsin kolm elu mõtet - meeldivad elamused, võimuvõitlus ja jumalate teenimine -, siis Bristoli romaanis on keksel kohal naudingud ja õppimine. Naudingud on eelistatult ennast hävitavad, ja õppimine ei käi maksimaalsete hinnete peale, vaid ülikoolist mitte välja viskamise nimel. Peategelane on teinud enesetapukatseid ja ühiselamu akendest on igal teisel aastal keegi surnuks kukkunud. Raamatu tegevus toimub Eesti ajaloos murrangulistel aegadel aastatel 1989-1990, mistõttu poliitikast päris mööda ei pääse, aga see huvitab kirjeldatud üliõpilasi vähem kui mind tol ajal põhikooliõpilasena. Savisaare valitsust on nimetatud, Eesti Kongressi mainimist meelde ei jäänud. Tartu tänavatest Fortuuna tänavat nimetatakse juba uue nimega Kalda tänava asemel, aga 1. mai tänava nimetus on veel nõukogudeaegne praeguse Raatuse tänava asemel. Tagakaanel raamatu tutvustuses on küll seletatud, et nõukogudeaegsed tänavanimed olid inimestel veel paremini meeles kui uued. Üliõpilaste kätte satuvad esimesed arvutid. Ei ole veel internetti, nagu minu ülikooliajal, vaid arvutit kasutatakase joonistamiseks ja mängimiseks. Kui unistatakse kuidagi arvuti abil raha teenimisest, siis mõeldakse ise mängude tegemisele. Selle arvutiajaloo perioodi olen ma ka kaasa teinud, ainult et nooremas vanuses. Esimesed kokkupuuted arvutiga olid külas käies mängude mängimised. Koju arvuti muretsemisel tegelesime algul joonistamisega. Minu ülikooliaegse internetiajastu võiks ka periodiseerida arengujärkudesse. Kõigepealt kasutasin internetti ainult isa töökohas. Algul ei olnud mul e-maili aadressi üldse, aga natuke hiljem hakkasin kord nädalas kirju lugema ja saatma. Edasi sai koju modemiühenduse ja kirjade vahetamine muutus igapäevaseks. Siis tuli juba püsiühendus ja postkasti sai hakatud vaatama rohkem kordi päevas. Viimase aasta jooksul olen raamatu autoriga suhelnud juba Facebookis.

Mind on hoiatatud, et kui ma tahan mõne raamatuarvustuse trükis avaldada, siis ma ei tohi seal endast kirjutada. Õnneks ma ei peagi neid trükis avaldama, kui saan seda teha oma blogis. Ja ma leian, et enda eluga võrdlemine annab raamatule juurde seda, mis sealt puudub. Võrrelda võib põhimõtteliselt ka millegi muuga, aga kõiki teemasid nii hästi ei tunne. Mina erinevalt raamatu tegelastest õppisin ülikoolis selle nimel, et pääseda kümne protsendi stipendiumisaajate hulka. Ühiselamusse ma ei pidanud minema, vaid elasin kodulinnas vanemate juures edasi. Ühiselamus käisin ainult üks kord külas. Raamatu tegelased saavad aru, et ühiselamus on raskem õppida. Peategelasele tähendab ühiselamu siiski elu paremaks minemist, sest kodus ei saa ta emaga läbi. Õppida saaks ka loengus või raamatukogus, kuid loengute ega raamatukogus istumise kirjeldusi raamatus ei ole. Eksameid küll mainitakse, kuid neid otseselt ei kirjeldata, vaid need on sisse toodud ühiselamujuttudena. Mina keskendusin ülikoolis aine õppimisele, aga raamatu tegelased õppivad ehk rohkem suhtlemist. Kirjeldatud suhtlemisvormid küll ei ärata kadedust. Tegelikult pidi filoloogiat õppinud autor ka ülikoolis midagi õppima, nagu võib järeldada tema teoste keelekasutusest. Lauseehitus on hea, kuigi sõnavaras esineb elemente, mida mina kunagi ei kasutaks. Raamatust võib lugeda, et peategelane oli juba enne raamatu tegevusaja algust päevikut pidanud ja jätkas seda ka ühiselamus, tal soovitatakse juba ka romaani kirjutada. Tõenäoliselt selliseid päevikuid kasutades ongi raamat kirjutatud. Ühtki päevikusissekannet küll tsiteeritud ei ole. Päevikute kirjutamist võiks võrrelda õppimise asemel tööle keskendumisega. Minu viiest trükis ilmunud raamatust kolm on ka kirjutatud ülikooli ajal, sealhulgas magistriõppes olles. Võibolla juba inimese varane lapsepõlv on ettevalmistus mälestusteraamatu kirjutamiseks. Bristoli raamatu tegelased joovad ja suitsetavad liiga palju. Kui tegelane nimetabki ennast karsklaseks, unistab ta ikkagi alkoholi joomisest. Autor on seoses oma varasema raamatuga maininud, et ta paneb tegelase siis ka suitsetama, kui prototüüp ei suitseta.

Sama autori varem ilmunud, aga hilisemast ajast rääkiv proosaraamat "Paralleelmeri" meeldis mulle natuke rohkem. "Paraleelmere" kohta ütles autor suuliselt, et selles esineva lühivormi puhul võttis ta eeskujuks minu loomingut. Kingitud eksempalrile kirjutas ta sisse "Simole, aitäh inspiratsiooni eest!" Bristoli uuemat teost saaks minu loomingust võrrelda ainult raamatuga "Viimsed päevad", millele Bristol saatesõna kirjutas ja mis räägib samuti ülikooli õpingute ajast. Kõige suurem sarnasus nende raamatute vahel on tegelaste nimedes, et osad on antud eesnimena ja osad hüüdnimena. Bristoli raamatus peategelase kohta on mõnes lõigus kasutatud hüüdnime ja mõnes eesnime.