Prillid

Nägin unes, et käis Teine maailmasõda. Olin ühes majas. Seal oli ka Helina. Ta andis minu kätte oma prillid, et ma neil klaasid ära vahetada laseksin. Ise suundus ta oma korterisse, mis asus samas majas. Mul oli selles majas muid asju ka ajada, aga ma ei julgenud ustest siseneda, muidu oleks mind sõjaolukorras võidud lukutaha panna ja sinna jättagi. Ühes ruumis ma siiski käisin, aga prillipoodi ei leidnud. Lahkusin majast, jättes väljumisel meelde, et see on nagu Jakobsoni maja, et siia hiljem prillidega tagasi tulla. Hilisemas unenäos olid prillid ikka veel minu käes ja Helina oli pidanud mitu päeva ilma prillideta olema. Otsustasin, et pean minema ja otsima prillipoe üles või leidma üles vähemalt Helina korteri, et talle kasvõi vahetamata klaasidega prillid tagasi anda. Aga selleks pidin ma ootama, millal unenägu segasemaks läheb, sest nii selges unenäos oleksin leidnud täpselt õige Jakobsoni maja, kus vajalikke ruume ei ole, mitte teist sarnast maja. Üks teine unenägu tuli praegu üldse edasi lükata.

Nägin unes, et isa toas riiulist raamatuid võttes märkasin raamatute taha tapeedile kirjutatud roppusi. Pille meenutas ka parajasti, et kunagi käisid meil külalised, kes seintele kirjutasid. Mäletasin, et need olid olnud Pillest vanema klassi poisid, kes olid kõigepealt käinud Pille sünnipäeval ja tulnud tagasi teisel päeval, kui Pillet kodus ei olnud. Siis nad olidki kirjutanud. Hakkasin rääkima, et ühe noorema luuletaja luulekogus on koht, et vana kirjanik keelab noortel kirjanikel kirjutamist, aga need tunnevad ennast nagu koolis. Ütlesin, et mulle tuletab see luuletus toda korda meelde. Mul oli raske rääkida ja jätsin jutu pooleli. Pikema pausi järel lõpetasin jutu ära. Lisasin, et ma pean rääkima magades, muidu kaotab jutt väärtuse. Mul oligi just sellepärast raske rääkida, et ma magasin. Kuskil pikemalt esinemise jaoks oleks tulnud üles ärgata. Siis leidsime midagi, mis pidi minu arvates kindlasti olema Tõnu kirjutatud, mitte nende suurte poiste. Aga lähemalt vaadates selgus, et see loosung ei olnudki kirjutatud seinale, vaid riiuli peal olevale lahtisele vineeritükile. Klausilt küsiti, mis töid tema kui klaasitööline on õppinud. Ta vastas, et ta oskab töötada vineeriga, jätkates loetelu teiste sarnaste asjadega. Ta ütles, et kui ta saab teada, kui palju on niidirullis niiti, siis ta võib täpselt öelda, kui kaua sellega töötada saab. Ütlesin, et mis siis oleks saanud, kui mina oleksin pidanud ka sellist eriala õppima. Klaus oli õppinud matemaatikateaduskonnas ja mina oleksin võinud sattuda õppima sellega sarnast füüsikat.