Sabatäht

Nägin unes, et "Loomingu Raamatukogus" oli ilmunud väga huvitav raamat Sabatähest. Varem olin lugenud sellega väga sarnast Sabatähe-teemalist Muumitrolli raamatut. "Loomingu Raamatukogu" lõppes lausega pimedast mehest: "Siis ta vaatas üles ja nägi Sabatähte." See lause oli eelnevast lõigust kahe taandreaga eraldatud. See oli väga hea lause, aga seda ei saanud neile öelda, kes raamatut lõpuni ei olnud lugenud. Seetõttu on parem panna raamatu kõige parem lause raamatu esimeseks, siis saavad kõik seda ka tsiteerida. Näiteks "Kevade" esimene lause. Vaatasin selle Sabatähe raamatu järgi tehtud filmi. Selles oli aeglane liikumine ja vähe rääkimist. Pidasin seda filmi selle poolest haruldaseks juhtumiks, et see ei olnud aluseks võetud raamatust halvem.

Joonistasin värviliste pliiatsitega pilti. Kui pilt juba peaaegu valmis oli, hakkasin selle paremale poolele lisama veel musta pliiatsiga musttonte. Mõni neist oli seest rohkem täis, teine rohkem piirjoonelik. Natuke jätsin paberile valgeid laike ka. Näitasin vendadele kolme pilti, mis mul täna olid valmis saanud. Hoiatasin neid, et ei läheks jälle nii, kus nad valmis pilti veel rikkuma hakkavad. Tõnust nooremad vennad ütlesid Tõnu narrimiseks, et ühel pildil on Tõnu poeg. Klaus hakkas otsima oma malevihikut ja teisi vanu vihikuid. Ütlesin talle, et tema malevihiku päästsin ma ära, aga muidu olen ma päästnud ainult oma vihikuid. Arvatavasti oli ema Klausi koolivihikud ära visanud. Hakkasime avama sahtleid. Sahtlite omanikud olid ära vahetatud, nii et need, kust me algul otsisime, olid pandud täis hoopis Tooma vihikuid. Tal oli seal nii tühje kui ka eelmiste aastate koolivihikuid. Kuna ta käis veel ainukesena koolis, ei olnud ema tema koolivihikuid ära viskama hakanud. Siis avasin sahtli, mis praegu minu oma oli. Selles oli kõige peal ka Klausi malevihik, aga see oli sahtli sulgemistega natuke kortsu läinud. Kui olin selle Klausile andnud, hakkasin teisi vihikuid vaatama. Mõtlesin, et nüüd oleks õige aeg vendadele vanu kamba vihikuid näidata. Juhul kui ma ei ole sinna uuemal ajal midagi lisanud, sest uusi asju ma ei tahtnud näidata. Aga kamba vihikuid ei olnud sahtlist üldse nii lihtne üles leida, sest need olid kõige paremini ära peidetud, kuna nad olid kõige väärtuslikumad. Üllatavalt palju leidsin vene keele vihikuid, kuigi vene keele vihikutest olin ma kõige suurema osa ära visanud. Vene keeles olin kirjutanud ka ühte pooleks lõigatud vihikusse, mille esimene pool oli olnud vajalik inglise keele sõnade vihikuks. Teises pooles olin püüdnud lahendada vene keele õpetaja antud ülesannet arvutada välja, kui palju peab olema esivanemaid 100 lapsel. Pärast oli selgunud, et see on konksuga küsimus ja õpetaja oli öelnud, et oleks saanud kohe arvutamata vastata, et piisab ühest esivanemast, kellest nad kõik põlvnevad. Mõtlesin, et kas neid esivanemaid ei peaks siiski kaks olema. Siis tuli mulle meelde, et paljuneda saab ka kloonimise teel. Vaatasin veel igasuguseid vihikuid.

Istusin tunnis Arieli kõrval. Ariel oli kirjutamist nii vähe praktiseerinud, et ta küsis mult, kuidas nulli kirjutatakse. Ta joonistas ka ühe nulli, mis keskelt katkes, ja küsis, kas nii. Näitasin, et mina kirjutan nulli hoopis lihtsamalt.

Üks vend arvas, et ta ei näe midagi unes, aga sai tõestada, et ta on näinud, sest ta arvas, et temas naine oli talt küsinud, mida ta unes nägi, kuigi see ei olnud küsinud. Siis tuli välja, et hoopis isa oli küsinud ukse taha tulnud Tartu KGB ülemalt, mida ta unes nägi. See enam nii naljakas ei olnud, sest sellise inimese puhul tahaks tõesti teada tema tegelikke unenägusid. Tartu KGB ülem oli Putini näoga.