Etioopia

Nägin unes Aafrikat. Oudekki otsustas, et ta läheb Etioopiasse elama, sest Eesti riigikord talle ei meeldi, aga Etioopia on endiselt sotsialistlik. Ta asuski mööda jalgrada Etioopia poole teele. Varsti läks talle järgi tema isa, kes tahtis ka Etioopiasse elama jääda. Ütlesin Oudekkile, et maailmas on paremaid riike ka. Ta vastas, et kui ta Brasiilias ringi reisib, siis seal kõik linnad ei ole kohutavad, aga osad on kohutavad. Seletasin talle, et Etioopias on nälg. Seal sureb iga päev 40 inimest nälga, ja Oudekkil kui sisserändajal on veel kõige väiksemad toiduvarud. Meenutasin, et kui ma aastal 1986 esimest korda jalgpalli mängisin, siis ma arvasin, et igaüks on kõigi teiste vastu. Mulle tuli meelde, et mängisin jalgpalli juba siis, kui ma aastal 1984 esimesse klassi läksin. Parandasdin ennast, et siis pidi kõigi üksteise vastu olemise arvamus olema mul seoses sellega, kui ma esimest korda lumesõda tegin. Rääkisin loo lõpuni lumesõja põhjal. Kirjutasin seda kõike pikas Oudekkile saadetavas kirjas. Koopiad saatsin ka Klausile ja Pillele. Klaus vastas lühidalt, aga Pille koostas vastuseks terve pildiraamatu, kuhu ta otsis materjale erinevatel teemadel. Ta ütles, et see, kuidas ma lumepalli veeretades metsa suunas läksin ja mida ma siis mõtlesin, oli tüüpiline linnalapse suhtumine. Mõtlesin, et algul ma tahtsin elada hoopis maal. Aga kõik minu klassis tahtsid elada maal. Siis oligi maal elada tahtmine linnalapse suhtumise tunnus. Pille kirjutas, et Oudekkil on Etioopias kaasas aparaat viiruste avastamiseks, mida nimetatakse "viiruse SOS". Just selle aparaadiga olevat avastatud, et Etioopias kasvab mitu oblikaliiki. Pille kirjast lugesin veel, et vaktsiinid ei ole kindlad, aga kui varem paranes sellisel maal kopsuhaigusest veerand inimestest, siis nüüd juba pooled. Mõtlesin, et Oudekki ja tema isa läksid Etioopiasse elama sellepärast, et mina olin uurinud Etioopia ajalugu ja nad lootisd, et nüüd hakkan ma nende elulugu ka uurima. Aga ma ei kavatsenud kunagi Etioopiasse kohale sõita.

Nägin unes, et läksin kohale Tartu malemeistrivõistlustele. Varsti pidi algama esimene voor. Sel aastal oli osavõtjaid vähem kui kunagi varem - umbes viis. Kõik pidid omavahel mängima kaks partiid, aga esimeses voorus olin ma vaba. Heitsin laua peale selili magama. Ruumist hakkas lahkuma mees, kellest ma ei saanud aru, kas ta on Särgava või Mart Laar. Ta võis olla Laar, sest Särgaval on teistsugune hääl. Räägiti, et kui olid veel olemas järgupiletid, siis pidi keegi saama meistrikandidaadiks, aga enne lõi ta ühe plastpudeli katki ja siis ta ei saanudki. Ütlesin, et ma olen umbes samasugust asja unes näinud. Läksin teise väiksesse ruumi. Uksel nägin kahte tüdrukut, kellest üks võis olla Reeli. Algul ma polnud selles kindel, aga kui ta ütles teisele, et see olen mina, siis ma muutusin kindlaks. Olin leidnud internetist Reeli ajaveebi, aga see polnud mulle huvi pakkunud. Nüüd mõtlesin seda siiski lugeda. Mitte iga päev, et loendurilt näha ei oleks. Olin lugenud Peebu ajaveebi, kust olin saanud Peebu kohta teada väga huvitavaid asju. Hakkasin mõtlema, et kõige huvitavamad asjad ehk ei olnudki seal ajaveebis, vaid võisid olla minu unenägudes. Reelil ja veel mitmel inimesel oli roosa taustaga ajaveeb. Neis avaldati luuletusi. Luuletused tulid mulle kätte listi kaudu. Reeli ajaveebi silt blog.tr.ee all oli "tüdrukud". Hakkasin kirjutama koolimajas ajaleheartiklit. Kõigepealt tsiteeerisin pikalt ühte varem ilmunud artiklit, siis katkestasin tsiteerimise ja lõpetasin artikli lausega, et seda lugedes otsustasin ma kirjutada selle artikli. Olin sõitnud teise linna võistlustele ja viibisin parajasti puhkemajas toas, mis oli mulle ja veel reale inimestele ühiselt eraldatud. Siin oli väga palav, nii et millalgi oleks pidanud minema duši alla higi maha pesema. Aga seda oli keeruline teha, sest duširuumil oli kolm ust. Need tuli kõik lukustada. Pealegi võis keegi teise ukse kaudu varem duširuumi siseneda. Istusin oma voodi peal, kui ruumi tuli Taago. Märkasin, et tema asjad on sama voodi peal. Küsisin talt, kas ta peab ka seda oma voodiks. Kui ta vastas jaatavalt, küsisin, kumb meist selle varem endale võttis. Ta ütles, et tema. Küsisin ukse juures oleva voodi kohta, kas see on vaba. Öeldi, et vist on, aga seejärel, et vist siiski ei ole. Mul jäi veel üle otsida vaba voodit sama numbri kõrvaltoast. Aga võis ka juhtuda, et olin voodist juba üldse ilma jäänud.