Tööstuslik mängustiil. Võõras aken kodus.

Nägin unes, et olin maleklassis ja vaatasin ajakirjast ühte partiid. Ütlesin lähedal istuvale poisile, et see partii on tööstuslikus stiilis. Seletasin, et iga erineva elukutse esindaja ja erinevas vanuses inimene mängib erinevalt. Tõin näiteks, et kooliõpilased mängivad rohkem lahtiseid avanguid. Ütlesin, et õieti teevad, sest kinniste avangute üldiseid põhimõtteid on raskem õppida. Mulle hakkas tunduma, et võibolla see poiss teab seda kõike isegi. Tuli üks noorem naine ja nõudis, et ma temaga mängima hakkaksin. Ta nimelt valmistus simultaani andma. Ta ütles, et kui teised mängivad, siis pean mina ka mängima. Tundus, et ta on uus treener. Ütlesin, et ma ei soovi mängida, vaid ajakirjast partii lõpuni vaadata. Pealegi kui ma olin Tartu meistrivõistlustel seitsmes, siis ei saa igaüks mulle simultaani anda. (Tegelikult kahtlustasin, et see naine võib siiski mingi väga tugev mängija ka olla.) Ma ei mäleta, kas ma olin seitsmes, igatahes esikümnes. Sel korral läks mul Tartu meistrivõistlustel vist siiski halvemini ja sain ainult 50 protsenti punktidest. Üks klassikaaslane küsis mult, mitu punkti ma eelmisel aastal Põlvas sain. Ütlesin, et pluss kaks. (Väljendasin seda küll sõnadega neli seitsmest.) Ütlesin, et see oli üks kolmest minu kõige paremast turniirist.

Nägin unes, et kõndisin tunni ajal koolimaja trepil. Mulle tuli vastu õpetaja Kalme, kes ütles, et varsti pannakse üles kaamerad, nii et kui keegi tunni ajal ühel korrusel kõnnib, siis korrus allpool olev õpetaja juba näeb seda. Vastasin, et alati saab elektrikatkestuse tekitada. Kalme ütles, et seda küll. Tegelikult ma oskasin lühise tekitada, aga ma ei teadnud, kuidas teha seda nii, et ise seejuures mitte põletada saada. Siis olin tunnis klassis 208. Panin silma peale kilet tagasi. Minu silma kuju oli Klausi silmakujust erinev. Öeldi, et kui nägemist korda tagasi ei pane, siis ei saa optikuks. Mõtlesin, et võibolla just saab, kui peab nägemise asemel hakkama arvutama, mida tegelikult nägema peaks. Nüüd ma hakkasin natuke aru saama ka nendest, kes läätsesid silma panevad, kuigi see tundus endiselt õudne. Tunnis ei olnud õpetajat ja klass rikkus korda. Ühest teisest ruumist tuli teine õpetaja meid keelama. Sellele ei pööratud suuremat tähelepanu. Mina võtsin siiski välja ajaloo õpiku ja hakkasin seda lugema, sest õpiku lugemine tunduski huvitavam. Erik ja Krister loopisid raha edasi. Arvati, et enne meid järgmine õpetaja keelama ei tule, kui algab järgmine tund. Mina hoiatasin siiski, et see õpetaja läks direktorit kutsuma. Siis läksime koridori. Hakkasin aknalaual õpikut edasi lugema. Minust ühele poole tuli Erik ja teisele Krister. Algul ma ei teinud sellest välja, aga varsti leidsin, et pean teise kohta minema, sest nad tegelesid naermisega. Kuna koolis tegeleti ainult logelemisega, siis otsustasin, et lähen koju ja edaspidi enam kooli ei tule. Aga taipasin, et kuna see on unenägu, siis sellistest unenägudest, kus ma koolis käin, ei olegi lihtne lahti saada. Kõndisin tänaval ja mõtlesin, kas minna poodi, et endale midagi head söögiks osta. Tundus, et mulle poes käimine ei sobi. Poe ees tulid mulle vastu inimesed suure koeraga. Kui olime kõrvuti, siis märkasin, et koeral ei ole ketti, ja ta ründas mind. Lõin teda jalaga. Ärkasin ja tundus, et olin löönud jalaga vastu seina varba valusaks.

Nägin unes, et vaatasin kodus aknast välja. Majast sõitis mööda veoautosuurune saan, mida vedas hobune. Saan sõitis mööda paljast maad, sest oli suvi. Läksin korteri otsmisse tuppa, et saanile järgi vaadata. Siin nägin, et kahe äärmise toa rõdud ei avanegi meie hoovi, vaid naaberhoovi. Siit avanes täiesti võõras vaatepilt. See oli nagu läheks võõrasse kohta külla ja vaataks seal korraks aknast välja. Üks neist tubadest oli ema tuba, nii et ta pidi seda vaatepilti iga päev nägema. Aga ma ei teadnud, kas talle tundub kodusem see tuba või korteri ülejäänud osa.